Eesti tüdruk ootas pikisilmi 18. sünnipäeva, et alastipilte müüa! Ulakad klõpsud, “firmaroogade lettilöömine”, kelmikad tervitused, vallatud bikiinipildid, “mammi teeb näkkidele silmad ette” -- see on valik moodsa erootikaplatvormi OnlyFans - ainelisest sisust Postimehe portaalis ELU24s. Arengutel ja edulugudel hoiab silma peal ka Õhtuleht: suunamudijad kolivad Instagramist OnlyFansi, see omakorda “kisub seelikuid alla”, püüdes pornot välja tõrjuda; keegi istub rahapaja otsas ja keegi supleb meeste tähelepanus.
Pornograafilised elemendid esinevad argistes formaatides linnaruumis reklaamidel, see on tapeet, mille olemasolu me ei märkagi. Täna pakutakse reklaamides toitu humoorikate pornovihjetega nagu “ohhoo, veelgi suurema vorstiga maxi-hotdog” või visuaaliga, kus lopsaka hamburgeri kotleti ja salatilehe vahelistest pragudest nõrgub valkjas juustukaste. Seksitööstuse mõju on laiemgi ja jõudnud terviseteenustesse: korralikud pereemad käivad kaalu kontrollimiseks ja enesekindluse saavutamiseks posti- või striptantsu tunnis.
Varem vaid kitsale lugejagrupile suunatud ajakirjade kiletatud kaante vahele ja piiratud ligipääsuga telekanalitesse suletud pornograafia on viimastel aastakümnetel liikunud meie igapäevaellu, ennekõike läbi interneti ja sotsiaalmeedia platvormide võimaluste. Nagu, väidab tunnustatud pornouurija Susanna Paasonen, saigi internet alguse pornograafia levitamise soovist (Eesti internetiuurija Katrin Tiidenberg koos Emily van der Nageliga oma värskes raamatus “Seks ja sotsiaalmeedia”, 2021). Tänaseks on sotsiaalselt vähekompetentsete IT-vendade lahendus oma probleemile -- internetiporno -- igatahes kättesaadav kõikjal ja mõjutab kultuuripilti väljaspool veebi, normaliseerides pildid ja lood, mis varasemalt olid piiratud ligipääsuga.
Tänu populaarkultuuri, eriti muusikavideote tööstusele ja sotsiaalmeediale kubiseb meid ümbritseva maailma pildikeel seksuaalsuse kujutamisest ning on hakatud rääkima pornostumisest. Pornostumine tähendab seksuaalsete kujutiste aina laialdasemat argipäevastumist kultuuris, laia kasutust, peavoolu. Pornotööstuse kuulsused esinevad staaridena kõrvuti näitlejatega, värsket tänavakultuuri esindavad instakaunitarid ja onlifänsitarid on aktsepteeritud arvamusliidrid, propageerivad vaktsineerimist ja kandideerivad valimistel.
Rämekultuuri esiletõus
Porno elementidest läbikasvanud kultuuri, mille juured ulatuvad interneti leviku algusse, on New Yorgi ajakirjanik Ariel Levy raamatus “Female chauvinist pigs. Women and the rise of raunch culture” (2005) nimetatud terminiga raunch culture, mida võiks tõlkida rämekultuuriks (kultuurikriitik Meelis Oidsalu) või rõvekultuuriks (Katrin Tiidenberg). Internet ja sotsiaalmeedia tulek on pornotööstusele andnud uue taseme leviku ja tarbimise numbrites, kus erootilise sisu loomine on muutunud aktsepteeritud prostitutsiooni vormiks. New Yorgi ülikooli õppejõud Bernadette Barton toob raamatus “Pornification of America” (2021) esile, et Pornhub pakkus koroonapiirangute tingimustes 2020 alguses kuu aega tasuta sisu ja suurendas märtsis-aprillis samal aastal kasutajaskonda lausa 10-20%.
Kuulsuse saavutamine läbi enese pornograafilise esitamise sai hoo sisse popmuusikatööstuses ja tõsielu formaatide kaudu. Pornostumist on 1990ndatest alates julgustanud Paris Hilton, Madonna, Britney Spears, naisräpparid nagu Khia, Megan Thee Stallion, Nicki Minaj jt on oma keha esitlemisel viimastel aastakümnetel loonud uued standardid. Selle sajandi esimesel kümnendil jõudsid pornostaaride nagu Jenna Jameson jt vahakujud kõrvuti teiste kuulsustega Londoni Madame Tussaud´ vahakujude muuseumisse kui olulised mõjuisikud.
Eneseesitlust läbi pornostumise elementide, mis sai alguse 1990ndatel moebrändide reklaamis, tähistatakse terminiga „porn chic“ -- pornošikk, kus pornograafia rämekoomilise algmaterjali elemendid on timmitud elegantsiks. Intiimsed kohad on töötluse abil kaetud, kuid “kuumad klõpsud”: poosid ja riietus, pornograafiale omased rämekoomilised stsenaariumid ja stereotüüpsed rollid on okei. Pornograafilisteks elementideks on peetud fookust teatud kehaosadel, keha fragmenteerimist, avatud punaseid ja niisutatud huuli, poolsuletud silmi, avanevate šampusepudelite jm säärase kaudu visualiseeritud peenise ja ejakulatsiooni metafoore “money shot” jt. , demonstratiivselt kaklevaid naisi, mille eesmärk on kehade intiimne kokkupuutumine.
Pornostumist analüüsides on käepärane feministliku filmiuurija ja filmitegija Laura Mulvey Hollywoodi filmide kaameratööd käsitlevas klassikalises artiklis “Narratiivne kino ja visuaalne nauding” (1975) esmakordselt kasutatud termin male gaze, mehe pilk, mis tähistab kaamera kaudu vahendatavat traditsioonilist uurivat, vahtivat ja nautlevat -- skopofiilset pilku naiste pildilisel esitamisel. Sellisele pilgule esitamise traditsiooni tõttu on peavoolumeediasse jõudvad pornoelemendid rõhutatult seotud just naiste seksualiseeritud kujutamisega.
Muusikavideote karakterid võimendavad pornograafiast tuntud soolisi stereotüüpe. R. Glenn Cummins toob artiklis “Selling music with sex: The content and effects of sex in music videos on viewer enjoyment” (2007) esile, et naiskaraktereid on kujutatud kordi sagedamini väljakutsuvas riietuses kui mehi ning naised on seksuaalsetes tegevustes kaasatumad kui mehed, et enamik kujutatud seksuaalakte on heteronormatiivsed ja meeste fookusest tehtud videotes on naised sagedamini seksuaalse agressiooni objektid. Samas on leitud, et seksuaalse sisu kasutamine muusikavideotes naisartistide poolt võib väljendada soovi strateegiliselt kujundada endale avalik persona ja teadlikult suurendada visuaalset naudingut.
Naiste vastuoluline positsioon
Naiste positsioonist pornostumises on viimastel aastatel palju teoretiseeritud. Rämekultuur sotsialiseerib Bernadette Bartoni hinnangul täna heakskiidu ja laikidega sotsiaalmeedias neid naisi, kes on valmis ennast esitlema “kuumana”, kes ei häbene seksikate selfide esitamist, raamistades seksualiseeritud kujutamise kui enese võimestamise või jõustamise (empower). Kartes langeda kehahäbistamisse body-shaming või libustamisse slut-shaming -- on osa feministe kahvlis, sest naiste esitatud pornostunud sisu on justkui naiste enda valik. Olukorda, kus ühed naised seksualiseerivad teisi, vaadates neid nö teadlikult mehe pilgu läbi, on iseloomustatud terminiga androprivileeg, see on kahepalgeline käitumine, mida kohtab meelelahutus- ja meediatööstuses, kus naised võtavad endale justkui koha vennaskonnas, esitedes teisi naisi kui objekte.
Pornograafia alaliigid pakuvad erutavat materjali vähemusgruppidele, kuid valdav osa pornograafiast on suunatud heteroseksuaalsele mehele. Pornograafiat ja sealseid rolle ja stsenaariume on seostatud seksismiga elus - need on negatiivsed hoiakud naiste või meeste suhtes, pahatahtlikud, eelarvamuslikud ja stereotüüpsed suhtumised, naiste diskrimineerimine ja misogüünia, vägivald, vägistamise müüdid, uskumus, et “ei” tähendab tegelikult “jaad” -- nagu pornofilmis.
Pornostumine -- iha demokratiseerumine?
Kultuuri seksualiseerumist on nähtud ka kui iha ja seksuaalsuse enda demokratiseerumist, pluralistlikuma seksuaalse kultuuri teket. Ajakirjanik ja kultuuriuurija Bryan McNair väidab raamatus “Sex, Media and the Democratization of Desire” 2002 peavoolukultuuri suurenevat seksualiseeritust positiivselt hinnates, et „avalik paljastus, vuajerism ja seksuaalne eneseväljendus on lubatud ja julgustatud rohkem kui kunagi varem“ ning see on seotud naiste ja geide õiguste ning naiste emantsipatsiooniga.
Feministlike meediakriitikute nagu Rosalind Gill hinnangul on laialdase seksuaalsuse kujutamise üheks probleemiks siiski kättesaadavus lastele (“Gender and the Media”, 2007).. Lastekaitse aluseks on tõekspidamine, et pornograafia ja inimeste üleseksualiseerimine on psühholoogilises ja füüsilises mõttes kahjulik (sama mõju on omistatud ka täiskasvanud pornograafia tarbijale). Raamatu “Pornification” (2007) autorid, soome feministid Sanna Paasonen, Kaarina Nikunen ja Laura Saarenmaa väidavad, et kuna inimese väärtust hinnatakse sageli oskuse järgi pakkuda partnerile rahuldust, on pornograafiast saanud justkui õppematerjal. Selle järgi luuakse enese välimuse ja käitumise normid, mis vastava enese müümisena kohaldatakse ka teistele elualadele, suurendades enesele teadmatagi pornograafiast pärinevat normatiivsust.
Kuigi feminismi seisukohalt on vastavad representatsioonid naisi objektistavad, on naised sellise kuvandi endast omaks võtnud ning rakendavad pornograafilisi võtteid enese kujutamisel tugeva, seksuaalse ja iseseisvana. Feministid teoretiseerivad täna, et uus sekspositiivne suhtumine tõstab naised passiivsest ja aseksuaalsest positsioonist välja, määratledes neid samaselt meestega materjali tootjate ja tarbijatena. Veel enam, seks on aktsepteeritud kui osa elustiilist, füüsilise naudingu pakkuja, enesepresentatsiooni osa ja individuaalse rahulolu tagaja, mille tulemusena on naiste seksuaalsus saavutanud uue, vabanenud ja kaasaegse vormi (vt ka värsket raamatut teemast Susanna Paasonen, Feona Attwood, Alan McKee, John Mercer, Clarissa Smith “Objectification. On the Difference between Sex and Sexism”, 2021)
Sekspositiivne eneserepresenteerimine kui rahaauk
Platvorm OnlyFans, kes teatas augusti lõpus plaanist keelata pankade survel oma portaalis 1. oktoobrist pornograafia, loobus üsna varsti oma plaanist. OnlyFansi otsus blokeerida seksuaalse sisuga postitused pälvis hääleka hukkamõistu nimelt sekstöötajate poolt, kes on suuresti taganud platvormi edu. Sait võimaldab kasutajatel müüa pornograafilist sisu kuutasu eest.
Tegu oli kannapöördega, mis tuli pärast kasutajate ägedat vastureaktsiooni. “Täname kõiki, kes oma hääle kuuldavaks tegid,” ütles OnlyFans Twitteri kaudu. “Oleme kindlustanud vajalikud tagatised, et toetada meie mitmekesist loojate kogukonda ja peatasime 1. oktoobril kavandatud reeglite muutmise.” OnlyFans jätkab kodu pakkumist kõigile sisuloojatele, lisas ettevõte. OnlyFansi teatel on neil 130 miljonit kasutajat ja 2 miljonit sisuloojat, kes on kokku teeninud 5 miljardit dollarit.
Kuni tegu on ensereprenseteerimisega internetiportaalis, võib seda kaasaja postfeministlikus tegelikkuses nimetada jõustavaks sekspositiivsuseks. Kui sama sisu jõuab peavooluajakirjanduse veergudele ehk muutub meedium, siis millega on tegu? Kas see on tavaline pornoäri, kus naised on objektistatud tööstusliku äri eesmärgil ja allutatud vuajeristlikule pilgule, eesmärgiga tarbijalt seksuaalset erutust tekitades ja masturbeerimist abistades kätte saada raha, või vabaduse uus standard?
Tüütu nähtusena on tekkinud meeste eneseesitlemine ehk dick pics -- riistapildid, küberliputamine, samuti masturbatsioonivideod. Jättes kõrvale huumoriprisma, on feministide arvates üldiselt tegu domineerimise ja seksuaalse ahistamise vormiga -- kui just piltide vahetamine pole täiskasvanud inimeste omavaheline kokkulepe.
Porno seadustamisest pornostumiseni
Pornograafilisi kujutised on tuntud meie esivanemate religioossetes viljakusrituaalides, vaimsetes praktikates, interjöörides, trükistes. Arusaam seksuaalsuse kujutamisest on muutunud läbi ajaloo ja kultuuride ning käinud käsikäes etteheidetega moraali seisukohast -- täna kohtame ka lääne kultuuriruumis kõike alates puritaanlusest tantrisliku seksini vaimsete dimensioonide saavutamiseks. Ka keha näitamise piirid on muutunud viimastel aastakümnetele kiiresti: kui veel 19. sajandil kuninganna Victoria ajastul šokeeriti paljastatud pahkluudega ja eelmisel sajandi keskpaigani olid napid ujumisriided skandaal, siis täna ei tekita naiste kehaosad peavoolu meedias elevust. Meeste kehaosade eksponeerimine ehk veel paneb kulmu kergitama, hiljuti pälvis ka Eesti meedias tähelepanu ühe USA tuntud mustanahalise koomiku TV shows paistnud meheau, mis turritas läbi pükste.
1969. aastal seadustati pornograafia Euroopas esimesena Taanis, mille järel võtsid sama suuna mitmed teised Euroopa riigid, eesotsas Lääne- Saksamaa ja Rootsiga. Ameerika Ühendriikides saavutati pornograafia tootmise ja levitamise vabadus täielikult 1980ndatel. Vaatamata pornograafia legaliseerimisele on selle levik ka liberaalses läänes reguleeritud lastekaitse seisukohalt. 1989. aastal võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peaassamblee vastu lapse õiguste konventsiooni, millega keelati laste seksuaalne ekspluatatsioon ning lapspornograafia tegemine, levitamine ja tarbimine. Eesti Vabariigi seaduse kohaselt võib pornograafilise sisuga materjale levitada või demonstreerida selleks spetsialiseerunud kohas, kusjuures alaealistele ei võimaldata ligipääsu käsitletavatele materjalidele.
NSV Liitu kuulunud Eesti NSVs oli pornograafia lääneliku vabaduse üks ihaldusväärseid komponente. Porno riiki sissetoomine oli kriminaalkuritegu. See ei tähendanud muidugi, et NSVL oli puritaanne. Meie mineviku argipäev oli olemuselt kahepalgeline ka erootika vallas, mida keelati, sai iseäranis kõrge staatuse. Erootilise filmi “Emanuelle” näitamine Soome televisioonis Sylvia Christeliga peaosas põhjustas laulva revolutsiooni vaibi ja üldise vabanemise ajastul 1987 Eestis omal ajal lausa siseturismi laine lõunast põhja. 1990ndad tõid Eestisse seksuaalrevolutsiooni kakskümmend aastat hiljem kui Läänes, saime oma pornotähed Kristiina Bellanova ja möllas tupega pintslit juhtinud Tartu maalikunstnik Seksi-Kristi. Veel hiljemgi on endast julgeid pilte avaldanud poliitikud, Anna-Maria Galojan jt. Erootika ja porno piire on kompinud kunst ja kirjandus. Pornopoodidest pärit lakknahk, ketid ja muud aksessuaarid jõudsid läänestumise tuules mõne avaliku elu tegelase seljas ka seltskonnaajakirjanduse esikaantele.
Comments
Post a Comment