Skip to main content

Ülikoolid: glamuursed vaestemajad. Ilmunud Postimees arvamusportaal,13.12.2018

Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse 1%
teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli  õppejõudude
palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka
lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad
minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole
põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt.
Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor
sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel
väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured
erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad
ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud tööjõu värbamisega kõrgkoolidesse, teavad, et
mõnele vabale kohale ülikoolis kandideeribki sageli üks inimene, kui sedagi, sest kandidaadile
esitatavad nõudmised ja palk pole omavahel vastavuses.
Kõrghariduses töötamise motiivid on ehk teised kui materiaalsed, võib ju arutleda, et akadeemiline
eluhoiak võiks sisaldada ka teadmiste tingimusteta jagamise soovi, aga riik, mis on uhke oma
teadussaavutuste üle, ei püsi, kui kõrghariduses laiutab kitsikus ning töökohtadele puudub tegelik
konkurents.
Ülikoolid on Eestis autonoomsed, mis tähendab, et haridusministeeriumiga räägitakse läbi
halduslepingud, millest sõltub riigi rahastus konkreetsele ülikoolile. Riik ei määra seega palgataset
ülikoolides, nagu ei saa ka Riigikogu ja haridusteemasid menetlev Riigikogu kultuuri- ja
hariduskomisjon otsustada kõrghariduse raha jagamise üle. Kuuldavasti on ülikoolid olnud ka selle
vastu, et riik annaks ette alammäära, millest vähem ei tohi maksta kõrgharidusega spetsialistile,
näiteks nagu üldhariduskooli õpetaja ei tohi täiskoormusega töötades saada vähem palka kui 1300
eurot. Kas on võimalik, et ülikoolipere ise soovib, et säiliksid 700-800-eurosed sotsiaalsed töökohad?
Ülekvalifitseeritud õppejõud ilmselt ei sooviks ka töötada mujal, kallimatel vähemkvalifitseeritud
tööd nõudvatel kohtadel väljaspool akadeemilist maailma.
Väliselt on ülikoolimaailm ju glamuurne, uhked eurorahade toel valminud kvartalid kesklinnas nii
Tallinnas kui Tartus, üha enam kulub raha mainekujundusse ja muusse välisesse atribuutikasse. Kas
tegu on raha ebaotstarbeka kasutamisega? Eurorahad katavad küll suurema osa rajatiste
maksumusest, ent jäävad kütte ja hoolduskulud. Kas palgaraha pole ülikoolis selle pärast, et raha
läheb kinnisvaraarendusse ja interjööridesse, nende hooldusse? Vaieldamatult on näiteks Tallinna
ülikooli füüsiline töökeskkond ja tingimused, mida paremini tunnen, täiesti tipptasemel, andes
silmad ette paljudele erafirmadele, rääkimata linna- või riigiasutustest.
Järgmise aasta riigieelarves kasvavad teadus-kõrghariduse investeeringud 20 miljoni võrra, ehkki
jäävad alla 1%. Mitmed uued poliitilised jõud nõuavad oma valimiskampaanias teadus-
kõrgharidusekulutuste kasvamist 2%ni SKPst, kahe jalaga maapeal olevad vanemad olijad piirduvad
realistliku 1%.
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades?

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…