Skip to main content

Naiste kasutamine poliitikas



Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik.
Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda?
Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled.
Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades seminare, kus otsitakse koos motiive, miks astuda erakondadesse ja kandideerida valimistel. Nagu tugigruppides ikka, käiakse seminarides pihtimuslikult läbi oma ettekäändeid poliitikast hoidumisele ning kannustatakse üksteist vastastikku poliitikasse ehk otsusetegemise valdkonda minekule. Küll peaksid naised poliitikasse viima mingit loomuomast empaatiat ja paremaid kommunikatsioonioskusi, küll tooma kohusetundlikult poliitikasse  paremat naiste esindatust, sest naisi on pool rahvastikust (otsekui oleks iga naine igal juhul ennekõike oma soo esindaja ja peaks poliitikasse minema vaid mingeid soo erihuvisid esindama). Naiste erineva kogemuse poliitikasse toomine tundub kõige salongikõlbulikum: väide, et naistel ja meestel on üldiselt erinev elukogemus, ehkki naised pole homogeenne grupp ühise identiteediga, on kahtlemata enamasti õige.
Minu arvates algab naiste emantsipatsioon sellest, kui naised ise ei otsi kogu aeg õigustusi, miks midagi teha või tahta ega muretse kogu aeg selle pärast, kuidas oma eluotsuseid teistele selgitada. Kui keegi tahab midagi ette võtta, mis teistele kahju ei tee, on ta vaba tegutsema, ka siis kui ollakse juhtumisi naissoost, ka poliitikasse minek. Ilmselt ei ole naised Eestis veel vaimselt emantsipeerunud, ehkki meil on maailma üks kõrgemaid naiste tööhõiveid ja naised on majanduslikult iseseisvad.
Kui naised põhjendavad ka teineteise seltskonnas, miks osaleda poliitikas, kas asi on selles, et soovitaks justkui tegutseda valdkonnas, kus mingil välisel või sisemisel põhjusel, loomuomaselt, naised tegutsema ei peaks?!?
Arutelude a la  „naisi on poliitikasse vaja“ eelduseks on ka, et on umbisikuline keegi, kellel on naisi vaja. Vahel öeldakse: „meil“ on vaja. Kas meie on rahvas? Mehed? Pigem on naisi vaja parteieliidil.
Parteituumikutel (kelleks on enamasti pikalt erakonnas tegutsenud mehed) on tõesti vaja naisi, näitamaks, et ollakse demokraatlik ja avatud organisatsioon. Naised pakuvad ka vaheldust ja värskust, seepärast on pidevalt vaja uusi naisi. Poliitikas toimub  üsna aktiivne naistevahetus.
Parteid on ikka otsinud teistes eluvaldkondades kogutud sümboolse kapitaliga naisi oma ridadesse: näitlejaid, artiste, teleinimesi, sportlasi. Väga on oodatud naised kui mingi kitsama eluvaldkonna eksperdid. Kriitilistel aegadel on tippekspert -- naine olnud lahenduseks: ministrite vahetusel on ka selles valitsuses olnud väljapääsuks Riina Sikkut ja Katri Raik.
Meie praegune tubli naispresident, Kersti Kaljulaid leiti lahendusena tupikteele, kui peamiselt meestest koosneva riigikogu võtmeisikud ei suutnud omavahel kokku leppida. Reformierakonna siseheitlused rahustas eelmisel kevadel korraks maha naine välismaalt, Kaja Kallas. Naised ongi alati pisut justkui väljastpoolsed, tulevad mujalt kui patriarhaalsetest võimuvennaskondadest ja seetõttu sobivadki lahendama kriitilisi olukordi poliitikas.
Naiste poliitikasse toomiseks on erakonnad ikka kasutanud  viitamist naiste ebatavalisele „tarkusele“ või „väljapaistvusele“. Sellegi väite eelduseks on, et naised üldiselt ei ole targad ega väljapaistvad. Kunagi oli Keskerakonnal kampaania „Tark naine astub Keskerakonda!“ (ja Savisaar tõesti tõi palju naisi tipp-poliitikasse). Praegu reklaamib Eesti 200 end tarkade naiste erakonnana, SDE kutsub endaga ühinema säravaid naisi. Võib-olla peaks naiste pideva poliitikasse toomise, naistevahetuse ja kasutamise asemel küsima, miks naised poliitikas ei püsi või miks naised ei liigu erakondades sageli edasi, vaid jäävad seltskondliku tegevuse organiseerijateks, kontoripoolele, valimiste kampaaniajõuks, valimisnimekirjade number kaheks? Kas naised ise soovivad jääda ka parteielus nö köögipoolele ega trügi edasi, kas naistel pole intellektuaalseid  eeldusi või sotsiaalseid oskusi parteiliseks karjääriks? Või on parteides klaaslagi, mida parteide vennaskonnad kiivalt  alal hoiavad?
Muide, kas keegi kujutaks  ette kampaaniat: „Tark mees valib Keskerakonda“, „Tarkade Meeste Erakond“ või „Fantastiline mees, liitu sotsiaaldemokraatidega“ (viimane paistab küll üsna gei).



Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Iseseisvumine ja porno. Eesti Ekspress 5.02.2020

“Sanna Marin näitas Eestis iseloomu,” kirjeldas Õhtuleht Soome peaministri hiljutist visiiti  isalikult, otsekui oleks tegu turtsaka murdeealise plikaga. Ajakirjanik kommenteeris nii Marini vastust Eesti siseministrile, kes oli  mõni aeg tagasi rääkinud tema kui müüjatüdruku karjäärist. “Iseloomu  näitab” eestikeelses väljenduses  tuline tõuhobune, kes tagant üles lööb, kui  teda valjastada või ka ennustamatu sügistorm, loodus, mis on kontrollimatu, lõpuni seletamatu ja tuleb allutada inimmõistusele.  Noor naispoliitik on nagu kevadtorm? Hiljutisel Praxise seminaril naistest poliitikas rääkis Kaja Kallas, kuidas valimiste eel soovis üks väljaanne peaministrikandidaate tutvustada ja kui Jüri Ratas pidi  andma intervjuu, siis Kallaselt paluti, et ta teeks tordi ja sellest saaks toreda pildiga loo.  Ikka ja jälle leiavad kajastust Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi riided, varasügisel arutati pikas loos kui palju need on rahva rahakotile maksma läinud, mille peale president Eesti Ekspressi…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Võrdse palga päev 23.03: naised peavad Eestis meestega sama palga väljateenimiseks tegema ligi kolm kuud aastas rohkem tööd

23.03 tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. See on kuupäev, kui Eesti naised on välja teeninud Eesti meeste 2019. aasta palga, põhjuseks sooline palgalõhe. Naised peavad meestega sama palga väljateenimiseks ligi kolm kuud aastas rohkem tööd tegema.  Eurostati andmetel oli Eestis naistöötajate brutotunnitasu 2018. aastal 22,7 protsenti madalam kui meestöötajatel, samas kui EL keskmine on peale Suurbritannia lahkumist 14,8 protsenti. Kuna senised analüüsid pole leidnud selgeid põhjusi, miks meeste ja naiste palgad Eestis sedavõrd erinevad, tellisid ETAg ja sotsiaalministeerium palgalõhe selgitamiseks teadlastelt põhjalikuma uuringu. Uuringut veavad eest Tallinna Ülikooli sotsioloogid Marge Unt, Kadri Täht ja Triin Roosalu. Neile on jagada juba esimesi tulemusi. 

Soolise palgalõhe uuringu tutvustamine 15.01 Tallinna Ülikoolis toimunud sidusgruppide -- tööandjate, ametiühingute, naisorganisatsioonide ja teadlaste ümarlaualInfograafika autor Piret Räni ja uuringu juht professor Marge Un…