Skip to main content

Mets on eestlase kirik. Ilmus Areeni, Eesti Ekspress 11.10.2017

Valdur Mikita, eesti identiteedi üks viimase aja populaarsemaid mõtestajaid on kirjutanud, et rabaskäik ja seenekorjamine on eestlase jooga ja meditatsioon. Veelgi hardamalt võiks väita, et mets ongi eestlase kirik! Suures osas eestlastest elab vaatamata tsiviliseerimiskatsetele endiselt pagan, kes peab metsa pühaks.  
Mitte juhuslikult ei taju osa rahvast praegust intensiivset lageraieperioodi kui sissetungi oma kõige pühamasse ruumi, millega tal on isiklik side, ka siis, kui pole metsaomanik. Nagu eestlasel on valus metsatööstuse jõhkruse pärast, nii kogeksid kristlased  kirikute rüüstamist ja rüvetamist.
Etnograafid on eestlase suhet puudega kirjeldanud kui animistlikku: puudel on hing, mille ees on  enne raiuma asumist isegi vabandust palutud. Teada on puukoputamine enne raiumist, kolm korda vastu tüve, et puu hing teaks lahkuda enne sae sisselöömist. Saaremaalt on teada pärimus, kus mees võtab enne kirve tõstmist puu ees mütsi maha. Terveid liike nagu pihlakas ja kadakas on peetud pühadeks ja hiite maharaijujaid tabab pärimuse kohaselt needus.
1990ndatel Eestis toimunud röövraiete ja metsaga hangeldamise perioodist alates Eesti elanike suhtumist loodusse ja metsa uurinud sotsiaalpsühholoog Maaris Raudsepa andmetel   jaatavad üle kolmveerandi Eesti inimestest nii maal kui linnas  looduse hingestatust ja pühadust. Looduse  hingestatust ja pühadust on uuringutes tunnistanud nii eestlased kui Eesti venelased, kes eestlastest enamgi sidusid  looduse pühadust jumalaga! Enam on looduseusku naised ja haritumad, mehed ja vähemharitumad on pragmaatilisemad. Sotsiaalsetele väärtustele orienteeritud on enam metsausku kui parempoolsed. Raudsepa hinnangul on Eesti inimesed  oma metsatunnetuselt sarnased enam venelaste ja jaapanlaste kui USA, Inglismaa või Lääne-Saksa vastajatega, kes oluliselt vähemal määral käsitavad loodust hingestatuna.
Metsatööstuse lobi ja küünikud võivad metsa eest väljaastuvaid inimesi küll puukallistajateks sildistada, kuid nagu uuringud näitavad, on inimesi, kes metsa halastamatu mahavõtmise pärast kannatavad, liiga palju, et kõiki veidrikena marginaliseerida. Tööstuslik ja ratsionaalne metsakasutus põrkab kokku paljude eesti inimeste sisetundega, mis hea meelega pigem loobuks kasvule orienteeritud majanduse poolt toodetud materiaalsest heaolust kui nõustuks harvesteride ja silmitu lageraiega  Eesti metsades.
Tänavune aasta jääb meelde kui roheliste tõusulaine aasta, mil toimusid metsakaitsjate meeleavaldused ja ka aasta, kus rohelised aktivistid takistavad füüsiliselt linnapuude mahavõtmist, nagu on varem nähtud vaid lääneriikide uudistes. Facebooki grupp Eesti Metsa Kaitseks on oma lühikese tegutsemisperioodi jooksul koondanud üle 5000 inimese ning koondab nii loodusteadusliku haridusega inimesi, erametsaomanikke kui ka progressiivseteks peetavaid IT-inimesi. Et nende tegutsemine on kirglik, ent samas argumenteeritud, kuuleme neist Eesti poliitilises elus küllap lähiajal rohkemgi.
Väga kerge on nimetada metsade eestkõnelejaid emsotsionaalseteks ullikesteks, Kalamaja hipsteriteks, kes sel hooajal on avastanud rohelise ilmavaate. Metsahüsteerias olevat süüdi paneelmajade rahvas, kes polevat elus metsa näinudki ja nüüd on asunud üles kütma rahvast ja ründama  perspektiivset, ekspordile suunatud majandusharu. „Emotsionaalsele“ – see on Eestis  väga levinud hävitav hinnang  --  seatakse vastu metsatööstuse „ratsionaalsed“ argumendid, mille taga on sageli teine, lihtlabane madal emotsioon – omanike või metsafirmade ahnus.
Eestlaste metsasuhet uurinud Maaris Raudsepa hinnangul  on  enamikule eestlastest mõistetav metsa majanduslik tähtsus Eestis ning metsa tajumine eestilikkuse sümbolina.  Varasemalt on mets eestlastele olnud ka pelgupaik vaenlase eest.  Ehk seetõttu  on meie side metsaga arhailine, talletatud geenides! Raudsepa tsiteeritud Ene Mihkelsoni väitel on sõjajärgsele põlvkonnale  mets olnud ka hirmutav ja võõras koht, kus liiguvad metsavennad. Arusaam metsast kui surnute paigast, metsahaldjate valdusest, pühade paikade ja puude asukohast  on Raudsepa varasemate küsitluste põhjal levinud vaid erinevates kitsamates gruppides nt. maausuliste  hulgas. Julgen arvata ja ka loota, et müstika ja new-age liikumiste tuules ning metsarüüstamise vastase protestina on arusaamad metsast hingestatud pühamuna jõudu kogumas.
Pole  siiski ime,  et ennast metsarahvaks pidavad eestlased ei leia metsateemadel üksmeelt.  Raudsepp väidab, et tänapäeva eestlaste looduse ja metsaga seotud tähenduste maailm on heterogeenne ja põhjused on Eesti kirjus ajaloos, erinevates grupikuuluvustes ja individuaalsetes kogemustes.  Ühelt poolt avaldub arusaamade paljusus selles, et üksteise kõrval eksisteerivad erinevatest ajalooperioodidest pärit tähendused ja arusaamad. Näiteks meenutavad paljud intensiivsete metsaraiete pooldajad argumendina  esimest Eesti Vabariiki, kus metsaga oli kaetud oluliselt väiksem osa riigi pindalast, näiteks oli pea lage tiheasustatud Vormsi saar.  Nõukogude perioodi piirangute tõttu jäid puutumata rannikualade piirialade metsad, mille tõttu meil on näiteks Lahemaa rahvuspark ja teised sarnased metsamassiivid ranniku läheduses. Nüüd on osasid Eesti mereäärsetest metsadest raieküpsuse tõttu asutud realiseerima.
Teisalt on selge, et inimeste positsioonid ühiskonnas on erinevad  nagu ka loodusega seotud tegevused. Nii ei saagi kokku langeda nt loodusteadlaste, jahimeeste, maausuliste, metsatöösturite ja metsa puhkekohana kasutavate pühapäevamaakate arusaamad metsast. Kui keegi näeb oma haridusliku tausta tõttu metsa vaid  raiemahtude exceli tabelina, pole halastust.

Mõni asjaolu on siiski liiga paradoksaalne, et rahu anda. Ajal, kui kavandamisel on megamõõtmetes tselluloositehas Emajõel ja Eesti loodust lõhestav Rail Baltic, müüme me oma riiki maailmale jätkuvalt lõpmatu puutumatu looduse kuvandiga! EASi Eesti brändi töööriistakasti esitlusest  jäi mulle läbiva kujundina meelde üksik mees, näoga metsa, raba ja mere poole. Seljaga vaataja suunas, käed laiali sirutatud -- nagu oleks altari ees seisnud, kõneluseks jumalaga.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku