Skip to main content

Loomade ärakasutamine ja väärikus. Ilmus Eesti Ekspressis Areenis 17.05 pealkirja all "Piinarikkalt surnud loom ei kaunista kedagi"

Kõrged karusnahksed mütsid, kraed, tutid, peapaelad, kõrvaklapid –inimene on ikka ennast soovinud ehtida teise elusolendi kasukaga. Kohev loomakarv inimnäo ümbruses mõjub mõne jaoks kui lõvilakk jõu ja võimu sümbolina, andes usutavasti  ka igavamale inimnäole juurde ilmekust, veetlevust või rõhutades inimese võimu loomariigi ja looduse üle.  Aafrika pealikud ja kuningad on enda näo mõjukuse suurendamiseks kasutanud isegi loomanahkade otsa jäetud päid – tiigri– või lõviskalpe. Ka Euroopa mood sallis veel hiljuti rebaseboasid, mille ühes otsas surnud looma lapikuks pressitud nägu ja teises otsas saba, koivanahad koos krimpsukuivanud päkkadega sorakil.
Loomanahad on olnud teatavasti lausa raha üks ekvivalente, nende vastu vahetati teisi kaupu. Kunagi oli selleks praktiline põhjus: kangast ei osanud inimesed veel kududa ja seepärast tuli end katta loomanahkadega, et saada sooja.  Eestis kanti veel 30-40 aastat tagasi hülgenahast kraesid, mille saamiseks notiti maha vastsündnud hülgebeebisid. Tunnistan, et ka mul oli kunagi selline, saadud koos mantliga päranduseks naabritüdrukult.
Luksus ja teiste elusolendite naha kasutamine inimese poolt on ikka koos käinud. Kui hiljuti lõhkes Hiina „karusnahamull“ – karusnahkade tarnimine Hiina ja seega ka Euroopa karusnahatoodang vähenes pea poole võrra, siis selle taga oli väidetavalt tõhus võitlus korruptsiooni vastu Hiina ametnikkonnas: just  karusnahku kasutati ametnike soodsas suunas mõjutamiseks.
Hollywoodi kuldajast teame minginahka ja rebaseboadesse mähitud kaunitare. Veel kuuekümnendatel kanti tänaseks haruldaseks muutunud kaslaste – jaaguaride, pantrite, tiigrite, väiksemate kaslaste nahast valmistatud esemeid. Täna oleks see skandaal: Hollywood on nüüd pigem selleks avandgardiks, kes soovitab lõpetada loomade asjatud kannatused, loobudes nende nahkade kandimisest. Eesti päritolu Hollywoodi täht Mena Suvari, kes oma hiilgerolli tegi filmis „American Beauty“ koos Kevin Spaceyga -- saatis mõned nädalad tagasi teatavasti ka Eesti peaminister Jüri Ratasele kirja, veendes teda, et karusloomade kasvatamine – loomade piinamine Eestis --  tuleb lõpetada.
Kallid naaritsakasukad daamide  seljas olid veel hiljuti meeste võimu ja rikkuse näitajaks, võiks isegi öelda, sarnaselt kallite autode või muu tehnikaga – omamoodi peenisepikenduseks. Presidendivastuvõtuaegne  moepolitsei hindas 1990ndatel ka Eesti seltskonnaajakirjanduses daamide kasukaid, ohates tunnustavalt võimaliku hinnaklassi üle. Mida kallim on naise kasukas, seda kõvem mees – otsekui viitaks karusnahk naise õlgadel mehe ürgsele kütiosavusele!      
Uhked kasukad tänases läänestnud Tallinnas jäävad aga juba silma kui stigma, viidates moraalselt küsitavale tegevusalale või hämaratele sissetulekuallikatele. Paradoksaalsel kombel võib kasukas viidata ka vaesusele:  pensionäri kümneid aastaid käigus olnud kasukas  võib olla märk toimetulekuprobleemidest. Mõnes mõttes   ongi ökoloogiline kanda põlvest põlve pärandatavat kasukat. Kantud kasuka võib täna kirbuturul saada üsna poolmuidu, sest hipsterid ja muud moeteadlikud tegelased ennast juba surnud loomadega ei kaunista!
Eesti  ühiskonnas kogub diskussioon  loomade ärakasutamise üle inimese huvides alles hoogu. Parlamendis kukkus karusnahafarmide sulgemise eelnõu teatavasti küll läbi – ennekõike põllumajanduse lobi tõttu.  Täna karusnahafarmid, homme kanade pidamine või teised intensiivloomapidamise valdkonnad: põllumehed teavad, et targem on seda džinni mitte pudelist välja lasta! Ent küsimus loomade õigustest ja nende ärakasutamisest inimese poolt muutub üha aktuaalsemaks. Karusnahafarmid on selles valdkonnas isegi üks lihtsamaid teemasid. Kui turg teadlikkuse tõusu tõttu kokku kuivab, kaob ka karusnahatööstus. Üha enam kerkib päevakorda eetiline tootmine erinevates eluvaldkondades, levivad õiglase kaubanduse põhimõtted: meile on üha olulisem, kes ja kuidas õmbleb meie riided, korjab meie kohvioad, kuidas kasvab ja toodetakse meie toit. Karusnahakasvanduste kõrval on loomakaitse huvivaldkonnaks intensiivloomapidamine tervikuna: tingimused farmides, pikamaatransport, võimalikult valutu hukkamine. Loomakaitse eesmärgiks on kokkuvõttes asjatute ja välditavate kannatuste vähendamine miinimumini. Loomade kannatuste vähendamise kõrval on teemaks ka loomakasvatajate psüühiliste kannatuste vähendamine.
Loomade õiguste teema laiem taust on eetika – õpetus õigest ja valest ning see haakub tegelikult inimõiguste ja võimu temaatikaga.
Loomaõiguste kaitsmine on pärit samast allikast nagu naiste või vähemuste kaitsmine ning polegi kokkusattumus, et loomade õigustega seotud inimesed on sageli seotud ka naiste või seksuaalvähemuste või teiste vähemprivilegeeritute  kaitsmisega. Nõrgemate olukord ja  asjatute kannatuste vältimine, olgu need siis inimesed või loomad, on progressiivselt mõtlevate inimeste  jaoks võtmeteemad, millega saab mõõta ka ühiskonna arengutaset. Kes suhtub loomade kannatustesse ükskõikselt, peab alamaks ka naisi, teist rassi inimesi ja seksuaalvähemusi – see on näha ka Eesti tänasel poliitmaastikul.
Loomade õiguste teemal arutlenud filosoof Giorgio Agamben väidab, et suhtumises loomadesse on võtmeküsimuseks inimese ja loomade erinevuse otsimine ja inimese püüd leida kinnitust oma unikaalsusele (Giorgio Agamben, The Open: Man and Animal. Stanford, 2004, vt. Vikerkaar, juuli 2012). Inimene otsib erinevate loomade puhul enamasti tunnuseid, mis teda loomadest eristavad ja mis väga tähtis, inimest ülendavad. Loomade ja inimeste erinevust tõlgendatakse igal juhul vaimsuse ilminguna, näiteks püstiseismist ja pöialt on seostatud tööriistade kasutamisega. Loomade juures rõhutab inimene alati millegi puudumist: olgu see kõnevõime, ratsionaalsus, kultuur, ajalugu, teadlikkus surmast, erootika, häbi, süü. Nende nähtuste puudumine legitimeerib justkui inimese domineerimise loomade üle ja õigustab loomade ärakasutamist.
Loomade alamaks pidamist on seostatud ka inimese võitlusega oma loomalikkuse vastu. Kui siit edasi mõelda, siis loomalikkust on võimupositsioonil olevad inimesed ikka omistanud teistsugustele või alamatele: valged teistele rassidele, mehed naistele, heterod homoseksuaalidele. Loomalikkusega saab õigustada teistssuguste tagakiusamist ja või ka hävitamist, samas on loomade alandamine inimese võitlus oma sisemiste deemonitega ja loomaliku poolega.  
Keskajal põletati teatavasti nõidade pähe  kasse ja usuti, et mõned inimesed võivad käia jooksmas libahunti.  Kui Carl Linné paigutas 18. sajandil primaatide keskele ka inimese, oli see skandaal. Tänaseks oleme me aktsepteerinud, et šimpansid ja gorillad polegi meist väga kaugel ja on isegi leitud, et inimesel ja kassil on leemurite näol ühised eellased.
Lisaks keskaegsele umbusule  ja hirmule   on  ümber saamas ka loomade väärkohtlemine näiteks loomatsirkustes. Teaduse arenguks vajalike loomkatsete osas muutuvad nõudmised üha rangemaks. Inimese suhe loomadega on pidevas muutumises, seda enam, mida rohkem  aktsepteerib inimene oma sarnasust loomadega. Arenenud maailm  liigub igal juhul selle poole, et tunnistada loomade õigust liigiomasele elule ja väärikusele. Piinarikalt surnud loom ei kaunista ega ülenda inimest kuidagi.

Väljatõste:  Kes suhtub loomade kannatustesse ükskõikselt, peab alamaks ka naisi, teist rassi inimesi ja seksuaalvähemusi.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…