Skip to main content

Naiste kasutamine poliitikas



Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik.
Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda?
Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled.
Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades seminare, kus otsitakse koos motiive, miks astuda erakondadesse ja kandideerida valimistel. Nagu tugigruppides ikka, käiakse seminarides pihtimuslikult läbi oma ettekäändeid poliitikast hoidumisele ning kannustatakse üksteist vastastikku poliitikasse ehk otsusetegemise valdkonda minekule. Küll peaksid naised poliitikasse viima mingit loomuomast empaatiat ja paremaid kommunikatsioonioskusi, küll tooma kohusetundlikult poliitikasse  paremat naiste esindatust, sest naisi on pool rahvastikust (otsekui oleks iga naine igal juhul ennekõike oma soo esindaja ja peaks poliitikasse minema vaid mingeid soo erihuvisid esindama). Naiste erineva kogemuse poliitikasse toomine tundub kõige salongikõlbulikum: väide, et naistel ja meestel on üldiselt erinev elukogemus, ehkki naised pole homogeenne grupp ühise identiteediga, on kahtlemata enamasti õige.
Minu arvates algab naiste emantsipatsioon sellest, kui naised ise ei otsi kogu aeg õigustusi, miks midagi teha või tahta ega muretse kogu aeg selle pärast, kuidas oma eluotsuseid teistele selgitada. Kui keegi tahab midagi ette võtta, mis teistele kahju ei tee, on ta vaba tegutsema, ka siis kui ollakse juhtumisi naissoost, ka poliitikasse minek. Ilmselt ei ole naised Eestis veel vaimselt emantsipeerunud, ehkki meil on maailma üks kõrgemaid naiste tööhõiveid ja naised on majanduslikult iseseisvad.
Kui naised põhjendavad ka teineteise seltskonnas, miks osaleda poliitikas, kas asi on selles, et soovitaks justkui tegutseda valdkonnas, kus mingil välisel või sisemisel põhjusel, loomuomaselt, naised tegutsema ei peaks?!?
Arutelude a la  „naisi on poliitikasse vaja“ eelduseks on ka, et on umbisikuline keegi, kellel on naisi vaja. Vahel öeldakse: „meil“ on vaja. Kas meie on rahvas? Mehed? Pigem on naisi vaja parteieliidil.
Parteituumikutel (kelleks on enamasti pikalt erakonnas tegutsenud mehed) on tõesti vaja naisi, näitamaks, et ollakse demokraatlik ja avatud organisatsioon. Naised pakuvad ka vaheldust ja värskust, seepärast on pidevalt vaja uusi naisi. Poliitikas toimub  üsna aktiivne naistevahetus.
Parteid on ikka otsinud teistes eluvaldkondades kogutud sümboolse kapitaliga naisi oma ridadesse: näitlejaid, artiste, teleinimesi, sportlasi. Väga on oodatud naised kui mingi kitsama eluvaldkonna eksperdid. Kriitilistel aegadel on tippekspert -- naine olnud lahenduseks: ministrite vahetusel on ka selles valitsuses olnud väljapääsuks Riina Sikkut ja Katri Raik.
Meie praegune tubli naispresident, Kersti Kaljulaid leiti lahendusena tupikteele, kui peamiselt meestest koosneva riigikogu võtmeisikud ei suutnud omavahel kokku leppida. Reformierakonna siseheitlused rahustas eelmisel kevadel korraks maha naine välismaalt, Kaja Kallas. Naised ongi alati pisut justkui väljastpoolsed, tulevad mujalt kui patriarhaalsetest võimuvennaskondadest ja seetõttu sobivadki lahendama kriitilisi olukordi poliitikas.
Naiste poliitikasse toomiseks on erakonnad ikka kasutanud  viitamist naiste ebatavalisele „tarkusele“ või „väljapaistvusele“. Sellegi väite eelduseks on, et naised üldiselt ei ole targad ega väljapaistvad. Kunagi oli Keskerakonnal kampaania „Tark naine astub Keskerakonda!“ (ja Savisaar tõesti tõi palju naisi tipp-poliitikasse). Praegu reklaamib Eesti 200 end tarkade naiste erakonnana, SDE kutsub endaga ühinema säravaid naisi. Võib-olla peaks naiste pideva poliitikasse toomise, naistevahetuse ja kasutamise asemel küsima, miks naised poliitikas ei püsi või miks naised ei liigu erakondades sageli edasi, vaid jäävad seltskondliku tegevuse organiseerijateks, kontoripoolele, valimiste kampaaniajõuks, valimisnimekirjade number kaheks? Kas naised ise soovivad jääda ka parteielus nö köögipoolele ega trügi edasi, kas naistel pole intellektuaalseid  eeldusi või sotsiaalseid oskusi parteiliseks karjääriks? Või on parteides klaaslagi, mida parteide vennaskonnad kiivalt  alal hoiavad?
Muide, kas keegi kujutaks  ette kampaaniat: „Tark mees valib Keskerakonda“, „Tarkade Meeste Erakond“ või „Fantastiline mees, liitu sotsiaaldemokraatidega“ (viimane paistab küll üsna gei).



Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku