Skip to main content

Vene veri eesti soontes, Eesti Ekspress, Areen, 26.september 2018



Eestlased hulluvad Keila süldibändist Patune Pool, mis esitab peamiselt vene diskot eestikeelsete sõnadega. Pohmaka leevendamiseks eelistame seljankat, sööme seeni, hapukoort ja kohupiimatoite, aga – me peame ennast venelastest kultuuriliselt täiesti erinevaks ja nimetame siinseid venelasi mitte-eestlasteks.  
Eestlased on kultuuriliselt vene elemendist läbi kasvanud rohkem kui tavaliselt tunnistatakse ja kohalikud venelased on „eestlaste nägu“, ent me ise  jätkame meelsasti rahvusliku  segregatsiooni taastootmist. Sõnaga mitte-eestlane tähistakse ka eesti keelt vabalt valdavaid eeskujulikult lõimunud vene emakeelega inimesi. Meie domineeriv meelelaad, mis väljendub aruteludes,  kes on „õige eestlane“, välistab teist päritolu inimeste tegeliku integratsiooni Eesti ühiskonda.
Rahvusliku erinevuse rõhutamine on olnud eestlaste iseseisva riigi ülesehitamise legitiimsuse oluline tugisammas alates 1980ndatest alates, aga on praegu muutunud  tegeliku lõimumise suhtes destruktiivseks. Huvist enda poole saada teatud valijagruppe, eriti vähemharitud keskealisi mehi, vehivad erakonnad valimiste valguses taas raevukalt rahvuslusekaardiga ja õhutavad rahvustevahelist vaenu. Kümmekond aastat tagasi rõhutati veel igal võimalusel Huntingtoni tsivilisatsioonide teooriat, mille kohaselt Eesti ja Vene piiril jookseb ka tsivilisatsioonide piir. 
Eesti ja vene kultuurid on erinevad, kes selles kahtleks ja kindlasti on Eesti riigi kestmise huvides, et siinsed venelased oskaksid eesti keelt ja oleksid lojaalsed.   Aga kui vaadata suurt pilti, siis eestlased ja venelased on sarnased isegi geneetiliselt (vt. nt Tõnu Esko doktoritöö 2012) -- kui otsida bioloogilist substraati või verepuhtust, nagu rahvusluse diskursuses nüüd tavaks ning Eesti kõige suurem kirik on vene õigeusu kirik, mis hõlmab ka Setomaa ja Saaremaa. 
Riigikogus toimunud olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul oli teemaks  eestikeelsele õppele üleminek meie haridussüsteemis.  Juttu on olnud ka Eesti komberuumist, mis eestlastel ja venelastel olevat erinev ja mille kõik peaksid omaks võtma, et Eestis elada. Karmimad keelemehed nagu Mart Rannut rääkis Riigikogus isegi meelekümblusest, mille tulemuseks peaks olema lausa eestlaste ja venelaste ühesugune huumorimeel. 
Kas Eestisse ei mahu kuidagi kultuuriline mitmekesisus, kus rahvusrühmade vahel on sarnasusi  rohkem kui erinevusi?
Ühtse sotsiaalkultuurilise ruumi loomine oleks Rannuti arvates eesmärk, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkus. Ka ennast liberaalsuse lipulaevaks pidav erakond reformierakond on rahvusküsimuses üllataval kombel sama jäik kui padurahvuskonservatiivid ja liberaalide retoorika eestikeelsete lasteaedade ja kooli teemal mõjub ähvardavalt nagu kõvakäeline assimileerimisprojekt. Ei hakka meenutama poliitpoksi sisserändajate ja nende poegade teemal.
Kas sellise olukorra taustal pole justnimelt rahvuslik  alaväärsuskompleks, millest Mart Rannut Riigikogus rääkides nimetas ja mida ta ise nägi selles, et mõned poliitilised jõud ei pea ühtse eestikeelse haridussüsteemini jõudmist realistlikuks?
Milles aga väljendub veel eesti kultuuri vene kiht, mis muudab meid paljuski sarnaseks?
Laiade rahvahulkade  muusikamaitsest oli juba juttu, „Patuse poole“ karismaatiline solist Sünne Valtri tõmbab praegu vaieldamatult kõige paremini käima iga rahvamaja peo ja eesti itkudele toetuv „ürgeestilik“ etnopop-rock nagu Maarja Nuut on siiski hipsterite rida. Eesti-nõukogude-vene hübriidkultuuri kaunis kuri õis on Tommy Cash. Tallinna moodsaim linnakultuur kogu oma nõukogude tööstuspärandi ümberehitamisel sündinud avaliku ruumi on tugeva vene-soveedi elemendi ärakasutamise ja osava estetiseerimise tulemus. Balti jaama ja Lasnamäe turule annavad põnevuse just kohalikud vene kauplejad. Turistid tahavad vaadata Nevski katedraali Toompeal ja ostavad matrjoškasid, uudistavad Lasnamäed ja Koplit, sest vene element eesti kultuuris on neile eksootiline ja huvitav.
Meie köök koosneb laenudest, jah, meil on rukkileib ja soolasilk, hernekört, aga igapäevasel toidulaual on pigem tavaline Põltsamaa borš ja eesti  laste lemmiktoit on pelmeenid, vene köögi kaudu on tulnud meie jaanipäeva kohustuslik šašlõkk. Sült, seapraad ja hapukapsas -- saksa road on pigem jõuluaja pidusöök. Ka seente tundmine ja oskuslik toiduks kasutamine on Eestis vene, eriti nõukogude  köögi mõju, minu saarlasest vanaisa põlgas seeni lausa loomatoiduks. 
Eesti spordi eesliinil on ridamisi vene nimesid, vehklejad, jalgpallurid, isegi suusatajaid ja tennisemängijaid nagu Novosjolov, Beljajeva, Jermakova, Embrich, Vassiljev, Šmigun, Ivanov ja Pavlov. Minu puberteetikust laps küsis mõni aeg tagasi siiralt: miks Eesti sportlased kõik venelased on? Ilma igasuguste koolireformide ja lõimumiskavadeta esindavad vene emakeelega inimesed Eesti riiki spordivõistlustel. Ma ei tea, mida nad tunnevad, kui poliitiline nuiasõda, mis üle nende inimeste peade käib, tõstatab teemasid „õigest eestlasest“ ja kas rahvus määrab, kellest võib kergemini saada riigi reetur.
Noori venelasi eestlastest Tallinna tänaval ei erista. Teenindussfääris, näiteks pankades või eesrindlikes elektroonikapoodides on isegi Tallinna venekeelsetes linnaosades teenindajateks kakskeelsed vene noored. Eesti poliitikas, eriti Tallinna linnavõimu juures on ennast leidnud mitmeid noori vene päritolu siin sündinud inimesi. Integratsioon Eesti väikelinnades toimub iseenesest, vene koole polegi enam vaja, suuremates linnades toimub lähenemine läbi spordi, popkultuuri. 
Kas raginal, jõuga läbiviidav eestikeelne kohustuslik kooliharidus neid protsesse kiirendaks, või suurendaks vaid trotsi, et kedagi püütakse vastu tahtmist ümberrahvustada? Kui rääkida riigi huvidest, kas Eestile on kasulikum vene noor, kes on saanud hea reaalhariduse oma emakeeles või vene noor, kes on eestikeelsest koolist kuidagi läbi saanud, valdab lihttööks vajalikku eesti keelt ent ülikooli sisse ei saa, sest pole keelebarjääri tõttu aru saanud kesise eesti keelega vene õpetaja  keemia või füüsika tundidest?
Mida enam rõhutada eestlaste ja venelaste erinevust, seda visamalt need erinevused püsivad. Rahvusteemat ikka ja jälle välja kaevates  saevad poliitikud oksa, millel riigimeestena ise istuvad, kaklushimulised liberaalid lisavad vett  populistide veskile, sillutades nende teed edule. Või on tõesti nii, et kui  poleks lõimumisprobleemi ja igavest vene kaarti, siis pole valijalt võimalik ühegi põneva teemaga poliitpunkti püüda?

Comments

  1. Ma ei tea, minu tuttavatele Patune pool ei meeldi. Seega juba postituse alguses meelevaldne väide.

    Kindlasti on kohti, kus eestlaste ja venelaste lõimumine on olnud hea. Siiski ei aita lõimumisele kaasa see, et selle käigus eestlased peavad sotside poliitikast lähtuvalt loobuma kõigist eesti kultuuri ja ajaloo põhimõtetest. Sest see nn lõimumine eeldab, et teatud teemad on tabud ja neist ei räägita.

    ReplyDelete
  2. Kallis Barbi. Sa pole ilmselt mitte kunagi töötanud (eesti)venelaste kollektiivis. Usutavasti ei ela Sa ka Xmäel ja kohtad venelasi vaid oma ringkonnas.
    Mina elan Eestis. Ma suhtlen iga päev vene keeles. Sest ma pean. Ja ma ei saa aru, miks ma pean. Oma kodumaal suhtlema võõrkeeles.

    Kui aega saan, kirjutan oma blogis pikemalt.

    Venelased on Eesti ammu tagasi võtmud ja vast ehk vaid Lõuna Eestis või Viimsis tundub, et eesti keelel on veel mingi võimalus.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku