Skip to main content

Mis eristab EKRE ja SDE valijat?

"Mis eristab EKRE ja SDE valijat?" Sellise küsimuse esitas üks Soome sotsiaaldemokraat SDE naiskogu Kadri eelmisel nädalal toimunud rahvusvahelisel naiste- ja poliitika-teemalisel seminaril esimees Sven Mikserile. Esimees keerutas osavalt välja, viidates valija profiilile: EKREt valib pigem vanem vähemharitud mees maalt, SDEd pigem keskealine haritud naine linnast. Ma arvan, et Sven Mikser tegelikult sai väga hästi aru soome sotsi kimbatusest, kui viimane oli ära kuulanud kesiste valimistulemuste teemalise arutelu, kus sotside kaotust põhjendati vene kaardiga ja vene-eesti teema väljatoomise ning kooseluseaduse menetlemisega vahetult enne valimisi. Soome sots ei saanud kuidagi aru, miks Eesti sotsid kaotasid hääli, kui tõid esile sellised ürg-sotsiaaldemokraatlikud võrdse kohtlemise ja võrdsete võimalustega seotud teemad nagu seksuaalvähemuste õigused ja venekeelse kogukonna õigus haridusele. Soome sotsiaaldemokraadid peavad seda loomulikuks, et sotsiaaldemokraadid sellised kodanike ühiskondlikku samaväärsust puudutavad teemad avalikkuse fookusse toovad. Eesti sotsiaaldemokraatide varasem valija aga osutus homofoobiks ja rahvuskonservatiiviks. Nende hääled kaotati EKREle ja ka vabaerakonnale, kes on end positsioneerinud seksuaalvähemuste ja rahvuse temaatikas konservatiivsena.
Kuidas on võimalik, et sotsiaaldemokraatide põline valija on rahvuskonservatiiv ja homofoob ning ootab, et SDE oleks samuti rahvuskonservatiivne ja homofoobne?
Võimalik, et seda annab seletada endiste Rahvaliidu liikmetega SDEs ja valijaskonnaga, kes on varem toetanud maaelu temaatikat viljelevaid ja maainimeste rahvuskonservatiivset mentaliteeti kandvaid rahvaliitlasi. Võimalik aga, et eesti valija ootab ka sotsiaaldemokraatialt rahvuskonservatiivsust ja homofoobiat?!?
Parem-vasak, liberaalne-konservatiivne on meil parteide maailmavaatelisel teljel nagunii täiesti segi.
Nii ongi võimalik, et EKRE ja SDE valijat ei eristagi miski, selline võiks olla vastus Soome sotsiaaldemokraadile.
Mul on SDE liikmestaazhi varsti 6 aastat ja alguses hämmastas mindki väga, kui palju on partei seiskohtades maaelu ja jõulist rahvuskultuuri temaatikat. Isegi küsisin, et kuidas see on võimalik, et maaelu on nii oluline on selles erakonnas, mille ideoloogia on traditsioonilislet linnaprolede asja ajanud, pigem kosmopoliitne kui regionaalse kallakuga. Seletus: vanad liitumised (maarahva erakond jne), tugevad maapoliitikud. Võib-olla veel mingid jõujooned ja poliittehnoloogiline abrakadabra.
Olgu minevikuga, kuidas on, aga mis asja sotsiaaldemokraadid siis täna ajavad? Kes võiks olla see valijagrupp, kelle asja sotsid ajavad? Jah, võiks olla kõik vähemprivilegeeritud rühmad ühiskonnas: haritlased, seksuaalvähemused, rahvusvähemused, naised, palgasaajad, puuetega inimesed, noored, vanad, üliõpilased, inimesed depressiivsetest väikelinnadest. Ja ideaaliks võrdsed võimalused ja sotsiaalse positsiooni erinevuste mõistlik tasandamine.
Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid -- madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid.




Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY