Skip to main content

Loome üleriigilise loomade hädaabitelefoni! Ilmus EPL Delfi 16.12.2017

Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu.
Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või  jalga lasknud lemmik  – inimesed kohtavad sageli loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on volitus ja võimekus aidata. Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada ka kas telefonitsi või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!
Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on praegu  segane ja  võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber, mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom, siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus  linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte. Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik).“
Enamik inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.
Lisaks on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?
Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate institutsioonide  poolt, kes praegu erinevaid infokanaleid haldavad. 

Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata! 

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …