Skip to main content

Ülikoolid: glamuursed vaestemajad. Ilmunud Postimees arvamusportaal,13.12.2018

Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse 1%
teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli  õppejõudude
palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka
lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad
minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole
põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt.
Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor
sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel
väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured
erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad
ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud tööjõu värbamisega kõrgkoolidesse, teavad, et
mõnele vabale kohale ülikoolis kandideeribki sageli üks inimene, kui sedagi, sest kandidaadile
esitatavad nõudmised ja palk pole omavahel vastavuses.
Kõrghariduses töötamise motiivid on ehk teised kui materiaalsed, võib ju arutleda, et akadeemiline
eluhoiak võiks sisaldada ka teadmiste tingimusteta jagamise soovi, aga riik, mis on uhke oma
teadussaavutuste üle, ei püsi, kui kõrghariduses laiutab kitsikus ning töökohtadele puudub tegelik
konkurents.
Ülikoolid on Eestis autonoomsed, mis tähendab, et haridusministeeriumiga räägitakse läbi
halduslepingud, millest sõltub riigi rahastus konkreetsele ülikoolile. Riik ei määra seega palgataset
ülikoolides, nagu ei saa ka Riigikogu ja haridusteemasid menetlev Riigikogu kultuuri- ja
hariduskomisjon otsustada kõrghariduse raha jagamise üle. Kuuldavasti on ülikoolid olnud ka selle
vastu, et riik annaks ette alammäära, millest vähem ei tohi maksta kõrgharidusega spetsialistile,
näiteks nagu üldhariduskooli õpetaja ei tohi täiskoormusega töötades saada vähem palka kui 1300
eurot. Kas on võimalik, et ülikoolipere ise soovib, et säiliksid 700-800-eurosed sotsiaalsed töökohad?
Ülekvalifitseeritud õppejõud ilmselt ei sooviks ka töötada mujal, kallimatel vähemkvalifitseeritud
tööd nõudvatel kohtadel väljaspool akadeemilist maailma.
Väliselt on ülikoolimaailm ju glamuurne, uhked eurorahade toel valminud kvartalid kesklinnas nii
Tallinnas kui Tartus, üha enam kulub raha mainekujundusse ja muusse välisesse atribuutikasse. Kas
tegu on raha ebaotstarbeka kasutamisega? Eurorahad katavad küll suurema osa rajatiste
maksumusest, ent jäävad kütte ja hoolduskulud. Kas palgaraha pole ülikoolis selle pärast, et raha
läheb kinnisvaraarendusse ja interjööridesse, nende hooldusse? Vaieldamatult on näiteks Tallinna
ülikooli füüsiline töökeskkond ja tingimused, mida paremini tunnen, täiesti tipptasemel, andes
silmad ette paljudele erafirmadele, rääkimata linna- või riigiasutustest.
Järgmise aasta riigieelarves kasvavad teadus-kõrghariduse investeeringud 20 miljoni võrra, ehkki
jäävad alla 1%. Mitmed uued poliitilised jõud nõuavad oma valimiskampaanias teadus-
kõrgharidusekulutuste kasvamist 2%ni SKPst, kahe jalaga maapeal olevad vanemad olijad piirduvad
realistliku 1%.
Kui kõrgharidusse tuleks hüppeliselt rohkem raha, kas see kajastuks lõpuks ka ülikooli palkades?

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku