Skip to main content

Vene veri eesti soontes, Eesti Ekspress, Areen, 26.september 2018



Eestlased hulluvad Keila süldibändist Patune Pool, mis esitab peamiselt vene diskot eestikeelsete sõnadega. Pohmaka leevendamiseks eelistame seljankat, sööme seeni, hapukoort ja kohupiimatoite, aga – me peame ennast venelastest kultuuriliselt täiesti erinevaks ja nimetame siinseid venelasi mitte-eestlasteks.  
Eestlased on kultuuriliselt vene elemendist läbi kasvanud rohkem kui tavaliselt tunnistatakse ja kohalikud venelased on „eestlaste nägu“, ent me ise  jätkame meelsasti rahvusliku  segregatsiooni taastootmist. Sõnaga mitte-eestlane tähistakse ka eesti keelt vabalt valdavaid eeskujulikult lõimunud vene emakeelega inimesi. Meie domineeriv meelelaad, mis väljendub aruteludes,  kes on „õige eestlane“, välistab teist päritolu inimeste tegeliku integratsiooni Eesti ühiskonda.
Rahvusliku erinevuse rõhutamine on olnud eestlaste iseseisva riigi ülesehitamise legitiimsuse oluline tugisammas alates 1980ndatest alates, aga on praegu muutunud  tegeliku lõimumise suhtes destruktiivseks. Huvist enda poole saada teatud valijagruppe, eriti vähemharitud keskealisi mehi, vehivad erakonnad valimiste valguses taas raevukalt rahvuslusekaardiga ja õhutavad rahvustevahelist vaenu. Kümmekond aastat tagasi rõhutati veel igal võimalusel Huntingtoni tsivilisatsioonide teooriat, mille kohaselt Eesti ja Vene piiril jookseb ka tsivilisatsioonide piir. 
Eesti ja vene kultuurid on erinevad, kes selles kahtleks ja kindlasti on Eesti riigi kestmise huvides, et siinsed venelased oskaksid eesti keelt ja oleksid lojaalsed.   Aga kui vaadata suurt pilti, siis eestlased ja venelased on sarnased isegi geneetiliselt (vt. nt Tõnu Esko doktoritöö 2012) -- kui otsida bioloogilist substraati või verepuhtust, nagu rahvusluse diskursuses nüüd tavaks ning Eesti kõige suurem kirik on vene õigeusu kirik, mis hõlmab ka Setomaa ja Saaremaa. 
Riigikogus toimunud olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul oli teemaks  eestikeelsele õppele üleminek meie haridussüsteemis.  Juttu on olnud ka Eesti komberuumist, mis eestlastel ja venelastel olevat erinev ja mille kõik peaksid omaks võtma, et Eestis elada. Karmimad keelemehed nagu Mart Rannut rääkis Riigikogus isegi meelekümblusest, mille tulemuseks peaks olema lausa eestlaste ja venelaste ühesugune huumorimeel. 
Kas Eestisse ei mahu kuidagi kultuuriline mitmekesisus, kus rahvusrühmade vahel on sarnasusi  rohkem kui erinevusi?
Ühtse sotsiaalkultuurilise ruumi loomine oleks Rannuti arvates eesmärk, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkus. Ka ennast liberaalsuse lipulaevaks pidav erakond reformierakond on rahvusküsimuses üllataval kombel sama jäik kui padurahvuskonservatiivid ja liberaalide retoorika eestikeelsete lasteaedade ja kooli teemal mõjub ähvardavalt nagu kõvakäeline assimileerimisprojekt. Ei hakka meenutama poliitpoksi sisserändajate ja nende poegade teemal.
Kas sellise olukorra taustal pole justnimelt rahvuslik  alaväärsuskompleks, millest Mart Rannut Riigikogus rääkides nimetas ja mida ta ise nägi selles, et mõned poliitilised jõud ei pea ühtse eestikeelse haridussüsteemini jõudmist realistlikuks?
Milles aga väljendub veel eesti kultuuri vene kiht, mis muudab meid paljuski sarnaseks?
Laiade rahvahulkade  muusikamaitsest oli juba juttu, „Patuse poole“ karismaatiline solist Sünne Valtri tõmbab praegu vaieldamatult kõige paremini käima iga rahvamaja peo ja eesti itkudele toetuv „ürgeestilik“ etnopop-rock nagu Maarja Nuut on siiski hipsterite rida. Eesti-nõukogude-vene hübriidkultuuri kaunis kuri õis on Tommy Cash. Tallinna moodsaim linnakultuur kogu oma nõukogude tööstuspärandi ümberehitamisel sündinud avaliku ruumi on tugeva vene-soveedi elemendi ärakasutamise ja osava estetiseerimise tulemus. Balti jaama ja Lasnamäe turule annavad põnevuse just kohalikud vene kauplejad. Turistid tahavad vaadata Nevski katedraali Toompeal ja ostavad matrjoškasid, uudistavad Lasnamäed ja Koplit, sest vene element eesti kultuuris on neile eksootiline ja huvitav.
Meie köök koosneb laenudest, jah, meil on rukkileib ja soolasilk, hernekört, aga igapäevasel toidulaual on pigem tavaline Põltsamaa borš ja eesti  laste lemmiktoit on pelmeenid, vene köögi kaudu on tulnud meie jaanipäeva kohustuslik šašlõkk. Sült, seapraad ja hapukapsas -- saksa road on pigem jõuluaja pidusöök. Ka seente tundmine ja oskuslik toiduks kasutamine on Eestis vene, eriti nõukogude  köögi mõju, minu saarlasest vanaisa põlgas seeni lausa loomatoiduks. 
Eesti spordi eesliinil on ridamisi vene nimesid, vehklejad, jalgpallurid, isegi suusatajaid ja tennisemängijaid nagu Novosjolov, Beljajeva, Jermakova, Embrich, Vassiljev, Šmigun, Ivanov ja Pavlov. Minu puberteetikust laps küsis mõni aeg tagasi siiralt: miks Eesti sportlased kõik venelased on? Ilma igasuguste koolireformide ja lõimumiskavadeta esindavad vene emakeelega inimesed Eesti riiki spordivõistlustel. Ma ei tea, mida nad tunnevad, kui poliitiline nuiasõda, mis üle nende inimeste peade käib, tõstatab teemasid „õigest eestlasest“ ja kas rahvus määrab, kellest võib kergemini saada riigi reetur.
Noori venelasi eestlastest Tallinna tänaval ei erista. Teenindussfääris, näiteks pankades või eesrindlikes elektroonikapoodides on isegi Tallinna venekeelsetes linnaosades teenindajateks kakskeelsed vene noored. Eesti poliitikas, eriti Tallinna linnavõimu juures on ennast leidnud mitmeid noori vene päritolu siin sündinud inimesi. Integratsioon Eesti väikelinnades toimub iseenesest, vene koole polegi enam vaja, suuremates linnades toimub lähenemine läbi spordi, popkultuuri. 
Kas raginal, jõuga läbiviidav eestikeelne kohustuslik kooliharidus neid protsesse kiirendaks, või suurendaks vaid trotsi, et kedagi püütakse vastu tahtmist ümberrahvustada? Kui rääkida riigi huvidest, kas Eestile on kasulikum vene noor, kes on saanud hea reaalhariduse oma emakeeles või vene noor, kes on eestikeelsest koolist kuidagi läbi saanud, valdab lihttööks vajalikku eesti keelt ent ülikooli sisse ei saa, sest pole keelebarjääri tõttu aru saanud kesise eesti keelega vene õpetaja  keemia või füüsika tundidest?
Mida enam rõhutada eestlaste ja venelaste erinevust, seda visamalt need erinevused püsivad. Rahvusteemat ikka ja jälle välja kaevates  saevad poliitikud oksa, millel riigimeestena ise istuvad, kaklushimulised liberaalid lisavad vett  populistide veskile, sillutades nende teed edule. Või on tõesti nii, et kui  poleks lõimumisprobleemi ja igavest vene kaarti, siis pole valijalt võimalik ühegi põneva teemaga poliitpunkti püüda?

Comments

  1. Ma ei tea, minu tuttavatele Patune pool ei meeldi. Seega juba postituse alguses meelevaldne väide.

    Kindlasti on kohti, kus eestlaste ja venelaste lõimumine on olnud hea. Siiski ei aita lõimumisele kaasa see, et selle käigus eestlased peavad sotside poliitikast lähtuvalt loobuma kõigist eesti kultuuri ja ajaloo põhimõtetest. Sest see nn lõimumine eeldab, et teatud teemad on tabud ja neist ei räägita.

    ReplyDelete
  2. Kallis Barbi. Sa pole ilmselt mitte kunagi töötanud (eesti)venelaste kollektiivis. Usutavasti ei ela Sa ka Xmäel ja kohtad venelasi vaid oma ringkonnas.
    Mina elan Eestis. Ma suhtlen iga päev vene keeles. Sest ma pean. Ja ma ei saa aru, miks ma pean. Oma kodumaal suhtlema võõrkeeles.

    Kui aega saan, kirjutan oma blogis pikemalt.

    Venelased on Eesti ammu tagasi võtmud ja vast ehk vaid Lõuna Eestis või Viimsis tundub, et eesti keelel on veel mingi võimalus.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Maag - mees nagu muiste. Ilmunud Feministeerium, 22.01, meeste ja mehelikkuste eri

http://feministeerium.ee/maag-mees-nagu-muiste/

Tuntud tipp-ärimees Urmas Sõõrumaa viibis mõni aeg tagasi vaimse puhastumise eesmärgil kuskil kaugel maal kinnises pimedas ruumis ning saavutas uue taseme valgustatuse. Ta harrastab mitmesuguseid vaimseid ja füüsilisi praktikaid ja ka populariseerib neid avalikkuses pidevalt. Oma kasvanud väekust soovis mees viimati realiseerida kommunaalpoliitikas, osaledes Tallinna linnavolikogu valmistel 2017. aasta oktoobris. Praeguses Eestis tekitab spirituaalseks guruks ära pööranud ettevõtja, kes oma Tallinna kesklinnas toimuvates kinnisvaraarendustes kasutab pendlimehe teenuseid, küll vastakaid tundeid, ent kuna tänane maag on taustalt edukas ärimees, siis inimesed usuvad, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Edu kommunaalpoliitikasse pürgimisel siiski ei kaasnenud, küllap paistsid ärihuvide karvased kõrvad Sõõrumaa juhitud ettevõtjate poliitiliste ambitsioonide tagant liiga hästi välja ja peletasid valijad eemale. Siiski on Urmas Sõõrumaa nõ…