Skip to main content

Ikka leidub lapsesuu, kes „liiga kaugele“ jõudnud naisele koha kätte näitab. Ilmunud EPL/Delfis 6.10.2017

Kui Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oleks Saaremaa praamilt mugavas jopes, teksades,
harjumuspäraselt nagu ikka nätsu närides ja pibo kuklas välja lonkinud, et vilkuritega musta
eskortautosse suunduda, poleks Hannes Võrno tema väljanägemist tõenäoliselt tähelegi pannud.
Täiesti kindlasti aga poleks ta õhtul oma Facebooki lehele klõbistanud mürgist pritsivat kommentaari
riigi esindamise taseme ja Orissaare seeneliste kohta. Naispresident Kersti Kaljulaidi reisiriietusest on
aga praegu saanud meedias laineid lööv teema, mida tasus Võrnol ilmselt tõstatada, et misogüünia
abil teatud valijaskonnalt poliitpunkte saada.
Eestil on naispresident ja naised on paljudes meie riigi eluvaldkondades professionaalidena tipus.
Samas ei saa need naised hetkekski unustada, et samavõrd, kui kuulatakse nende juttu, vaadatakse
detailideni nende välimust ja riietust, igas olukorras. Ükski meestippjuht ega poliitik ei pea üldiselt
närvitsema, et tema juttu ei võeta tõsiselt, kui tal on mitmendat päeva ja igal pool sama ülikond
seljas või ajapuudusel juuksuris käimata või käib maal jopes ja teksades. Naisjuhtide ja naispoliitikute välimus ja riietus on igal pool maailmas avalikkuse luubi all ka siis, kui nende naiste tegevus pole kaugeltki seotud ilu- või moemaailma esindamisega. Isegi enam, naiste defineerimine läbi keha on kehtiv kultuurimuster ning eriti naiste naiselikkuse normatiividele vastamist jälgitakse eriti siis, kuinaine on silmapaistev omal alal, tähtsas ametis või isegi ajaloo suurkuju, seega on oma tavapärasest naiserollist, kodu- ja pereringist väljunud.
Kui Angela Merkel mõni aasta tagasi ühel saatuslikul kontserdil kandis väga avara dekolteega kleiti jakui ühe Saksa kõmulehe fotograaf juhtus paigal olema ja õnnestnud nurga alt foto tegi, kestis ärev
poleemika Merkeli dekoltee sobilikkuse ümber nädalaid. Merkel kannab ju teadagi väga rangeid
pinstakuid ja musti viigipükse, et mitte millegagi kellelegi hambusse jääda. Naisele, kes täidab rolle,
kus traditsiooniliselt on mees, nagu kantsler Merkel või president Kaljulaid, ja libastub naiseksolemise normatiivide järgimisel, avalikkus ei andesta, vaid karistab karmilt. Nende „eksimuste“ hinnaks on meedia urgitsemine naise välimuse detailides ja nende teemade ülevalhoidmine sisuliste küsimuste asemel.
Naise välimusel on ju alati midagi „viga“, riietus on kas liiga paljastav või konservatiivne,
soeng liiga nooruslik või vanamoodne, keha liiga lopsakas või lihaseline, nägu liiga ära vajunud ja
väsinud või on -- oh õudust -- ilukirurgia jäljed näha. Naised tipus peavad arvestama pingsa ja uuriva
pilguga, mille all nende avalik tegevus pidevalt kulgeb ja selle pilgu esindaja ja vahendaja on muidugi meedia. Ikka leidub lapsesuu, kes sellistele naistele, kes on „liiga kaugele“ jõudnud, koha kätte näitab. Nüüd oli see Hannes Võrno, tippkoomik, harrastusmilitarist ja poliitik.
Kersti Kaljulaidi kostüümid on muide täiesti asjakohased, ta kannab palju noort Eesti disaini.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku