Skip to main content

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna.
Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa sõjaväkke jne. Alko- ja naistesse suhtumine tollal teemaks polnud, me ei tea tollest ajast eriti, kui palju oli naistevastast vägivalda. Oli aga teada, et loominguinimeste seas on ikka olnud tasakaalutust ja enesekesksust keskmiselt rohkem ja võis arvata, et paljud naised, keda hiljem kultuuriajalugu  muusadena esile on toonud, kannatasid oma eluajal ka lähisuhtevägivalda.
Igatahes ENSVs oli mõeldamatu, et  moraalselt kahtlase taustaga inimesed nt oleks saanud teha Lenini skulptuuri Tallinna mõnda parki või luua revolutsiooniteemalist pannood teatrisse, mida külastasid laiad rahvahulgad.   Nad ei saanud dirigeerida laulupidu. 
Hakata tänases Eestis loojaid selekteerima nende  moraalse tausta järgi ja mitte nende andekuse või saavutuste põhjal ja üldrahvalikult arutada, kas keegi on oma eraelu tõttu sobiv inimene riigile ja rahvusele oluliste kunstiürituste korraldajaks, on ohtlik tendents. Ajalugu on näinud raamatute erifonde, kuhu sai sisse vaid eriloa alusel ja on kahjuks näinud ka raamatulõkkeid, kuhu lendavad sobimatute autorite teosed. Eestis on niigi probleeme moodsa kunsti, ka teatri mõistmisega ja üha tugevamad on tendentsid, kus vastandatakse rahvale arusaadavat ja manduvat, mittemõistetavat kunsti. 
Sõna- ja loomevabadus on kõigil, aga loomevabaduse ja loomingu kvaliteedi ainus piirang vabas maailmas saab olla andekus.


Mis puutub Ojasoo-vastase kirja põhjal sündinud poliitilisse skandaali, siis arvan loomulikult, et naistevastane vägivald on vale, aga minu arvates on Eestis oluliselt rohkem süsteemseid naisi solvavaid nähtusi nt normaliseerunud palgavaesus mitmesugustel kõrgharidust nõudvatel erialadel nt ülikoolilektorid, orjapalgaga hooldustöötajad haiglates jt. Palju solvavam kui ministri mõtlematud sõnad on mitmed „normaalsused“ nagu üksikemade olukord. Pikkamööda imbub tabusfäärist välja info igapäevasest hooldustööde koormusest seoses haigete laste ja vanade sugulastega, mis langeb naistele ja mis on nii raske ja valus, et ajakirjanduski suhtub pika hambaga.  Nende teemade käsitlemise eest süsteemse naistevastase vägivallana tuleks seista ja seisangi valvefeministina, ka siis, kui ma Toomas Kirsile või paljudele teistele hirmu nahka ajan. See ongi minu kui valvefeministi eesmärk.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku