Skip to main content

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea Lugu on 2016 ilmutanud Eestis rahvaraamatu staatuse saavutanud John Gray raamatu „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt“ (1992), mis samuti defineerib mehelikkuse normatiive populaarses vormis. Ilmselt on neid raamatuid rohkemgi.
 New age õpetuste, k.a populaarse Paulo Coelho kirjastaja Pilgrim tabab nagu ikka trendi. Meeste ja mehelikkuste teemat problematiseeris hiljuti ka nooremate vasakintellektuaalide häälekandja Müürileht (nr. 68, nov. 2017), koondades  väga sisukaid artikleid Andres Maimikult, Andrei Liimetsalt, Marten Kuningalt, lisaks intervjuud Robert Kõrvitsa ja Madis Aesmaga, kes kunagi tegid meesteajakirja „FHM“. Mehelikkuse üle arutlemise latt on selle Müürlehe numbriga üsna kõrgele seatud. Maia Tammjärve artikkel „Kalevipoeg kui eesti mehe arhetüüp“ on Eesti meesuuringute jaoks kindlasti  arvestatav maiuspala-tekst. Näiteks käsitleb ta sellised maskuliinsusega seotud teemasid nagu kõrged ootused juba lapseeas, raevu taltsutamine, füüsiline jõud, viiinakatk, intelligentsi küsimus, pehmo-Kalevipoeg, olukord daamidega, töökus ja gängielu! Kas aga Müürilehe  intellektuaalide sädelev maskuliinsusekriitiline sõnum ka kaugemale jõuab kui Tellskivi loomelinnaku käsitööõllebaarid ja Tartu vastavate klubide jututoad, on ebatõenäoline.  Sestap on Pilgrimi ja teiste kirjastuste meestele mõeldud eneseabiõpikutel koht igati olemas.
Mehelikkuse ja meeste elu problematiseerimine on sündinud soouuringute ja feminismi kõrvalproduktina ja selle käimalükkavaks jõuks on olnud geiliikumise põranda alt väljatulek. Just geiringkonnad on olnud need, kus tekkisid esimesed küsimused normatiivse mehelikkuse ja alternatiivide kohta. Selle tausta tõttu on meesliikumine „tavalisele“ mehele ikka kaugeks jäänud, ka siis kui elu puntras ja sooga seotud soorituste normid ahistavad. Mees kui norm oli seni olnud enesestmõistetavalt inimese sünonüüm ning meeste teemasid, k.a meestevahelisi erinevusi on käsitletud kui üldinimlikke probleeme ning inimestevahelisi loomulikke erinevusi, neid soo aspektiga sidumata. Geid on heteromeeste jaoks siiski rühm, millele end vastandada, kui jutt mehelikkuse defineerimisest ning peavoolumehelikkus tähendab igasuguse homoseksuaalsuse välistamist, mis omakorda on takistanud meesuuringute ja meeste elu problematiseerimise levikut.  Kui feminism hakkas  1970ndatel-1980ndatel sugu käsitlema sotsiaalse konstruktsioonina, s.t. lahkama, mõtestama ja kahtluse alla seadma bioloogilisele  kehalisusele antavaid tähendusi ja neid kultuurilisi normatiive ning rolliootusi, mille kaudu soolisust  ja soorolle ühiskonnas  praktiseeritakse, siis jõuti loogilise arenguna ka mehelikkuse sotsiaalse konstrueerituse ja rolliootuste juurde.  Maskuliinsuseuuringute üks teema ongi erinevad mehelikkused, meeste ja naiste, aga ka meeste omavahelised suhted ja võimuhierarhiad. See kõik on akadeemiline taust populaarkultuuriliikumisele, mille üheks viljaks meeste eneseabiõpikud.
1990ndatel said populaarseks mitmed autorid nagu Robert Bly, kelle Jungi arhetüüpide õpetusest lähtuv mütopoeetiline bestseller „Iron John: A book About Men“, 1990, rajas teed meeste eneseabikirjanduse trendile. Eesti keeles ilmus „Iron John“ pealkirja all „Ürgmees“ (Huma, 2002), samuti on eesti keelde jõudnud sama autori „Kuningneitsi. Nais- ja meespooluse taasühinemine“ (Huma, 2005). Robert Bly on oma teksti selgrooks valinud Grimmi muinasjutu, mille eestikeelne pealkiri on „Raudne lätteisand“. Bly  tugineb oma käsitluses mitmetele kultuuriteoreetikutele – lisaks Jungile olgu nimetatud Mircea Eliade, Georg Dumezil jt. ning lähtub oma mõttekäikudes täbarast olukorrast, milles mehed end tänapäeva ühiskonnas  leiavad. Selle olukorra põhjustena ta näeb traditsioonilise isarolli allakäiku. Samal ajal, kui naised on aktsepteerinud oma kehalisuse ja sellega tegeleb terve populaarkultuur, on meeste küpsemine poisist meheks jäetud kulgema omasoodu ja mis kõige kahjulikum Bly arvates, domineerivate naiste hooleks. Kui eelmodernsetes kultuurides aitasid vanemad mehed poistel meheks kasvada läbi erinevate rituaalide, läbi meeste seltskondade jahil, sõjas, meesteseltskonnas vaba aega veetes, siis tänapäeval  saame Bly arvates rääkida „puuduvast  isast“, kui meie kaasaegset lääne kultuuri defineerivast sümboolsest seisundist. Et isad on tööga hõivatud või pole neid peres üldse, mõjub kaasaegsele kultuurile Bly arvates destruktiivselt, olles depressiooni, kuritegevuse, juhtimise nõrkuse põhjuseks. Bly näeb kaasaegsied mehi kui ebaküpseid pooltäiskasvanuid, mille tõttu nad pole vastutusvõimelised oma peres,tööelus ega kogukondades. Oma nõrkuse kannavad nad edasi ka järgnevatele põlvkondadele, kes siis omakorda kannatavad ebaküpsuse käes. Bly arvates on naised võtnud alates eelmise sajandi 1960ndate noorsooliikumisest oma seisundit parandada püüdes üle meeste positsiooni ja toonud paraku kaasa nn pehme mehe tekke, mida poeet pidas taunimisväärseks. Bly näeb lahendusena vanade mehelikkuse müütide taaselustamist ja spirituaalset kasvu. Vanades küpsemise teemalistes müütides ja kangelaslugudes on keskseks ränkraskete katsumuste ja üksinduse periood, mille kaudu toimub oma tõelise mehelikkuse leidmine. Kui sellised katsumuste ja küpsemise perioodid mehi puudutavates kultuurinormatiivides ja soorollistsenaariumides puuduvad, tuleb Bly hinnagul asemele depressioon ja alkoholism.
Bly vaimus tekkis 1990ndatel meesliikumisi, kus teoorias ja ka praktilistes laagrites otsiti kontakti oma mehelikkuse lätetega. Neid korraldati mäletatavasti ka Eestis, näiteks psühholoog Ülo Vihma juhtimisel. Meeste spirituaalsed eneseotsingud kestavad täna edasi Lilleoru jt sarnastes populaarsetes vaimsetes keskustes, kus traditsioonilise mehelikkusega seotud edu- ja karjäärikarusellist vabaneda tahtvad mehed ja ka naised ennast otsimas käivad ja ka leiavad.
Kriitiline diskussioon mehelikkuste ja meeste üle algas Eestis 1980ndate lõpus 1990ndate alguses, kus rahvusriigi üleshitamise käigus hakati uut sisu otsima ka eesti mehe identiteedile. Valitses arusaam, et Nõukogude periood on destruktiivselt mõjunud just meestele, kes olid alla surutud, sest avalik sfäär ja selle peamised valdkonnad poliitika, majandus ja sõjavägi -- meeste tegutsemise tradsioonilised alad -- olid okupeeriva võõrvõimu poolt üle võetud. Valitses arusaam, et kui naistel oli end võimalik perekonnas ja privaatsfääris vaatamata okupatsioonile teostada, siis „kohitses“ võõrvõim just mehed. 1990ndate naisliikuminegi oligi paljuski kantud meeste probleemidest ja nendele lahenduste ostimisest. Ühiskonnast väljakukkumist ja enda vastu suunatud agressiooni:  alkoholismist suitsiidideni seostati tollal võõrvõimu poolt põhjustatud allasurutusega ja tegevusväljade ahtusega. Nn. olmeromaanides lahati juba varemgi naiste ja meeste ebavõrdset positsiooni, märkimisväärsemaks Aimee Beekmani „Valikuvõimalus“ (1978), kus väikelinna haritud naisel oli valikuks kooselu joodikust totuga või üksindus. Arutlesin minagi tol ajal meeste positsiooni üle , nõukogude Eesti mehe olukorda ja võimalikke muutusi käsitlesid Loomingus ilmunud esseed „Alistatud mees“(1990) ja „Pehme mees“ (1993).
Eestis kajasid Bly vaimus otsingud vastu ka psühholoog Jüri Uljase, literaat Mait Rauna ning meestearstide Olav Poolametsa ja Margus Punabi tegevuses, kelle koostöös ilmus artiklikogumik „Mees muutuvas maailmas“ 2000. Feminismikriitiline liikumine nägi mehelikkuse kriisi taga peamiselt tugevnevat naisliikumist ja ka nõukogude Eesti perioodist kultuuriliselt nõrgestatud mehelikkust. Vastukaaluks Jüri Uljase ja tema mõttekaaslaste positsioonile, lähtus mehelikkuse teemal 1990ndatel-2000ndatel palju esinenud ja kirjutanud psühholoog Voldemar Kolga oma tegevuses ja kirjutistes  profeministlikust positsioonist, mis ei näinud mehe keskset probleemi naiste emantsipatsioonis vaid leidis, et sooline võrdõiguslikkus on ka meestele kasulik.
1990ndatel muutus mehelikkus populaarkultuuris müüvaks teemaks, ka Eestis tekkis esimene meesteajakiri „Mees“ (peatoimetaja Hannes Walter, väljaandja Tõnu Hellam, ilmus 1995-1997), mis välismaa trendi – ja meesteajakirjade Gentlemen´s Quarterly, Men´s Health jt eeskujul hakkas problematiseerima mehelikkust ja seadis endale eesmärgiks  taasiseseisvunud rahvusriigile väärilise härrasmehe kasvatamise.  Artiklites esitatud käitumiskoodeksid said eeskuju EW ajaloost ja suurmeeste lugudest, põhjalikult tutvustati relvi ja militaarkultuuri, peenemat sorti alkoholi ja tubakat, turule tuntud lääne tehnikat ning sai ka ülevaate härrasmeestele sobivatest spordialadest nagu golf. Ilmusid humoorikad testid ja välismaisest ajakirjandusest pärit nupud tervisest ja heaolust. Lühikest aega ilmunud ajakiri „Mees“ konstrueeris jõuliselt uut maskuliinsust, mida võib iseloomustada kui hübriidvormi rahvusromantilisest EWst inspireeritud härrasmehelikkusest ja USA-st Ida-Euroopasse, k.a Eestisse jõuliselt levinud korporatiivkultuurist.  
Kümme aastat hiljem, 2000ndatel  tulid jakirjade turule lääne meesteajakirjade kodumaised väljaanded, klassikaline erootika-elustiiliajakiri Playboy (2007-2011) ja nn kutikultuuri (lad-culture) esindav FHM (2004-2009), mis jagasid meestele juhtnööre eluks ja kus kohalikud kaunitarid said näidata oma kehavõlusid. Ajakirjadele tegid kaastööd ka Eesti juhtivad intellektuaalid, kuid seksi, elunautimise ja suhete ning popkultuuri teemalised, kaudselt normatiivse mehelikkuse vabrikutena toimivad ajakirjad läksid Eesti turu väiksuse tõttu  üsna pea hingusele. Meesteajakirja peetakse üldse üheks raskemaid formaadiks ka suuremal turul, sest meestel on traditsioonilislet olnud kombeks end identifitseerida oma elukutse, harrastuse või tegevusala kaudu ja mitte grupina soo alusel. Nii on sisuliselt meesteajakirjad kõik auto, tehnika, jahindus, kalandus, alkoholi ja IT-ajakirjad, mis Eesti turul oma elu tiksuvad ning spetsiifiliselt mehelikkusega tegelevad väljaanded pole reklaamiandjate ja auditooriumi -- laiade rahvahulkade seas populaarsust pälvinud. Tõesti, kui naisteajakirjad on vaatamata suurele konkurentsile Eesti turul  ikka elus, pole ka Eestis ajakirja „Eesti Naine“ kõrvale tulnud tulnud ajakirja „Eesti Mees“ ning suurim meesteajakiri on Eesti Jahiseltsi „Eesti Jahimees“.
Mehelikkuse ja meesteteemade akadeemilisema käsitlemisega seoses väärib mainimist, et soouuringute ajakirjas  Ariadne Lõng on eesti keeles ilmunud artikleid maskuliinsuse- ja meesteuuringute teoreetikutelt nagu Michael Kimmel, Robert (Raewyn) Connell jt., eesti autoritest nt Marion Pajumets ,Kadri Aavik, Hannaliisa Uusmaa, kes on uurinud meheksolemist erinevates eluvaldkondades ja lahanud  muu hulgas kitsa normatiivse mehelikkuse probleeme nagu traditsiooniliste soorollidega seotud piirangud ja ettekirjutused, töökultus ja vägivald.
Meeste eneseabiõpikute põhiskeemiks on kriisiolukordade  kirjeldus, teiste meeste  kogemused ja nende kasutamine ning oma küpsemise teekond. Meheks küpsemine toimub nende abiõpikute stsenaariumi kohaselt läbi isiklike kogemuste, mineviku läbimõtestamise ning aktsepteerimise  ja individaalsete väljapääsuteede  otsingute. Mehe kriis saabub tavaliselt 30ndates aastates, kui eneseotsingud peaksid lõppema ja koht elus leitud, tõsiasi on ka see, et mehe keha ei pane enesehävitamisele nagu alkoholi tarbimine, narkootikumid või tubakas enam niimoodi vastu nagu varasemas nooruses. Ka on selleks ajaks üldjuhul maha joostud sarved ning vajadus luua pikaajalisem lähisuhe valdav.  Selles mõttes on kõige huvitavam raamat nimetatud uutest enseabiõpikutest muidugi eesti mehe Jesper Parve raamat „Mees.Otse ja ausalt“. Läbi isiklike kriiside, suhete ja mitmekesiste eneseotsingute küllalt kaootilise, kuid ladusa kirjeldamise jagab ta õpetussõnu, kuidas oma tegelikes soovides selgusele jõuda ja need teostada. Mehe küpsemise teel on oluline suhe naisega, mille kirjeldamisel nii Parve, Deida kui ka Masters jäävad  ürgmehe otsingute vaimus küllalt konservatiivsele positsioonile. See on naine, keda saab „kaasa võtta“ ja „välja viia“. Niisiis ei lähtu meeste eneseabiõpikud soolise võrdõiguslikkuse poliitikast, vaid pigem on tekkinud vasturekatsioonina sellele. Samas on soolise võrdõiguslikkuse ideoloogia muutunud sedavõrd peavoolu osaks, et kõik autorid on veendunud, et mees peab aktsepteerima oma kehalisust, tundeid ja nõrkust ning kontrollima vägivaldsust.  Jesper Parve käsitleb oma raamatus ka Eestis aktuaalset alkoteemat. Vägivaldsus, sellega toimetulek  ja ka pornograafia kui vägivalla alaliik on  teemaks Mastersi raamatus.

Kui Robert Bly mõttemaailm tuttav, on Parve, Deida, Mastersi raamatud muidugi banaalne lugemine, ent need raamatud ongi mõeldud laiatarbekaubaks ja selle jaoks igati asjakohased. Kes mehelikkuseteemade vastu tõsisemat huvi tunnevad, soovitaks siiski üles otsida üles Bly raamatud, lugeda Punabi-Poolametsa, Uljase, Rauna kogumikku „Mees muutuvas maailmas“. Soovitan ka  tutvuda ka nt allkirjutanu tekstiga „Eesti mehelikkused“ ajakirjas Vikerkaar, nr 4-5, 2014 ja vaadata samas numbris ka teisi meesteteemalisi tekste.  Minu jaoks isiklikult oli eelpool nimetatud Müürilehe maskuliinsuse-eri oluliselt põnevam kui Parve, Deida või Mastersi eneseabiõpikud, aga ma ei ole ka sihtgrupp.

Comments

Popular posts from this blog

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…