Skip to main content

Mis eristab EKRE ja SDE valijat?

"Mis eristab EKRE ja SDE valijat?" Sellise küsimuse esitas üks Soome sotsiaaldemokraat SDE naiskogu Kadri eelmisel nädalal toimunud rahvusvahelisel naiste- ja poliitika-teemalisel seminaril esimees Sven Mikserile. Esimees keerutas osavalt välja, viidates valija profiilile: EKREt valib pigem vanem vähemharitud mees maalt, SDEd pigem keskealine haritud naine linnast. Ma arvan, et Sven Mikser tegelikult sai väga hästi aru soome sotsi kimbatusest, kui viimane oli ära kuulanud kesiste valimistulemuste teemalise arutelu, kus sotside kaotust põhjendati vene kaardiga ja vene-eesti teema väljatoomise ning kooseluseaduse menetlemisega vahetult enne valimisi. Soome sots ei saanud kuidagi aru, miks Eesti sotsid kaotasid hääli, kui tõid esile sellised ürg-sotsiaaldemokraatlikud võrdse kohtlemise ja võrdsete võimalustega seotud teemad nagu seksuaalvähemuste õigused ja venekeelse kogukonna õigus haridusele. Soome sotsiaaldemokraadid peavad seda loomulikuks, et sotsiaaldemokraadid sellised kodanike ühiskondlikku samaväärsust puudutavad teemad avalikkuse fookusse toovad. Eesti sotsiaaldemokraatide varasem valija aga osutus homofoobiks ja rahvuskonservatiiviks. Nende hääled kaotati EKREle ja ka vabaerakonnale, kes on end positsioneerinud seksuaalvähemuste ja rahvuse temaatikas konservatiivsena.
Kuidas on võimalik, et sotsiaaldemokraatide põline valija on rahvuskonservatiiv ja homofoob ning ootab, et SDE oleks samuti rahvuskonservatiivne ja homofoobne?
Võimalik, et seda annab seletada endiste Rahvaliidu liikmetega SDEs ja valijaskonnaga, kes on varem toetanud maaelu temaatikat viljelevaid ja maainimeste rahvuskonservatiivset mentaliteeti kandvaid rahvaliitlasi. Võimalik aga, et eesti valija ootab ka sotsiaaldemokraatialt rahvuskonservatiivsust ja homofoobiat?!?
Parem-vasak, liberaalne-konservatiivne on meil parteide maailmavaatelisel teljel nagunii täiesti segi.
Nii ongi võimalik, et EKRE ja SDE valijat ei eristagi miski, selline võiks olla vastus Soome sotsiaaldemokraadile.
Mul on SDE liikmestaazhi varsti 6 aastat ja alguses hämmastas mindki väga, kui palju on partei seiskohtades maaelu ja jõulist rahvuskultuuri temaatikat. Isegi küsisin, et kuidas see on võimalik, et maaelu on nii oluline on selles erakonnas, mille ideoloogia on traditsioonilislet linnaprolede asja ajanud, pigem kosmopoliitne kui regionaalse kallakuga. Seletus: vanad liitumised (maarahva erakond jne), tugevad maapoliitikud. Võib-olla veel mingid jõujooned ja poliittehnoloogiline abrakadabra.
Olgu minevikuga, kuidas on, aga mis asja sotsiaaldemokraadid siis täna ajavad? Kes võiks olla see valijagrupp, kelle asja sotsid ajavad? Jah, võiks olla kõik vähemprivilegeeritud rühmad ühiskonnas: haritlased, seksuaalvähemused, rahvusvähemused, naised, palgasaajad, puuetega inimesed, noored, vanad, üliõpilased, inimesed depressiivsetest väikelinnadest. Ja ideaaliks võrdsed võimalused ja sotsiaalse positsiooni erinevuste mõistlik tasandamine.
Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid -- madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid.




Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…