Skip to main content

Rändepakt ja valitsuskriis: ühe poliitilise spektaakli anatoomiast


Rändelepingu ümber puhkenud ärevus on osa sisepoliitilisest spektaaklist, millega on olnud soov kahtluse alla seada välisminister Sven Mikseri pädevus Eesti välispoliitika juhtimisel ja sillutada teed võimupöördele pärast kevadisi valimisi.  

Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi.  Aga Riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakt sel varasügisel olla arutusel suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (ORTK) -- kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst oleks selle teema vastu huvi tundnud ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu korraldamise oma fraktsiooniga kooskõlas tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni EKREsse kuuluvalt liikmelt Henn Põlluaasalt.
Välisminister Sven Mikser tutvustas valitsuse seisukohti ÜRO rändeleppe väljatöötamise teemal märtsis teatavasti väliskomisjoni koosolekul, kui komisjoni juhtis Keit Pentus-Rosimannus, kohal olid Henn Põlluaas (EKRE), Maire Aunaste (Isamaa), Andres Herkel (Vabaerakond), Anne Sulling (Reformierakond) ja allakirjutanu (SDE). Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli komandeeringus. Mingit ärevust ÜRO rändedokument väliskomisjonis kevadel ei tekitanud, sest tegemist oli ja on tavapärase välispoliitilise deklaratiivse dokumendiga, mille väljatöötamise protsessis osalemist peeti loomulikuks.  Meediat sellise üld-deklaratiivsed dokumendid ja teemad üldjuhul ei huvita, sest neis puudub konflikt ja peategelased, neist ei saa lugu ja need ei kaja avalikkuses vastu.  Vaikus valitses kuni eelmise nädalani.
Nüüdseks, kui on olemas ka õiguskantsleri Ülle Madise hinnang, on selge, et ÜRO dokument on kooskõlas Eesti senise välispoliitilise suunaga ja mingit anomaaliat see endast senisel kursil ei kujuta  (kes välispoliitika tegemise praktikaga rohkem kursis, on sellest kogu skandaali kestmise aja aru saanud). Ka teistes, eriti Ida-Euroopa riikides on ÜRO rändepakti kasutanud parempopulistlikud jõud, et lõigata poliitilist profiiti ja poliitiline deklaratsioon on muudetud sisepoliitiliseks relvaks. Sama areng on nüüd toimunud ka Eestis. 
Eelmisel nädalal neljapäeval-reedel tekkis avalikkuses poliitilise spinni kaudu äkki ärev olukord, et Eestit on tabamas mingi fataalne pagulust soodustav dokument. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esines neljapäeval 8.11 koosolekul avaldusega, kus heitis  välisministrile ette, et see pole ÜRO rändedokumenti parlamendile varem tutvustanud ja kutsus ta esmaspäeval 12.11 komisjoni infot andma – parem hilja kui mitte kunagi. Kõik olid sellega päri, igaks juhuks märgin, et välisminister käib erinevaid dokumente ja seisukohti väliskomisjonile tutvustamas pidevalt. 
Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kommunikatsioon on jõuline ja väga hea, ning avalikkuses jäi domineerima seisukoht, et president on Marokosse ÜRO üritusele mines andmas heaksiitu dokumendile, mida pole parlamendile ega avalikkusele piisavalt tutvustatud. Alles alates teisipäevast kolmapäevast hakkas Välisministeeriumi ja minister MIkseri poolt äkki tulema asjakohast suhtlust avalikkusega, nagu paisu tagant.

Hetkeks oli tunne, et probleem jääb väliskomisjoni ja ministeeriumi vaheliseks jõukatsumiseks, millest on saanud tavaline asi. Minister Mikser lubas väliskomisjonile viia dokument neljapäeval valitsusse ja järgev sündmuste käik on viinud juba teada valitsuskriisini, sest Isamaasse kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole nõus, et Eesti toetab ÜRO rändepakti, kuigi ka Isamaa(Maire Aunaste kaudu) on alates kevadisest väliskomisjoni koosolekust alates olnud informeeritud, et Eesti osaleb selle dokumendi väljatöötamisel. EKRE Henn Põlluaasa näol nõuab nüüd ministri tagasiastumist, sama kriitiline on olnud ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi, kes osales ootamatult, Anne Sullingu asendusliikmena väliskomisjoni koosolekul 12.11, kus välisminister Sven Mikser jagas ÜRO pakti teemal selgitusi. Samas peab meenutama, et reformierakonna juht Kaja Kallas käis veel samal päeval, kui toimus väliskomisjoni ja ministri kohtumine, välja, et reformierakonnale sobib ÜRO rändedokument. Liiatigi – reformierakondlane Jürgen Ligi välisministrina ja president Toomas Hendrik Ilves olid 2016. aasta septembris ise kiitnud heaks New Yorgis ÜRO rändepaktile eelneva analoogilise dokumendi, New Yorgi deklaratsiooni. See ei põhjustanud avalikkuses mingisugust poleemikat, mitte mingit huvi ei tunud ka meedia.

Ehkki Eesti välispoliitilise suuna osas valitseb Eestis konsensus, näitab ÜRO rändedokumendi ümber toimuv möll, et välispoliitika on kahjuks haaratud valimiseelsesse võitlusse.  Varsti on parlamendi ees välisteenistuse uus seadus, mis võib välispoliitikast lähtuvat sisepoliitilist kemplemist veelgi võimendada. Näiteks on seal poliitiliselt tundlik punkt, mis näeb välisteenistusse siirduva ametniku perevormina, millele on tagatud hüvitised, ette ainult abielu, mitte näiteks registreeritud kooselu.
Välisministeeriumi ametnikud ja diplomaadid peavad aga ära klaarima selle välispoliitilise kahju, mida ÜRO dokumendi ümber toimunud sisepoliitiline kukepoks on Eestile juba igal juhul teinud.

Comments

Popular posts from this blog

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY

"Plakatinaised", ENSV, Hiina ja Taani naisteteemalise ideoloogilise plakati näituse avamise paneeldiskussioon Maarjamäe lossis 27.11.2022

Paneelis Kadri Kõusaar, Barbi Pilvre, Liina Siib, Lisbeth Jörgensen. Foto Vahur Lõhmus (ajaloomuuseum)   JÄRELKUULATAV:  Women On Posters, paneeldiskussioon Maarjamäe lossis 27.11.2022 

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu