Skip to main content

2021 - surutis ja looming


Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad. 

Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis (Koroona -- haigus kui metafoorPalavik, hirm ja tundepursked, Kes köhis?),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil. 

Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku ja Merike Sisaskiga  (Enesetappe saab ära hoida, kui õigel ajal ja teadmistepõhiselt sekkuda). 

Koroonapandeemiaga võitluse ühekülgsusest ja kriisi meditsiiniliseks taandamisest tüdinult intervjueerisin suvel poliitikafilosoofi Peeter Selga ja kommunikatsiooniteadlast Triin Vihalemma.  Leian jätkuvalt, et avalikus debatis, ka koroona üle, peaks rohkem sõna võtma sotsiaalteadlased ja humanitaarid: ei piisa sellest, kui avalikkuses on kuulda vaid viroloogide, epidemioloogide ja mikrobioloogide ekspertiisi elu suurtes küsimuses.  Sirbis ilmus mainitud intervjuu tulemusena tekst Millest reovesi ei kõnele? 

Hiljuti ilmus  samuti Sirbis ka loo mõtteline järg minu jaoks, Tartu Ülikooli anglitsistika professori Raili Marlinguga tehtud intervjuu Biopoliitiline läbikukkumine. Koroonast humanitaari pilguga

Jätkuvalt huvitab mind ka kõrgharidusmaastik, millest vestlesin riigiteadlaste Triin Lauri ja Tõnis Saartsiga Milleks meile ikkagi kõrgharidus, samuti soolise palgalõhe temaatika. TLÜ "Soolise palgalõhe vähendamise" kommunikatsioonijuhina sai 2021 tehtud hulka valgustuslikku tööd teaduskommunikatsiooni raames, vt "Soolise palgalõhe vähendamise" projekt meedias, sekka ka lõbusamat lugemist naiste ja meeste tööst ja tasust, Ekspressi Areenis ilmus tekst Aitäh, torumees! Aasta lõpus oli mul sama projekti raames viljakas koostöö artistidega kunsti ja  teaduskommunikatsiooni kokkupuutepunkte otsides, sündis Kaisa Ling Thingi bluusikal Kuldsete kätega mees ja Fideelia-Signe Rootsi kunstinäitus tööst ja selle väärtustamisest  Sõit tööle. Lisaks tore koostöö Kunstikoolide Liiduga, mille tulemuseks kaks laste kunstikonkurssi töö ja selle väärtustamise teemal, vt. Amet ja palk. Koostöös sotsiaalministeeriumiga sai panustatud kogumikku Teel tasakaalustatud ühiskonda III  meedia peatükiga.

Ägedaks ja harivaks kujunes Tallinna Ülikooli ELU (Elualasid Lõimiv Uuendus) projekti raames koos TLÜ üliõpilaste ja ajalooprofessor Kersti Markusega ette võetud Vormsi pärastsõjaaegsete fotode kogumine ja näitus Sviby Talumuuseumis Vormsi elu fotodel 1945-1990 ja jätkuprojektina sama näituse taustainfo kataloogi koostamine koos üliõpilastega ja ajaloolaste Kersti Markuse, Uku Lemberi ja Airi Uunaga. Vormsi põhjalikult läbi uurimata lähiminevik on jätkuvalt inspireeriv ning tean, et selle näituse ja kataloogiga minu huvi ja ka side saarega ainult kasvab. 

Lisaks, minu 2020 alguses ilmunud isiklik lugu Minu Vormsi on täitsa hästi vastu võetud, lugejad on ta leidnud  ja raamat on isegi müünud.

Ning veel, Riigikogu keelustas 2021 karusloomafarmid, eelnevalt olime Riigikogus teinud mõttekaaslastega koos kaks katset 2017 ja 2019 (Karusloomafarmide keelustamisega liikus Eesti endisest idablokist suure sammu lääne poole), aga poliitiline tahe, karusloomafarminduse majanduslik seis ja rahvusvaheline kontekst polnud Eesti otsustajate jaoks siis veel piisav. 


Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...