Skip to main content

Rändepakt ja valitsuskriis: ühe poliitilise spektaakli anatoomiast


Rändelepingu ümber puhkenud ärevus on osa sisepoliitilisest spektaaklist, millega on olnud soov kahtluse alla seada välisminister Sven Mikseri pädevus Eesti välispoliitika juhtimisel ja sillutada teed võimupöördele pärast kevadisi valimisi.  

Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi.  Aga Riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakt sel varasügisel olla arutusel suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (ORTK) -- kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst oleks selle teema vastu huvi tundnud ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu korraldamise oma fraktsiooniga kooskõlas tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni EKREsse kuuluvalt liikmelt Henn Põlluaasalt.
Välisminister Sven Mikser tutvustas valitsuse seisukohti ÜRO rändeleppe väljatöötamise teemal märtsis teatavasti väliskomisjoni koosolekul, kui komisjoni juhtis Keit Pentus-Rosimannus, kohal olid Henn Põlluaas (EKRE), Maire Aunaste (Isamaa), Andres Herkel (Vabaerakond), Anne Sulling (Reformierakond) ja allakirjutanu (SDE). Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli komandeeringus. Mingit ärevust ÜRO rändedokument väliskomisjonis kevadel ei tekitanud, sest tegemist oli ja on tavapärase välispoliitilise deklaratiivse dokumendiga, mille väljatöötamise protsessis osalemist peeti loomulikuks.  Meediat sellise üld-deklaratiivsed dokumendid ja teemad üldjuhul ei huvita, sest neis puudub konflikt ja peategelased, neist ei saa lugu ja need ei kaja avalikkuses vastu.  Vaikus valitses kuni eelmise nädalani.
Nüüdseks, kui on olemas ka õiguskantsleri Ülle Madise hinnang, on selge, et ÜRO dokument on kooskõlas Eesti senise välispoliitilise suunaga ja mingit anomaaliat see endast senisel kursil ei kujuta  (kes välispoliitika tegemise praktikaga rohkem kursis, on sellest kogu skandaali kestmise aja aru saanud). Ka teistes, eriti Ida-Euroopa riikides on ÜRO rändepakti kasutanud parempopulistlikud jõud, et lõigata poliitilist profiiti ja poliitiline deklaratsioon on muudetud sisepoliitiliseks relvaks. Sama areng on nüüd toimunud ka Eestis. 
Eelmisel nädalal neljapäeval-reedel tekkis avalikkuses poliitilise spinni kaudu äkki ärev olukord, et Eestit on tabamas mingi fataalne pagulust soodustav dokument. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esines neljapäeval 8.11 koosolekul avaldusega, kus heitis  välisministrile ette, et see pole ÜRO rändedokumenti parlamendile varem tutvustanud ja kutsus ta esmaspäeval 12.11 komisjoni infot andma – parem hilja kui mitte kunagi. Kõik olid sellega päri, igaks juhuks märgin, et välisminister käib erinevaid dokumente ja seisukohti väliskomisjonile tutvustamas pidevalt. 
Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kommunikatsioon on jõuline ja väga hea, ning avalikkuses jäi domineerima seisukoht, et president on Marokosse ÜRO üritusele mines andmas heaksiitu dokumendile, mida pole parlamendile ega avalikkusele piisavalt tutvustatud. Alles alates teisipäevast kolmapäevast hakkas Välisministeeriumi ja minister MIkseri poolt äkki tulema asjakohast suhtlust avalikkusega, nagu paisu tagant.

Hetkeks oli tunne, et probleem jääb väliskomisjoni ja ministeeriumi vaheliseks jõukatsumiseks, millest on saanud tavaline asi. Minister Mikser lubas väliskomisjonile viia dokument neljapäeval valitsusse ja järgev sündmuste käik on viinud juba teada valitsuskriisini, sest Isamaasse kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole nõus, et Eesti toetab ÜRO rändepakti, kuigi ka Isamaa(Maire Aunaste kaudu) on alates kevadisest väliskomisjoni koosolekust alates olnud informeeritud, et Eesti osaleb selle dokumendi väljatöötamisel. EKRE Henn Põlluaasa näol nõuab nüüd ministri tagasiastumist, sama kriitiline on olnud ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi, kes osales ootamatult, Anne Sullingu asendusliikmena väliskomisjoni koosolekul 12.11, kus välisminister Sven Mikser jagas ÜRO pakti teemal selgitusi. Samas peab meenutama, et reformierakonna juht Kaja Kallas käis veel samal päeval, kui toimus väliskomisjoni ja ministri kohtumine, välja, et reformierakonnale sobib ÜRO rändedokument. Liiatigi – reformierakondlane Jürgen Ligi välisministrina ja president Toomas Hendrik Ilves olid 2016. aasta septembris ise kiitnud heaks New Yorgis ÜRO rändepaktile eelneva analoogilise dokumendi, New Yorgi deklaratsiooni. See ei põhjustanud avalikkuses mingisugust poleemikat, mitte mingit huvi ei tunud ka meedia.

Ehkki Eesti välispoliitilise suuna osas valitseb Eestis konsensus, näitab ÜRO rändedokumendi ümber toimuv möll, et välispoliitika on kahjuks haaratud valimiseelsesse võitlusse.  Varsti on parlamendi ees välisteenistuse uus seadus, mis võib välispoliitikast lähtuvat sisepoliitilist kemplemist veelgi võimendada. Näiteks on seal poliitiliselt tundlik punkt, mis näeb välisteenistusse siirduva ametniku perevormina, millele on tagatud hüvitised, ette ainult abielu, mitte näiteks registreeritud kooselu.
Välisministeeriumi ametnikud ja diplomaadid peavad aga ära klaarima selle välispoliitilise kahju, mida ÜRO dokumendi ümber toimunud sisepoliitiline kukepoks on Eestile juba igal juhul teinud.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…