Skip to main content

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna.
Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa sõjaväkke jne. Alko- ja naistesse suhtumine tollal teemaks polnud, me ei tea tollest ajast eriti, kui palju oli naistevastast vägivalda. Oli aga teada, et loominguinimeste seas on ikka olnud tasakaalutust ja enesekesksust keskmiselt rohkem ja võis arvata, et paljud naised, keda hiljem kultuuriajalugu  muusadena esile on toonud, kannatasid oma eluajal ka lähisuhtevägivalda.
Igatahes ENSVs oli mõeldamatu, et  moraalselt kahtlase taustaga inimesed nt oleks saanud teha Lenini skulptuuri Tallinna mõnda parki või luua revolutsiooniteemalist pannood teatrisse, mida külastasid laiad rahvahulgad.   Nad ei saanud dirigeerida laulupidu. 
Hakata tänases Eestis loojaid selekteerima nende  moraalse tausta järgi ja mitte nende andekuse või saavutuste põhjal ja üldrahvalikult arutada, kas keegi on oma eraelu tõttu sobiv inimene riigile ja rahvusele oluliste kunstiürituste korraldajaks, on ohtlik tendents. Ajalugu on näinud raamatute erifonde, kuhu sai sisse vaid eriloa alusel ja on kahjuks näinud ka raamatulõkkeid, kuhu lendavad sobimatute autorite teosed. Eestis on niigi probleeme moodsa kunsti, ka teatri mõistmisega ja üha tugevamad on tendentsid, kus vastandatakse rahvale arusaadavat ja manduvat, mittemõistetavat kunsti. 
Sõna- ja loomevabadus on kõigil, aga loomevabaduse ja loomingu kvaliteedi ainus piirang vabas maailmas saab olla andekus.


Mis puutub Ojasoo-vastase kirja põhjal sündinud poliitilisse skandaali, siis arvan loomulikult, et naistevastane vägivald on vale, aga minu arvates on Eestis oluliselt rohkem süsteemseid naisi solvavaid nähtusi nt normaliseerunud palgavaesus mitmesugustel kõrgharidust nõudvatel erialadel nt ülikoolilektorid, orjapalgaga hooldustöötajad haiglates jt. Palju solvavam kui ministri mõtlematud sõnad on mitmed „normaalsused“ nagu üksikemade olukord. Pikkamööda imbub tabusfäärist välja info igapäevasest hooldustööde koormusest seoses haigete laste ja vanade sugulastega, mis langeb naistele ja mis on nii raske ja valus, et ajakirjanduski suhtub pika hambaga.  Nende teemade käsitlemise eest süsteemse naistevastase vägivallana tuleks seista ja seisangi valvefeministina, ka siis, kui ma Toomas Kirsile või paljudele teistele hirmu nahka ajan. See ongi minu kui valvefeministi eesmärk.

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…