Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse 1%
teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli õppejõudude
palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka
lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad
minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole
põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt.
Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor
sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel
väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured
erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad
ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud tööjõu värbamisega kõrgkoolidesse, teavad, et
mõnele vabale kohale ülikoolis kandideeribki sageli üks inimene, kui sedagi, sest kandidaadile
esitatavad nõudmised ja palk pole omavahel vastavuses.
Kõrghariduses töötamise motiivid on ehk teised kui materiaalsed, võib ju arutleda, et akadeemiline
eluhoiak võiks sisaldada ka teadmiste tingimusteta jagamise soovi, aga riik, mis on uhke oma
teadussaavutuste üle, ei püsi, kui kõrghariduses laiutab kitsikus ning töökohtadele puudub tegelik
konkurents.
Ülikoolid on Eestis autonoomsed, mis tähendab, et haridusministeeriumiga räägitakse läbi
halduslepingud, millest sõltub riigi rahastus konkreetsele ülikoolile. Riik ei määra seega palgataset
ülikoolides, nagu ei saa ka Riigikogu ja haridusteemasid menetlev Riigikogu kultuuri- ja
hariduskomisjon otsustada kõrghariduse raha jagamise üle. Kuuldavasti on ülikoolid olnud ka selle
vastu, et riik annaks ette alammäära, millest vähem ei tohi maksta kõrgharidusega spetsialistile,
näiteks nagu üldhariduskooli õpetaja ei tohi täiskoormusega töötades saada vähem palka kui 1300
eurot. Kas on võimalik, et ülikoolipere ise soovib, et säiliksid 700-800-eurosed sotsiaalsed töökohad?
Ülekvalifitseeritud õppejõud ilmselt ei sooviks ka töötada mujal, kallimatel vähemkvalifitseeritud
tööd nõudvatel kohtadel väljaspool akadeemilist maailma.
Väliselt on ülikoolimaailm ju glamuurne, uhked eurorahade toel valminud kvartalid kesklinnas nii
Tallinnas kui Tartus, üha enam kulub raha mainekujundusse ja muusse välisesse atribuutikasse. Kas
tegu on raha ebaotstarbeka kasutamisega? Eurorahad katavad küll suurema osa rajatiste
maksumusest, ent jäävad kütte ja hoolduskulud. Kas palgaraha pole ülikoolis selle pärast, et raha
läheb kinnisvaraarendusse ja interjööridesse, nende hooldusse? Vaieldamatult on näiteks Tallinna
ülikooli füüsiline töökeskkond ja tingimused, mida paremini tunnen, täiesti tipptasemel, andes
silmad ette paljudele erafirmadele, rääkimata linna- või riigiasutustest.
Järgmise aasta riigieelarves kasvavad teadus-kõrghariduse investeeringud 20 miljoni võrra, ehkki
jäävad alla 1%. Mitmed uued poliitilised jõud nõuavad oma valimiskampaanias teadus-
kõrgharidusekulutuste kasvamist 2%ni SKPst, kahe jalaga maapeal olevad vanemad olijad piirduvad
realistliku 1%.
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades?
teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli õppejõudude
palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka
lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad
minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole
põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt.
Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor
sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel
väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured
erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad
ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud tööjõu värbamisega kõrgkoolidesse, teavad, et
mõnele vabale kohale ülikoolis kandideeribki sageli üks inimene, kui sedagi, sest kandidaadile
esitatavad nõudmised ja palk pole omavahel vastavuses.
Kõrghariduses töötamise motiivid on ehk teised kui materiaalsed, võib ju arutleda, et akadeemiline
eluhoiak võiks sisaldada ka teadmiste tingimusteta jagamise soovi, aga riik, mis on uhke oma
teadussaavutuste üle, ei püsi, kui kõrghariduses laiutab kitsikus ning töökohtadele puudub tegelik
konkurents.
Ülikoolid on Eestis autonoomsed, mis tähendab, et haridusministeeriumiga räägitakse läbi
halduslepingud, millest sõltub riigi rahastus konkreetsele ülikoolile. Riik ei määra seega palgataset
ülikoolides, nagu ei saa ka Riigikogu ja haridusteemasid menetlev Riigikogu kultuuri- ja
hariduskomisjon otsustada kõrghariduse raha jagamise üle. Kuuldavasti on ülikoolid olnud ka selle
vastu, et riik annaks ette alammäära, millest vähem ei tohi maksta kõrgharidusega spetsialistile,
näiteks nagu üldhariduskooli õpetaja ei tohi täiskoormusega töötades saada vähem palka kui 1300
eurot. Kas on võimalik, et ülikoolipere ise soovib, et säiliksid 700-800-eurosed sotsiaalsed töökohad?
Ülekvalifitseeritud õppejõud ilmselt ei sooviks ka töötada mujal, kallimatel vähemkvalifitseeritud
tööd nõudvatel kohtadel väljaspool akadeemilist maailma.
Väliselt on ülikoolimaailm ju glamuurne, uhked eurorahade toel valminud kvartalid kesklinnas nii
Tallinnas kui Tartus, üha enam kulub raha mainekujundusse ja muusse välisesse atribuutikasse. Kas
tegu on raha ebaotstarbeka kasutamisega? Eurorahad katavad küll suurema osa rajatiste
maksumusest, ent jäävad kütte ja hoolduskulud. Kas palgaraha pole ülikoolis selle pärast, et raha
läheb kinnisvaraarendusse ja interjööridesse, nende hooldusse? Vaieldamatult on näiteks Tallinna
ülikooli füüsiline töökeskkond ja tingimused, mida paremini tunnen, täiesti tipptasemel, andes
silmad ette paljudele erafirmadele, rääkimata linna- või riigiasutustest.
Järgmise aasta riigieelarves kasvavad teadus-kõrghariduse investeeringud 20 miljoni võrra, ehkki
jäävad alla 1%. Mitmed uued poliitilised jõud nõuavad oma valimiskampaanias teadus-
kõrgharidusekulutuste kasvamist 2%ni SKPst, kahe jalaga maapeal olevad vanemad olijad piirduvad
realistliku 1%.
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades?
Comments
Post a Comment