Eestlased on kultuuriliselt vene elemendist läbi kasvanud rohkem kui tavaliselt tunnistatakse ja kohalikud venelased on „eestlaste nägu“, ent me ise jätkame meelsasti rahvusliku segregatsiooni taastootmist. Sõnaga mitte-eestlane tähistakse ka eesti keelt vabalt valdavaid eeskujulikult lõimunud vene emakeelega inimesi. Meie domineeriv meelelaad, mis väljendub aruteludes, kes on „õige eestlane“, välistab teist päritolu inimeste tegeliku integratsiooni Eesti ühiskonda.
Rahvusliku erinevuse rõhutamine on olnud eestlaste iseseisva riigi ülesehitamise legitiimsuse oluline tugisammas alates 1980ndatest alates, aga on praegu muutunud tegeliku lõimumise suhtes destruktiivseks. Huvist enda poole saada teatud valijagruppe, eriti vähemharitud keskealisi mehi, vehivad erakonnad valimiste valguses taas raevukalt rahvuslusekaardiga ja õhutavad rahvustevahelist vaenu. Kümmekond aastat tagasi rõhutati veel igal võimalusel Huntingtoni tsivilisatsioonide teooriat, mille kohaselt Eesti ja Vene piiril jookseb ka tsivilisatsioonide piir.
Eesti ja vene kultuurid on erinevad, kes selles kahtleks ja kindlasti on Eesti riigi kestmise huvides, et siinsed venelased oskaksid eesti keelt ja oleksid lojaalsed. Aga kui vaadata suurt pilti, siis eestlased ja venelased on sarnased isegi geneetiliselt (vt. nt Tõnu Esko doktoritöö 2012) -- kui otsida bioloogilist substraati või verepuhtust, nagu rahvusluse diskursuses nüüd tavaks ning Eesti kõige suurem kirik on vene õigeusu kirik, mis hõlmab ka Setomaa ja Saaremaa.
Riigikogus toimunud olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul oli teemaks eestikeelsele õppele üleminek meie haridussüsteemis. Juttu on olnud ka Eesti komberuumist, mis eestlastel ja venelastel olevat erinev ja mille kõik peaksid omaks võtma, et Eestis elada. Karmimad keelemehed nagu Mart Rannut rääkis Riigikogus isegi meelekümblusest, mille tulemuseks peaks olema lausa eestlaste ja venelaste ühesugune huumorimeel.
Kas Eestisse ei mahu kuidagi kultuuriline mitmekesisus, kus rahvusrühmade vahel on sarnasusi rohkem kui erinevusi?
Ühtse sotsiaalkultuurilise ruumi loomine oleks Rannuti arvates eesmärk, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkus. Ka ennast liberaalsuse lipulaevaks pidav erakond reformierakond on rahvusküsimuses üllataval kombel sama jäik kui padurahvuskonservatiivid ja liberaalide retoorika eestikeelsete lasteaedade ja kooli teemal mõjub ähvardavalt nagu kõvakäeline assimileerimisprojekt. Ei hakka meenutama poliitpoksi sisserändajate ja nende poegade teemal.
Kas sellise olukorra taustal pole justnimelt rahvuslik alaväärsuskompleks, millest Mart Rannut Riigikogus rääkides nimetas ja mida ta ise nägi selles, et mõned poliitilised jõud ei pea ühtse eestikeelse haridussüsteemini jõudmist realistlikuks?
Milles aga väljendub veel eesti kultuuri vene kiht, mis muudab meid paljuski sarnaseks?
Laiade rahvahulkade muusikamaitsest oli juba juttu, „Patuse poole“ karismaatiline solist Sünne Valtri tõmbab praegu vaieldamatult kõige paremini käima iga rahvamaja peo ja eesti itkudele toetuv „ürgeestilik“ etnopop-rock nagu Maarja Nuut on siiski hipsterite rida. Eesti-nõukogude-vene hübriidkultuuri kaunis kuri õis on Tommy Cash. Tallinna moodsaim linnakultuur kogu oma nõukogude tööstuspärandi ümberehitamisel sündinud avaliku ruumi on tugeva vene-soveedi elemendi ärakasutamise ja osava estetiseerimise tulemus. Balti jaama ja Lasnamäe turule annavad põnevuse just kohalikud vene kauplejad. Turistid tahavad vaadata Nevski katedraali Toompeal ja ostavad matrjoškasid, uudistavad Lasnamäed ja Koplit, sest vene element eesti kultuuris on neile eksootiline ja huvitav.
Meie köök koosneb laenudest, jah, meil on rukkileib ja soolasilk, hernekört, aga igapäevasel toidulaual on pigem tavaline Põltsamaa borš ja eesti laste lemmiktoit on pelmeenid, vene köögi kaudu on tulnud meie jaanipäeva kohustuslik šašlõkk. Sült, seapraad ja hapukapsas -- saksa road on pigem jõuluaja pidusöök. Ka seente tundmine ja oskuslik toiduks kasutamine on Eestis vene, eriti nõukogude köögi mõju, minu saarlasest vanaisa põlgas seeni lausa loomatoiduks.
Eesti spordi eesliinil on ridamisi vene nimesid, vehklejad, jalgpallurid, isegi suusatajaid ja tennisemängijaid nagu Novosjolov, Beljajeva, Jermakova, Embrich, Vassiljev, Šmigun, Ivanov ja Pavlov. Minu puberteetikust laps küsis mõni aeg tagasi siiralt: miks Eesti sportlased kõik venelased on? Ilma igasuguste koolireformide ja lõimumiskavadeta esindavad vene emakeelega inimesed Eesti riiki spordivõistlustel. Ma ei tea, mida nad tunnevad, kui poliitiline nuiasõda, mis üle nende inimeste peade käib, tõstatab teemasid „õigest eestlasest“ ja kas rahvus määrab, kellest võib kergemini saada riigi reetur.
Noori venelasi eestlastest Tallinna tänaval ei erista. Teenindussfääris, näiteks pankades või eesrindlikes elektroonikapoodides on isegi Tallinna venekeelsetes linnaosades teenindajateks kakskeelsed vene noored. Eesti poliitikas, eriti Tallinna linnavõimu juures on ennast leidnud mitmeid noori vene päritolu siin sündinud inimesi. Integratsioon Eesti väikelinnades toimub iseenesest, vene koole polegi enam vaja, suuremates linnades toimub lähenemine läbi spordi, popkultuuri.
Kas raginal, jõuga läbiviidav eestikeelne kohustuslik kooliharidus neid protsesse kiirendaks, või suurendaks vaid trotsi, et kedagi püütakse vastu tahtmist ümberrahvustada? Kui rääkida riigi huvidest, kas Eestile on kasulikum vene noor, kes on saanud hea reaalhariduse oma emakeeles või vene noor, kes on eestikeelsest koolist kuidagi läbi saanud, valdab lihttööks vajalikku eesti keelt ent ülikooli sisse ei saa, sest pole keelebarjääri tõttu aru saanud kesise eesti keelega vene õpetaja keemia või füüsika tundidest?
Mida enam rõhutada eestlaste ja venelaste erinevust, seda visamalt need erinevused püsivad. Rahvusteemat ikka ja jälle välja kaevates saevad poliitikud oksa, millel riigimeestena ise istuvad, kaklushimulised liberaalid lisavad vett populistide veskile, sillutades nende teed edule. Või on tõesti nii, et kui poleks lõimumisprobleemi ja igavest vene kaarti, siis pole valijalt võimalik ühegi põneva teemaga poliitpunkti püüda?
Ma ei tea, minu tuttavatele Patune pool ei meeldi. Seega juba postituse alguses meelevaldne väide.
ReplyDeleteKindlasti on kohti, kus eestlaste ja venelaste lõimumine on olnud hea. Siiski ei aita lõimumisele kaasa see, et selle käigus eestlased peavad sotside poliitikast lähtuvalt loobuma kõigist eesti kultuuri ja ajaloo põhimõtetest. Sest see nn lõimumine eeldab, et teatud teemad on tabud ja neist ei räägita.
Kallis Barbi. Sa pole ilmselt mitte kunagi töötanud (eesti)venelaste kollektiivis. Usutavasti ei ela Sa ka Xmäel ja kohtad venelasi vaid oma ringkonnas.
ReplyDeleteMina elan Eestis. Ma suhtlen iga päev vene keeles. Sest ma pean. Ja ma ei saa aru, miks ma pean. Oma kodumaal suhtlema võõrkeeles.
Kui aega saan, kirjutan oma blogis pikemalt.
Venelased on Eesti ammu tagasi võtmud ja vast ehk vaid Lõuna Eestis või Viimsis tundub, et eesti keelel on veel mingi võimalus.