Skip to main content

Barbi Pilvre -- ajakirjanik, poliitik-valvefeminist ja Vormsi saare erak. Intervjuu Kaire Tensudale, Eesti Elu nr.40,2020, Toronto, 9. oktoobril 2020




Koos ERR ajakirjanik Arp Mülleriga raamatu "Minu Vormsi" esitlusel Solarise Apollos Tallinnas 5.03.2020


Sinu sulest ilmus tänavu Petrone Printi kirjastuses raamat „Minu Vormsi“. Milline tohutu töö on selle taga, tead kindlasti kõige paremini ise. Kas tahad natuke valgustada, kuidas tekkis idee raamatu kirjutamiseks, ja kui palju aega tuli eelnevalt panustada erineva kirjanduse läbitöötamiseks, et raamatusse saaks Vormsi ajalugu lugejat haaraval moel?

Kirjastus Petrone Print tegi ettepaneku kirjutada see raamat “Minu”-sarja jaoks juba aastal 2016. “Minu”-sari on Eestis populaarne raamatusari, kus autorid jutustavad läbi oma kogemuse mingitest neile olulistest kohtadest, linnadest või maadest läbi oma isikliku prisma. Et  minu elu viimased 20 aastat on olnud seotud Vormsiga, tundus kirjastuse ettepanek igati loogiline ja ka väga inspireeriv. Et olin 2016-2019 Riigikogus ja üsna hõivatud, siis ei olnud energiat seda projekti ette võtta enne eelmist sügist, kui ma kevadel 2019 toimunud valimiste tulemusena  ei osutunud enam valituks Riigikogusse. Sotsiaaldemokraatidel läks üldse väga halvasti ja 15 parlamendikohast jäi alles 10. Ka Tallinna ülikoolis, mis on olnud viimased kümmekond aastat mu teine töökoht, tõmmati mu koormust 2019 suvel ootamatult kokku ja mul ei jäänudki muud üle, kui tegelda sel sügisel asjadega, mis varasemalt tegemata olid jäänud. Kriis on võimalus! Raamatu kirjutamine on üsna intensiivne protsess, kui hoog sees, ongi üsna ebameeldiv mingeid muid asju teha, nii et see muust tööst võrdlemisi hõre sügis 2019  sobis hästi raamatu kirjutamiseks. Kirjutasin kiiresti, sest teadsin, millest kirjutada.

Kas raamatu kirjutamisel olid Sul mingid n-ö raamid eelnevalt paika pandud, et ta sai just selline nagu ta on: kus on palju huvitavat nii Vormsi ajaloost kui tänapäevast, sekka Sinu enda isiklikku elu puudutavat, või kujunes kõik kirjutamise käigus?

Eeltööd tegin  päris korralikult, 2019 suvel lugesin läbi  enamiku eestirootslaste eesti keeles avaldatud  materjali Vormsist. Need raamatud pole väga laialt levinud, oma seltside poolt kirjastatud raamatuid on rootslased ise annetanud näiteks Vormsi raamatukogule, Tallinnas müüb neid ka Rootsi-Mihkli kiriku müügipunkt. Rannarootslaste kogemus aga tähendab mälestusi ajast enne 1944, kui Vormsi oli tihedalt asustatud rootsikeelne saar ja põgenemisest.  Uuemast ajast on Vormsi kohta ikka üsna vähe kirjalikku dokumentatsiooni. See on nüüd hakanud mind väga huvitama. Mis toimus Vormsil alates 1945, 1960ndatel, 1970ndatel.  Pärast 1940ndaid on Vormsi olnud sisserändajate saar, sinna evakueeriti inimesi Vene-Eesti piirialadelt, saadeti inimesi asumisele, meelitati kolhoosidesse tasuta elamispinnaga jms. Minu kogemus Vormsist on siiski hilisem, alates 1999. Aga ka 1990ndadd olid saarel veel väga segased ajad, käis maareform ja talude rootslastele tagastamise protsess.

Et olen töötanud ajakirjanikuna ja toimetajana suurema osa oma elust, siis materjali organiseerimine pole minu jaoks probleem, ka käib kirjutamine lihtsalt. Võib-olla kõige keerulisem oligi nö selle isikliku osa kirjutamine. Ajakirjanikud ju enamasti kirjutavad kellestki teisest. Panin raamatusse üsna põhjaliku materjali Vormsi ajaloost ja kultuurist, refereerides teisi allikaid (need on raamatu lõpus ka viidatud). Tahtsin anda raamatule rohkem väärtust, et ta oleks ka reisijuht, mis peaks vastu turul rohkem kui ühe hooaja, et seda oleks mõtet osta. Aga muidugi, paljud asjad, näiteks Vormsi viimaste aastate sündmused ja arengud on läbi minu isikliku kogemuse. Mulle näiteks ei meeldi Vormsi paljude paikade moderniseerimine ja rannarootsi ajaloo jälgede kaotamine, näiteks Sviby praamisadama mastaapne ümberehitamine -- sinna tuleb Rohukülast praam, Sviby sadam on ainus regulaarne ühenduskoht mandriga. Alles hiljuti oli see autentne, nagu 1930ndate fotodel, kitsas maakividest muul praami randumiskohaga, nagu kuskil maailma otsas eelmisel sajandil. Ma ei ela saarel muidugi pidevalt, minu jaoks on Vormsi selline nostalgiakoht, aga saan aru, et paljud vormsilased ei taha elada vabaõhumuuseumis, neile meeldib asfalteerimine ja tänavavalgustus, et oleks nagu Tallinnas. Samas, Vormsil elab üle talve alla 200 inimese, kelle jaoks tänavavalgustus sadamas, kus käib 2-3 korda päevas praam -- pole üldse mingi põhimure. Mõned kohad on rikkaliku eurorahaga küll ära rikutud, on tunne, et ei teata, kuhu seda panna.


Missugust tagasisidet oled raamatu kohta saanud – ja kas mitmete esitluste hulgas oli Vormsi omal kuidagi teistsugune tähendus?

Tagasiside on olnud hea. Vormsil oli tore esitlus Sviby talumuuseumis, enne seda esitlused Tartus ja Tallinnas. Kõik esilused on olnud erinevad. Vormsil näitas minu esitlusel oma filmi Eesti saartest “Die Inselwelt”ajakirjanik Thea Karin, museumis ametis olnud endine lasteaia juhataja Jana Kokku, kes on ka minu lapse kasvataja olnud, tegi oma seenekohviku Flugsvamp, kus pakuti näiteks kärbseseenenapsu ja erinevaid ravimtaimetooteid!  Vormsi esitlusel oli tõesti rohkesti sellist müstika-pakkumist, mida inimesed Vormsilt ootavad. 

Raamat on  üsna hästi müünud Eesti mõistes, iroonilisel kombel on suletud piirid ja koroonasuvi aidanud kaasa kohalikku turismisihtkohta tutvustava raamatu edule! Mu raamatut on peetud ka üsna julgeks, sest olen olnud üsna avameelne selles osas, mis puudutab Vormsi kohaliku poliitikat viimastel aastakümnetel. Samas, ilmselgelt raamat ei meeldi kohalikele võtmetegelastele, kes on olnud seotud näiteks metsamajanduse ja eurorahadega Vormsi erinevate objektide rajamiseks ja arendamiseks. Või näiteks tuulepargi rajamise projektiga kümmekond aastat tagasi, mis tõi ilmsiks suure valimismanipulatsiooni -- kohaliku võimu manipuleerimise väljast tulnud ettevõtjate huvides. Katse saarele sissekirjutamisega saavutada ühe kohalikest üle sõitva megaprojekti läbiviimiseks soodsat poliitilist keskkonda leidis laialdast kajastust ka Eesti ajakirjanduses ja paljudel oli üsna ebameeldiv. Vormsi on üldse intriigiderohke, selle raamatuga olen ma mõnele inimesele kindlasti nüüd veelgi tülikam tegelane, olles ajakirjanik ja riigikogu taustaga  poliitik.


Raamatus avad end hoopis teise nurga alt, kui Sinust loodud meediakuvandi põhjal arvata võib: paljudele tuli kindlasti üllatusena Sinu suur loodusehuvi ja maalähedus. Kas see on aidanud Sul kõik need aastad toimeka, linnas elava karjääri-inimesena kiires elus balanssi hoida (meenub koht raamatus, kus kirjeldad tegusa töönädala järel viimasel minutil Vormsi praamile jõudmist – ja koheselt algab täiesti teistsugune, rahulik periood...)?

Ma olengi väga looduslähedane kogu aeg olnud, minu arvates on inimesed osa loodusest ja pole mõtet ennast vastandada, oleme keskkonnast sõltuvad nii vaimselt kui füüsiliselt ja ma ei saa aru üleolevast suhtumisest loodusesse, näiteks looduse kui ainult nö taastuva ressursi kasutamisest. Lageraied ja rüüstav metsapoliitika, mis on ka praegu Vormsit tabanud, see on aktuaalne  kogu Eestis -- on mulle väga vastukarva.  Lapsepõlve suved veetsin Saaremaal metsade keskel talus, kus olid kõik taluloomad, arvan, et see on ikkagi jälje jätnud. Olen ka suur loomasõber, kõige paremini tunnengi end üksi metsas uidates, näiteks meeldib mulle väga seeni määrata. Vormsi on üsna liigirikas seene- ja taimeparadiis, saarel on ka igasuguseid putukaid ja elukaid alles, keda mujal ei näe. 

Minu avalik kuvand on omaette teema, ajakirjandusel on olnud vaja sellist energilise valvefeministi kuju, omal ajal on see olnud teadlik brändi loomine. Aga jah, eks ma olen olnud üsna tegus ja ettevõtlik, mets ja loodus üldse  on Vormsil need, mis on tasakaalustanud mu üsna intensiivset tööelu. Praegu on kindlasti rahulikumad ajad.


Sul on pikaaegsed ajakirjanduskogemused, oled töötanud nii Eesti Ekspressis kui teistes meediaväljaannetes. Praegu õpetad Tallinna Ülikoolis  Balti Filmi- ja Meediakoolis, samuti teed oma kommunikatsioonifirma raames meediakoolitusi ja erinevaid meediaga seotud projekte. Oled julge ütlemisega ega pelga oma arvamust välja öelda, olgu siis arvamustoimetaja rollis või ajakirjanduses kommentaare andes. Kas tahaksid natuke rääkida oma tagapõhjast ja haridusteest, ning miks valisid just ajakirjanduse?

Ma olen hariduselt eesti filoloog, mul on ka magistrikraad psühholoogias, mille sain aastal 2000 ja Ph.D ajakirjandusest Tartu Ülikoolis 2011.  Praktilisse ajakirjandusse sattusin siiski 1990ndatel ilma ajakirjandushariduseta, aga et mul on üsna suur õppimisoskus, siis ajakirjanduse võtete äraõppimine polnud suur probleem. Töötasin Hommikulehes ja alates 1995 Eesti Ekspressis, kuhu mind kutsuti, sest olin Ekspressi tegijatele silma jäänud oma pisut erineva lähenemisega. 1990ndate alguses elasin Soomes. 1993 tulin tagasi, nii et mul oli pisut erinev elukogemus, kui Eestis koha peal taasiseseisvmist kogenud inimestel. Olin näinud elu piiri taga, muu hulgas näinud ka majanduslangust Soomes (lama), 1990ndate alguses oli Eesti ajakirjanduse jaoks Soomes elamise kogemus huvitav.  Juba ajakirjanduses töötades läbisin Eesti ajakirjanikele pakutud  Rootsi ja Norra erinevaid praktilise ajakirjanduse lühikursusi ja õppisin läbi tööprotsessi. Eesti ajakirjanandus muutus 1990ndatel kõvasti, vana ajakirjandusharidusega polnudki siin midagi peale hakata, ma arvan.  Kirjutamine on mulle alati sobinud ja terav sotsiaalne närv on mul ka loomu poolest.


See teema võib küll olla juba palju ära räägitud ja rohkete intervjuude käigus küsitud, ent siiski: kuidas said juba varakult endale tiitli „valvefeminist“? 

Nagu  juba eespool kirjutatud, oli see mingil ajal ikkagi bränd, mis oli teadlikult loodud. Huvi naiste õiguste vastu tekkis mul tegelikult juba 1980ndatel ülikoolis, kus oli palju tüdrukuid, aga õppejõudude suhtumine kohati mees-šovinistlik. Kui Eestis algas laulev revolutsioon 1980ndate lõpus ja naiste positsioon hakkas muutuma, tajusin teravalt neid mõtteviise, kus hakati tegelikult piirama inimeste vabadust valida ise oma elutee. Nõukogude aeg Eestis tähendas enesestmõistevalt naiste 100% töölkäimist ja ligipääsu igasugustele nö meeste ametitele, tehnikaharidust jms. Muidugi oli NSVL inimvaenulik, nõmedust mäletan üle kõige, aga mul noore inimesena ei jõudnud tekkida kogemust nõukogude naise argielust, topeltkoormusest. Ka minu ema pidi jahtima defitsiitset kaupa ja pärast tööpäeva tegema kodutööd, ilma kodumasinateta nagu pesumasin. Samal ajal oli naistel siiski oma kutsetöö ja karjäär, mida peeti loomulikuks. Muidugi, naised puudusid ENSVs nomenklatuurist üldiselt ja polnud ligipääsu tähtsatele kolhoosiesimeeste ja tehasedirektorite positsioonile, polnud naisi ajalehtede peatoimetajate hulgas. Mis hakkas toimuma 1980ndate lõpus suhtumises naistesse, ei sobinud mulle aga üldse. Tagasi koju, kodumajapidamisse  ja eemale kutsetööst -- need tendentsid olid 1990ndate rahvusriigi ehitamise ajal tugevad. Paljud eesti naised ise pooldasid sellist tagasiminekut 1930ndate aega, kus naised olid kodused (et  vaesemad naised siiski töötasid väljaspool kodu, seda ei teadvustatud 1990ndate Eestis). Mina olin Eesti riigi taastamise ajal varastes 20ndates ja ambitsioonikas,  taastatud Eesti riik aga nägi minu põlvkonnas ennekõike rahvuse taastootjat, sest eestlaste iive oli ka siis kehv. Mina tahtsin näha maailma, reisida. Soomes 1990ndate alguses elades lugesin ka palju soo-uurimuslikku (gender studies) kirjandust, see tundus värske ja huvitav. Seda ei tuntud Eestis tollal, kuigi polnud uus-- raamatud olid 1970ndatest, 1980ndatest, aga me olime ju siiski raudse eesriide taga ja lääne feministide probleemid siia ei jõudnud.   Minust sai üks feminismi teooriate maaletoojatest Eestisse nii-öelda, need tundusid huvitavad. Hakkasin kirjutama artikleid meestest, mehelikkustest, naiste identiteedi muutumisest. Need Loomingus ja Vimerkaares ilmunud lood mõjusid tollal uudsena ja minust sai avalikkuses feminismi-teemade allikas ja autoriteet enne, kui ma ise selles laias valdkonnas üldse midagi põhjalikult teadsin.

Soorollide temaatika on olnud ikka Sinu huviorbiidis, ka doktoritöö kaitsesid naiste meediarepresentatsiooni teemal. Kas leiad, et viimaste aastakümnetega on Eestis selles vallas toimunud olulised muudatused?

Minu kitsamaks akadeemiliseks alaks sai jah naiste kujutamine meedias, ajakirjanduses tegutsedes nägin 1990ndatel seda lähedalt ja tahtsin kirjeldada ja mõtestada. Ajakirjanduspildist  Eestis kadusid 1990ndatel tavalised töötavad naised kui nõukogude taak ja väga palju ruumi said artistid, teletegelased, ilmusid rikaste meeste “beibed” ja teised fantaasiat ja unelmaid ergutavad tegelased, keda idealiseeriti ja kes muutusid eeskujudeks. Me ei tundnud siis veel kapitalistlikku maailma, olime naiivsed, seda peegeldab ka tollane naiste kujutamise ideoloogia. Tegin oma magistritöö Eesti Ekspressi Persoonist, kus uurisingi seda, missugused naised ja mehed on valitud nädala näoks. Kaitsesin oma magistrikraadi 2000 ja olen meedia ja soo teemasid õpetanud Tartus ajakirjanikele ja hiljem Tallinnas.  Hiljem, 2011 tegin samas valdkonnas Tartus doktorikraadi, koondasin kokku veel oma telepildi ja toimetusekultuuri käsitlevad artiklid -- ka need on soosüsteemi kriitika perspektiivist. 

 Praegu olen Eestis selline retro-feminist, minust on palju radikaalsemaid tegelasi. Mina pean kõige tähtsamaks iga inimese vabadust ise otsustada, mida ta tahab, ka iga naise iseotsustamise vabadust. Tahad, teed karjääri, tahad,oled kodune ema. Kes jõuab mõlemat, on vabadus teha mõlemat. Kõige vähem tahan, et riik hakkaks naisi suruma mingisse riigile vajalikku rolli. Seda tendentsi Eestis praegu näeb. 



Oled kuulunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ridades kahel korral Riigikogu koosseisu. Kandideerimise aegu oled oma kirjutistes mõtisklenud ajakirjandusest poliitikasse suundumise üle, leides, et poliitika vajab ka ajakirjandustaustaga inimesi, kuna nad on enamasti kahe jalaga maa peal ja oskavad näha suurt pilti. Mida pead enda kõige suuremaks saavutuseks poliitika vallas, ja kas plaanid kunagi taas suurde poliitikasse naasta?


Poliitikasse läksin läbi kohaliku poliitika Tallinnas, kui läbi kohaliku seltsitegevuse Pirital olin kriitiline avalikke huve riivava kinnisvara-arenduse vastu ja tahtsin sekkuda. Hiljem on selgunud, et selle perioodi kinnisvaraarendus Tallinnas oligi sageli korruptiivne. Olin Pirita halduskogu esimees 2009-2016, olen näinud lähedalt Tallinna ühe magusama kinnisvaraarenduse piirkonna protsesse. Pärast Tallinna volikogu sain Riigikokku. Suures poliitikas olen olnud tegelikult väga vähe, 2014-2015 ja 2016-2019. Parlamendipoliitika on väga kollektiivne tegevus, üksikpoliitikul on ikka väga keeruline midagi korda saata.Olin väliskomisjonis ja sealne töö on selline, mis palju välja ei paista, aga olen osalenud need aastad Eesti parlamentaarses  rahvusvahelises suhtluses, need on paljud kohtumised ja jutuajamised, visiidid, mis meediasse ei jõua. Need  ei peagi viima konkreetse tulemuseni, aga ilma nendeta  jäävad sündimata mõned suuremad asjad. Ehk olen osalenud Eesti rahvusvahelise kuvandi loomisel. Kahju, et praegune poliitiline võim Eestis on seda head, innovatiivset ja liberaalset kuvandit tahtlikult ja järjekindlalt rikkunud. 

Mis puudutav seaduseelnõusid, mida olen vedanud, siis tähtsaim on muidugi karusloomakasvatuse keelamise eelnõu, mille olen koostöös loomakaitseorganisatsioonidega viinud parlamendi suurde saali kahel korral. See on kahel korral paraku ka parlamendi enamuse poolt tagasi lükatud, tänu põllumajanduslobi suurele mõjule meie poliitikas, aga ma arvan, et karusloomakasvatuse hääbumisele Eestis olen kaasa aidanud kõvasti. Eestis on see nagunii marginaalne, paar rebase- ja mingifarmi. 

Olin SDE liikmena ka üks kooseluseaduse algatajatest, selle alusel on samasoolistel paaridel võimalik oma kooselu reguleerida, et tagada juriidilised õigused kohustuste ja õiguste osas. 

Olen aktiivsemalt olnud ka osaline metsateemalises poliitikas, püüdnud SDE poliitikat ajada loodussõbralikumas suunas. Eesti SDE üldiselt on olnud mitte väga keskkonnasõbralik partei, aga see liin on muutumas.

Kas ma uuesti kandideerin, ei oska veel öelda. Võib-olla on mu mõjukus suurem ajakirjanikuna?  Võib-olla kirjutan veel mõne raamatu, ideid on ja midagi on sahtlis. Samas, ajakirjanikuna ei ole võimalik olla nende laudade taga, kus otsused sünnivad. SDE on väga kobav praegu oma fookustes, avalikkuses ei ole arusaadav, mis asja aetakse. See on probleem.




Koos sotsiaaldemokraatide Toomas Jürgensteini ja Eiki Nestoriga Riigikogu XIII koosseisu viimasel istungil veebruaris 2019.

Comments

  1. Tahan kiiresti ihaldada teie järeleandlikkust ja juhtida teie tähelepanu Lääne-Aafrikast pärit dr Jamesile kutsutud võimsa ravimtaimede arstile, kes suutis kõigest 21 päevase kontakti jooksul 15 aastat HIV-st välja ravida, kuna ARV-de tarbimine ei toimi, kuid sain selle paksuke, surfasin Internetis HIV-i ravimtaimede alternatiivide uurimisel, kohtasin proua Stephanie Browni, Lori Hirsti, Trisha Nelsonit ja Richmond Kellyt ning teisi nende tunnustuse ja tunnistuste kohta selle kohta, kuidas dr James neid ravis, Vähk, HIV / AIDS, Alzheimeri tõbi ja B-hepatiit koos taimsete ravimitega. Kõhklemata tekkis mul huvi ja võtsin ühendust sama dr Jamesiga tema e-posti aadressil (drjamesherbalmix@gmail.com), rääkisin talle oma HIV-ist ja oma andmetest, ta ütles mulle, et ärge kartke, et ta mind ravib, ja ta andis mulle ka garantii, palus mul maksta esemete eest, mida ma tegin. 2 päeva jooksul, kui ta saatis oma ravimtaimede segu ravimit SPEED POST COURIER SERVICE kaudu, mis toimetati minu postkontorisse 4 tööpäeva jooksul. Hindasin tema ausust. Kasutasin tema taimset jooki 21 päeva nii, nagu ta seda määras, uskuge mind, kuigi ma sain HIV-i terveks, kui nad kõik ütlesid, et HIV ei saanud püsivat ravi. HIV / AIDS-i saab ravida, kui taimset ravimit kasutab õiges vahekorras hea ravimtaimearst nagu ravimtaimest andekas mees James. Mul on vähe sõnu, et teda tänada, ja olen kasutanud seda vahendit, et temast kogu maailmale rääkida. Tema tõeliselt hämmastav ja lahke, aidates kõigil haigetel patsientidel tervislik elu taastada, ei võta ta tasu. Ainult väike tasu taimse ravimi saatmise kohta teile kõikjal maailmas. Ta ütles mulle ka, et ta ravis selliseid haigusi nagu Alzheimeri tõbi, voodimärgav ravi, skisofreenia, vähk, skolioos, põievähk, pärasoolevähk, rinnavähk, neeruvähk, leukeemia, kopsuvähk, nahavähk, emakavähk, eesnäärmevähk , Fibromüalgia, sündroomi fibrodüsplaasia, epilepsia Dupuytreni tõbi, diabeet, tsöliaakia, ataksia, artriit, amüotroofiline lateraalne skleroos, adrenokortikaalne kartsinoom. Astma, allergilised haigused. Hiv_ AIDS, herpes, põletikuline soolehaigus, KOK, diabeet, võtke temaga ühendust e-posti teel: drjamesherbalmix@gmail.com uskuge mind, te tunnistate kindlasti nagu mina.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Iseseisvumine ja porno. Eesti Ekspress 5.02.2020

“Sanna Marin näitas Eestis iseloomu,” kirjeldas Õhtuleht Soome peaministri hiljutist visiiti  isalikult, otsekui oleks tegu turtsaka murdeealise plikaga. Ajakirjanik kommenteeris nii Marini vastust Eesti siseministrile, kes oli  mõni aeg tagasi rääkinud tema kui müüjatüdruku karjäärist. “Iseloomu  näitab” eestikeelses väljenduses  tuline tõuhobune, kes tagant üles lööb, kui  teda valjastada või ka ennustamatu sügistorm, loodus, mis on kontrollimatu, lõpuni seletamatu ja tuleb allutada inimmõistusele.  Noor naispoliitik on nagu kevadtorm? Hiljutisel Praxise seminaril naistest poliitikas rääkis Kaja Kallas, kuidas valimiste eel soovis üks väljaanne peaministrikandidaate tutvustada ja kui Jüri Ratas pidi  andma intervjuu, siis Kallaselt paluti, et ta teeks tordi ja sellest saaks toreda pildiga loo.  Ikka ja jälle leiavad kajastust Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi riided, varasügisel arutati pikas loos kui palju need on rahva rahakotile maksma läinud, mille peale president Eesti

Võrdse palga päev 23.03: naised peavad Eestis meestega sama palga väljateenimiseks tegema ligi kolm kuud aastas rohkem tööd

23.03 tähistatakse Eestis võrdse palga päeva. See on kuupäev, kui Eesti naised on välja teeninud Eesti meeste 2019. aasta palga, põhjuseks sooline palgalõhe. Naised peavad meestega sama palga väljateenimiseks ligi kolm kuud aastas rohkem tööd tegema.  Eurostati andmetel oli Eestis naistöötajate brutotunnitasu 2018. aastal 22,7 protsenti madalam kui meestöötajatel, samas kui EL keskmine on peale Suurbritannia lahkumist 14,8 protsenti. Kuna senised analüüsid pole leidnud selgeid põhjusi, miks meeste ja naiste palgad Eestis sedavõrd erinevad, tellisid ETAg ja sotsiaalministeerium palgalõhe selgitamiseks teadlastelt põhjalikuma uuringu. Uuringut veavad eest Tallinna Ülikooli sotsioloogid Marge Unt ,  Kadri Täht ja Triin Roosalu . Neile on jagada juba esimesi tulemusi.  Soolise palgalõhe uuringu tutvustamine 15.01 Tallinna Ülikoolis toimunud sidusgruppide -- tööandjate, ametiühingute, naisorganisatsioonide ja teadlaste ümarlaual .  Infograafika autor Piret Räni ja uuringu juht

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi. SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!? Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja