Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud. Kas oli kehv ja igav aasta? Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli lõpetamisega sai õnneks läbi. Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.
Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis (Koroona -- haigus kui metafoor, Palavik, hirm ja tundepursked, Kes köhis?), inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.
Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku ja Merike Sisaskiga (Enesetappe saab ära hoida, kui õigel ajal ja teadmistepõhiselt sekkuda).
Koroonapandeemiaga võitluse ühekülgsusest ja kriisi meditsiiniliseks taandamisest tüdinult intervjueerisin suvel poliitikafilosoofi Peeter Selga ja kommunikatsiooniteadlast Triin Vihalemma. Leian jätkuvalt, et avalikus debatis, ka koroona üle, peaks rohkem sõna võtma sotsiaalteadlased ja humanitaarid: ei piisa sellest, kui avalikkuses on kuulda vaid viroloogide, epidemioloogide ja mikrobioloogide ekspertiisi elu suurtes küsimuses. Sirbis ilmus mainitud intervjuu tulemusena tekst Millest reovesi ei kõnele?
Hiljuti ilmus samuti Sirbis ka loo mõtteline järg minu jaoks, Tartu Ülikooli anglitsistika professori Raili Marlinguga tehtud intervjuu Biopoliitiline läbikukkumine. Koroonast humanitaari pilguga.
Jätkuvalt huvitab mind ka kõrgharidusmaastik, millest vestlesin riigiteadlaste Triin Lauri ja Tõnis Saartsiga Milleks meile ikkagi kõrgharidus, samuti soolise palgalõhe temaatika. TLÜ "Soolise palgalõhe vähendamise" kommunikatsioonijuhina sai 2021 tehtud hulka valgustuslikku tööd teaduskommunikatsiooni raames, vt "Soolise palgalõhe vähendamise" projekt meedias, sekka ka lõbusamat lugemist naiste ja meeste tööst ja tasust, Ekspressi Areenis ilmus tekst Aitäh, torumees! Aasta lõpus oli mul sama projekti raames viljakas koostöö artistidega kunsti ja teaduskommunikatsiooni kokkupuutepunkte otsides, sündis Kaisa Ling Thingi bluusikal Kuldsete kätega mees ja Fideelia-Signe Rootsi kunstinäitus tööst ja selle väärtustamisest Sõit tööle. Lisaks tore koostöö Kunstikoolide Liiduga, mille tulemuseks kaks laste kunstikonkurssi töö ja selle väärtustamise teemal, vt. Amet ja palk. Koostöös sotsiaalministeeriumiga sai panustatud kogumikku Teel tasakaalustatud ühiskonda III meedia peatükiga.
Ägedaks ja harivaks kujunes Tallinna Ülikooli ELU (Elualasid Lõimiv Uuendus) projekti raames koos TLÜ üliõpilaste ja ajalooprofessor Kersti Markusega ette võetud Vormsi pärastsõjaaegsete fotode kogumine ja näitus Sviby Talumuuseumis Vormsi elu fotodel 1945-1990 ja jätkuprojektina sama näituse taustainfo kataloogi koostamine koos üliõpilastega ja ajaloolaste Kersti Markuse, Uku Lemberi ja Airi Uunaga. Vormsi põhjalikult läbi uurimata lähiminevik on jätkuvalt inspireeriv ning tean, et selle näituse ja kataloogiga minu huvi ja ka side saarega ainult kasvab.
Lisaks, minu 2020 alguses ilmunud isiklik lugu Minu Vormsi on täitsa hästi vastu võetud, lugejad on ta leidnud ja raamat on isegi müünud.
Ning veel, Riigikogu keelustas 2021 karusloomafarmid, eelnevalt olime Riigikogus teinud mõttekaaslastega koos kaks katset 2017 ja 2019 (Karusloomafarmide keelustamisega liikus Eesti endisest idablokist suure sammu lääne poole), aga poliitiline tahe, karusloomafarminduse majanduslik seis ja rahvusvaheline kontekst polnud Eesti otsustajate jaoks siis veel piisav.
Comments
Post a Comment