Skip to main content

Ikka leidub lapsesuu, kes „liiga kaugele“ jõudnud naisele koha kätte näitab. Ilmunud EPL/Delfis 6.10.2017

Kui Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oleks Saaremaa praamilt mugavas jopes, teksades,
harjumuspäraselt nagu ikka nätsu närides ja pibo kuklas välja lonkinud, et vilkuritega musta
eskortautosse suunduda, poleks Hannes Võrno tema väljanägemist tõenäoliselt tähelegi pannud.
Täiesti kindlasti aga poleks ta õhtul oma Facebooki lehele klõbistanud mürgist pritsivat kommentaari
riigi esindamise taseme ja Orissaare seeneliste kohta. Naispresident Kersti Kaljulaidi reisiriietusest on
aga praegu saanud meedias laineid lööv teema, mida tasus Võrnol ilmselt tõstatada, et misogüünia
abil teatud valijaskonnalt poliitpunkte saada.
Eestil on naispresident ja naised on paljudes meie riigi eluvaldkondades professionaalidena tipus.
Samas ei saa need naised hetkekski unustada, et samavõrd, kui kuulatakse nende juttu, vaadatakse
detailideni nende välimust ja riietust, igas olukorras. Ükski meestippjuht ega poliitik ei pea üldiselt
närvitsema, et tema juttu ei võeta tõsiselt, kui tal on mitmendat päeva ja igal pool sama ülikond
seljas või ajapuudusel juuksuris käimata või käib maal jopes ja teksades. Naisjuhtide ja naispoliitikute välimus ja riietus on igal pool maailmas avalikkuse luubi all ka siis, kui nende naiste tegevus pole kaugeltki seotud ilu- või moemaailma esindamisega. Isegi enam, naiste defineerimine läbi keha on kehtiv kultuurimuster ning eriti naiste naiselikkuse normatiividele vastamist jälgitakse eriti siis, kuinaine on silmapaistev omal alal, tähtsas ametis või isegi ajaloo suurkuju, seega on oma tavapärasest naiserollist, kodu- ja pereringist väljunud.
Kui Angela Merkel mõni aasta tagasi ühel saatuslikul kontserdil kandis väga avara dekolteega kleiti jakui ühe Saksa kõmulehe fotograaf juhtus paigal olema ja õnnestnud nurga alt foto tegi, kestis ärev
poleemika Merkeli dekoltee sobilikkuse ümber nädalaid. Merkel kannab ju teadagi väga rangeid
pinstakuid ja musti viigipükse, et mitte millegagi kellelegi hambusse jääda. Naisele, kes täidab rolle,
kus traditsiooniliselt on mees, nagu kantsler Merkel või president Kaljulaid, ja libastub naiseksolemise normatiivide järgimisel, avalikkus ei andesta, vaid karistab karmilt. Nende „eksimuste“ hinnaks on meedia urgitsemine naise välimuse detailides ja nende teemade ülevalhoidmine sisuliste küsimuste asemel.
Naise välimusel on ju alati midagi „viga“, riietus on kas liiga paljastav või konservatiivne,
soeng liiga nooruslik või vanamoodne, keha liiga lopsakas või lihaseline, nägu liiga ära vajunud ja
väsinud või on -- oh õudust -- ilukirurgia jäljed näha. Naised tipus peavad arvestama pingsa ja uuriva
pilguga, mille all nende avalik tegevus pidevalt kulgeb ja selle pilgu esindaja ja vahendaja on muidugi meedia. Ikka leidub lapsesuu, kes sellistele naistele, kes on „liiga kaugele“ jõudnud, koha kätte näitab. Nüüd oli see Hannes Võrno, tippkoomik, harrastusmilitarist ja poliitik.
Kersti Kaljulaidi kostüümid on muide täiesti asjakohased, ta kannab palju noort Eesti disaini.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…