Skip to main content

Loome üleriigilise loomade hädaabitelefoni! Ilmus EPL Delfi 16.12.2017

Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu.
Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või  jalga lasknud lemmik  – inimesed kohtavad sageli loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on volitus ja võimekus aidata. Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada ka kas telefonitsi või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!
Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on praegu  segane ja  võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber, mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom, siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus  linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte. Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik).“
Enamik inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.
Lisaks on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?
Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate institutsioonide  poolt, kes praegu erinevaid infokanaleid haldavad. 

Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata! 

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…