Skip to main content

Rändepakt ja valitsuskriis: ühe poliitilise spektaakli anatoomiast


Rändelepingu ümber puhkenud ärevus on osa sisepoliitilisest spektaaklist, millega on olnud soov kahtluse alla seada välisminister Sven Mikseri pädevus Eesti välispoliitika juhtimisel ja sillutada teed võimupöördele pärast kevadisi valimisi.  

Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi.  Aga Riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakt sel varasügisel olla arutusel suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (ORTK) -- kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst oleks selle teema vastu huvi tundnud ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu korraldamise oma fraktsiooniga kooskõlas tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni EKREsse kuuluvalt liikmelt Henn Põlluaasalt.
Välisminister Sven Mikser tutvustas valitsuse seisukohti ÜRO rändeleppe väljatöötamise teemal märtsis teatavasti väliskomisjoni koosolekul, kui komisjoni juhtis Keit Pentus-Rosimannus, kohal olid Henn Põlluaas (EKRE), Maire Aunaste (Isamaa), Andres Herkel (Vabaerakond), Anne Sulling (Reformierakond) ja allakirjutanu (SDE). Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oli komandeeringus. Mingit ärevust ÜRO rändedokument väliskomisjonis kevadel ei tekitanud, sest tegemist oli ja on tavapärase välispoliitilise deklaratiivse dokumendiga, mille väljatöötamise protsessis osalemist peeti loomulikuks.  Meediat sellise üld-deklaratiivsed dokumendid ja teemad üldjuhul ei huvita, sest neis puudub konflikt ja peategelased, neist ei saa lugu ja need ei kaja avalikkuses vastu.  Vaikus valitses kuni eelmise nädalani.
Nüüdseks, kui on olemas ka õiguskantsleri Ülle Madise hinnang, on selge, et ÜRO dokument on kooskõlas Eesti senise välispoliitilise suunaga ja mingit anomaaliat see endast senisel kursil ei kujuta  (kes välispoliitika tegemise praktikaga rohkem kursis, on sellest kogu skandaali kestmise aja aru saanud). Ka teistes, eriti Ida-Euroopa riikides on ÜRO rändepakti kasutanud parempopulistlikud jõud, et lõigata poliitilist profiiti ja poliitiline deklaratsioon on muudetud sisepoliitiliseks relvaks. Sama areng on nüüd toimunud ka Eestis. 
Eelmisel nädalal neljapäeval-reedel tekkis avalikkuses poliitilise spinni kaudu äkki ärev olukord, et Eestit on tabamas mingi fataalne pagulust soodustav dokument. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esines neljapäeval 8.11 koosolekul avaldusega, kus heitis  välisministrile ette, et see pole ÜRO rändedokumenti parlamendile varem tutvustanud ja kutsus ta esmaspäeval 12.11 komisjoni infot andma – parem hilja kui mitte kunagi. Kõik olid sellega päri, igaks juhuks märgin, et välisminister käib erinevaid dokumente ja seisukohti väliskomisjonile tutvustamas pidevalt. 
Väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni kommunikatsioon on jõuline ja väga hea, ning avalikkuses jäi domineerima seisukoht, et president on Marokosse ÜRO üritusele mines andmas heaksiitu dokumendile, mida pole parlamendile ega avalikkusele piisavalt tutvustatud. Alles alates teisipäevast kolmapäevast hakkas Välisministeeriumi ja minister MIkseri poolt äkki tulema asjakohast suhtlust avalikkusega, nagu paisu tagant.

Hetkeks oli tunne, et probleem jääb väliskomisjoni ja ministeeriumi vaheliseks jõukatsumiseks, millest on saanud tavaline asi. Minister Mikser lubas väliskomisjonile viia dokument neljapäeval valitsusse ja järgev sündmuste käik on viinud juba teada valitsuskriisini, sest Isamaasse kuuluv justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole nõus, et Eesti toetab ÜRO rändepakti, kuigi ka Isamaa(Maire Aunaste kaudu) on alates kevadisest väliskomisjoni koosolekust alates olnud informeeritud, et Eesti osaleb selle dokumendi väljatöötamisel. EKRE Henn Põlluaasa näol nõuab nüüd ministri tagasiastumist, sama kriitiline on olnud ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi, kes osales ootamatult, Anne Sullingu asendusliikmena väliskomisjoni koosolekul 12.11, kus välisminister Sven Mikser jagas ÜRO pakti teemal selgitusi. Samas peab meenutama, et reformierakonna juht Kaja Kallas käis veel samal päeval, kui toimus väliskomisjoni ja ministri kohtumine, välja, et reformierakonnale sobib ÜRO rändedokument. Liiatigi – reformierakondlane Jürgen Ligi välisministrina ja president Toomas Hendrik Ilves olid 2016. aasta septembris ise kiitnud heaks New Yorgis ÜRO rändepaktile eelneva analoogilise dokumendi, New Yorgi deklaratsiooni. See ei põhjustanud avalikkuses mingisugust poleemikat, mitte mingit huvi ei tunud ka meedia.

Ehkki Eesti välispoliitilise suuna osas valitseb Eestis konsensus, näitab ÜRO rändedokumendi ümber toimuv möll, et välispoliitika on kahjuks haaratud valimiseelsesse võitlusse.  Varsti on parlamendi ees välisteenistuse uus seadus, mis võib välispoliitikast lähtuvat sisepoliitilist kemplemist veelgi võimendada. Näiteks on seal poliitiliselt tundlik punkt, mis näeb välisteenistusse siirduva ametniku perevormina, millele on tagatud hüvitised, ette ainult abielu, mitte näiteks registreeritud kooselu.
Välisministeeriumi ametnikud ja diplomaadid peavad aga ära klaarima selle välispoliitilise kahju, mida ÜRO dokumendi ümber toimunud sisepoliitiline kukepoks on Eestile juba igal juhul teinud.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku