Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018
Mind
on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus
Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla
kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise
demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui
me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema
riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga
kinni panna.
Võib-olla
on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude
Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli
keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi
riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust,
aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui
„õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal,
kes olid noorukina sattunud Saksa sõjaväkke jne. Alko- ja naistesse suhtumine
tollal teemaks polnud, me ei tea tollest ajast eriti, kui palju oli
naistevastast vägivalda. Oli aga teada, et loominguinimeste seas on ikka olnud
tasakaalutust ja enesekesksust keskmiselt rohkem ja võis arvata, et paljud
naised, keda hiljem kultuuriajalugu
muusadena esile on toonud, kannatasid oma eluajal ka lähisuhtevägivalda.
Igatahes
ENSVs oli mõeldamatu, et moraalselt
kahtlase taustaga inimesed nt oleks saanud teha Lenini skulptuuri Tallinna
mõnda parki või luua revolutsiooniteemalist pannood teatrisse, mida
külastasid laiad rahvahulgad. Nad ei saanud dirigeerida laulupidu.
Hakata
tänases Eestis loojaid selekteerima nende
moraalse tausta järgi ja mitte nende andekuse või saavutuste põhjal ja üldrahvalikult
arutada, kas keegi on oma eraelu tõttu sobiv inimene riigile ja rahvusele
oluliste kunstiürituste korraldajaks, on ohtlik tendents. Ajalugu on näinud
raamatute erifonde, kuhu sai sisse vaid eriloa alusel ja on kahjuks näinud ka
raamatulõkkeid, kuhu lendavad sobimatute autorite teosed. Eestis on niigi
probleeme moodsa kunsti, ka teatri mõistmisega ja üha tugevamad on tendentsid,
kus vastandatakse rahvale arusaadavat ja manduvat, mittemõistetavat kunsti.
Sõna- ja loomevabadus on kõigil, aga loomevabaduse ja loomingu kvaliteedi ainus
piirang vabas maailmas saab olla andekus.
Mis puutub Ojasoo-vastase kirja põhjal sündinud poliitilisse skandaali, siis
arvan loomulikult, et naistevastane vägivald on vale, aga minu arvates on
Eestis oluliselt rohkem süsteemseid naisi solvavaid nähtusi nt normaliseerunud palgavaesus
mitmesugustel kõrgharidust nõudvatel erialadel nt ülikoolilektorid, orjapalgaga
hooldustöötajad haiglates jt. Palju solvavam kui ministri mõtlematud sõnad on mitmed
„normaalsused“ nagu üksikemade olukord. Pikkamööda imbub tabusfäärist välja info
igapäevasest hooldustööde koormusest seoses haigete laste ja vanade
sugulastega, mis langeb naistele ja mis on nii raske ja valus, et ajakirjanduski
suhtub pika hambaga. Nende teemade käsitlemise
eest süsteemse naistevastase vägivallana tuleks seista ja seisangi
valvefeministina, ka siis, kui ma Toomas Kirsile või paljudele teistele hirmu
nahka ajan. See ongi minu kui valvefeministi eesmärk.
Comments
Post a Comment