Skip to main content

Mets on eestlase kirik. Ilmus Areeni, Eesti Ekspress 11.10.2017

Valdur Mikita, eesti identiteedi üks viimase aja populaarsemaid mõtestajaid on kirjutanud, et rabaskäik ja seenekorjamine on eestlase jooga ja meditatsioon. Veelgi hardamalt võiks väita, et mets ongi eestlase kirik! Suures osas eestlastest elab vaatamata tsiviliseerimiskatsetele endiselt pagan, kes peab metsa pühaks.  
Mitte juhuslikult ei taju osa rahvast praegust intensiivset lageraieperioodi kui sissetungi oma kõige pühamasse ruumi, millega tal on isiklik side, ka siis, kui pole metsaomanik. Nagu eestlasel on valus metsatööstuse jõhkruse pärast, nii kogeksid kristlased  kirikute rüüstamist ja rüvetamist.
Etnograafid on eestlase suhet puudega kirjeldanud kui animistlikku: puudel on hing, mille ees on  enne raiuma asumist isegi vabandust palutud. Teada on puukoputamine enne raiumist, kolm korda vastu tüve, et puu hing teaks lahkuda enne sae sisselöömist. Saaremaalt on teada pärimus, kus mees võtab enne kirve tõstmist puu ees mütsi maha. Terveid liike nagu pihlakas ja kadakas on peetud pühadeks ja hiite maharaijujaid tabab pärimuse kohaselt needus.
1990ndatel Eestis toimunud röövraiete ja metsaga hangeldamise perioodist alates Eesti elanike suhtumist loodusse ja metsa uurinud sotsiaalpsühholoog Maaris Raudsepa andmetel   jaatavad üle kolmveerandi Eesti inimestest nii maal kui linnas  looduse hingestatust ja pühadust. Looduse  hingestatust ja pühadust on uuringutes tunnistanud nii eestlased kui Eesti venelased, kes eestlastest enamgi sidusid  looduse pühadust jumalaga! Enam on looduseusku naised ja haritumad, mehed ja vähemharitumad on pragmaatilisemad. Sotsiaalsetele väärtustele orienteeritud on enam metsausku kui parempoolsed. Raudsepa hinnangul on Eesti inimesed  oma metsatunnetuselt sarnased enam venelaste ja jaapanlaste kui USA, Inglismaa või Lääne-Saksa vastajatega, kes oluliselt vähemal määral käsitavad loodust hingestatuna.
Metsatööstuse lobi ja küünikud võivad metsa eest väljaastuvaid inimesi küll puukallistajateks sildistada, kuid nagu uuringud näitavad, on inimesi, kes metsa halastamatu mahavõtmise pärast kannatavad, liiga palju, et kõiki veidrikena marginaliseerida. Tööstuslik ja ratsionaalne metsakasutus põrkab kokku paljude eesti inimeste sisetundega, mis hea meelega pigem loobuks kasvule orienteeritud majanduse poolt toodetud materiaalsest heaolust kui nõustuks harvesteride ja silmitu lageraiega  Eesti metsades.
Tänavune aasta jääb meelde kui roheliste tõusulaine aasta, mil toimusid metsakaitsjate meeleavaldused ja ka aasta, kus rohelised aktivistid takistavad füüsiliselt linnapuude mahavõtmist, nagu on varem nähtud vaid lääneriikide uudistes. Facebooki grupp Eesti Metsa Kaitseks on oma lühikese tegutsemisperioodi jooksul koondanud üle 5000 inimese ning koondab nii loodusteadusliku haridusega inimesi, erametsaomanikke kui ka progressiivseteks peetavaid IT-inimesi. Et nende tegutsemine on kirglik, ent samas argumenteeritud, kuuleme neist Eesti poliitilises elus küllap lähiajal rohkemgi.
Väga kerge on nimetada metsade eestkõnelejaid emsotsionaalseteks ullikesteks, Kalamaja hipsteriteks, kes sel hooajal on avastanud rohelise ilmavaate. Metsahüsteerias olevat süüdi paneelmajade rahvas, kes polevat elus metsa näinudki ja nüüd on asunud üles kütma rahvast ja ründama  perspektiivset, ekspordile suunatud majandusharu. „Emotsionaalsele“ – see on Eestis  väga levinud hävitav hinnang  --  seatakse vastu metsatööstuse „ratsionaalsed“ argumendid, mille taga on sageli teine, lihtlabane madal emotsioon – omanike või metsafirmade ahnus.
Eestlaste metsasuhet uurinud Maaris Raudsepa hinnangul  on  enamikule eestlastest mõistetav metsa majanduslik tähtsus Eestis ning metsa tajumine eestilikkuse sümbolina.  Varasemalt on mets eestlastele olnud ka pelgupaik vaenlase eest.  Ehk seetõttu  on meie side metsaga arhailine, talletatud geenides! Raudsepa tsiteeritud Ene Mihkelsoni väitel on sõjajärgsele põlvkonnale  mets olnud ka hirmutav ja võõras koht, kus liiguvad metsavennad. Arusaam metsast kui surnute paigast, metsahaldjate valdusest, pühade paikade ja puude asukohast  on Raudsepa varasemate küsitluste põhjal levinud vaid erinevates kitsamates gruppides nt. maausuliste  hulgas. Julgen arvata ja ka loota, et müstika ja new-age liikumiste tuules ning metsarüüstamise vastase protestina on arusaamad metsast hingestatud pühamuna jõudu kogumas.
Pole  siiski ime,  et ennast metsarahvaks pidavad eestlased ei leia metsateemadel üksmeelt.  Raudsepp väidab, et tänapäeva eestlaste looduse ja metsaga seotud tähenduste maailm on heterogeenne ja põhjused on Eesti kirjus ajaloos, erinevates grupikuuluvustes ja individuaalsetes kogemustes.  Ühelt poolt avaldub arusaamade paljusus selles, et üksteise kõrval eksisteerivad erinevatest ajalooperioodidest pärit tähendused ja arusaamad. Näiteks meenutavad paljud intensiivsete metsaraiete pooldajad argumendina  esimest Eesti Vabariiki, kus metsaga oli kaetud oluliselt väiksem osa riigi pindalast, näiteks oli pea lage tiheasustatud Vormsi saar.  Nõukogude perioodi piirangute tõttu jäid puutumata rannikualade piirialade metsad, mille tõttu meil on näiteks Lahemaa rahvuspark ja teised sarnased metsamassiivid ranniku läheduses. Nüüd on osasid Eesti mereäärsetest metsadest raieküpsuse tõttu asutud realiseerima.
Teisalt on selge, et inimeste positsioonid ühiskonnas on erinevad  nagu ka loodusega seotud tegevused. Nii ei saagi kokku langeda nt loodusteadlaste, jahimeeste, maausuliste, metsatöösturite ja metsa puhkekohana kasutavate pühapäevamaakate arusaamad metsast. Kui keegi näeb oma haridusliku tausta tõttu metsa vaid  raiemahtude exceli tabelina, pole halastust.

Mõni asjaolu on siiski liiga paradoksaalne, et rahu anda. Ajal, kui kavandamisel on megamõõtmetes tselluloositehas Emajõel ja Eesti loodust lõhestav Rail Baltic, müüme me oma riiki maailmale jätkuvalt lõpmatu puutumatu looduse kuvandiga! EASi Eesti brändi töööriistakasti esitlusest  jäi mulle läbiva kujundina meelde üksik mees, näoga metsa, raba ja mere poole. Seljaga vaataja suunas, käed laiali sirutatud -- nagu oleks altari ees seisnud, kõneluseks jumalaga.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…