Skip to main content

Loome üleriigilise loomade hädaabitelefoni! Ilmus EPL Delfi 16.12.2017

Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu.
Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või  jalga lasknud lemmik  – inimesed kohtavad sageli loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on volitus ja võimekus aidata. Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada ka kas telefonitsi või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!
Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on praegu  segane ja  võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber, mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom, siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus  linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte. Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik).“
Enamik inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.
Lisaks on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?
Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate institutsioonide  poolt, kes praegu erinevaid infokanaleid haldavad. 

Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata! 

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku