Skip to main content

Mis eristab EKRE ja SDE valijat?

"Mis eristab EKRE ja SDE valijat?" Sellise küsimuse esitas üks Soome sotsiaaldemokraat SDE naiskogu Kadri eelmisel nädalal toimunud rahvusvahelisel naiste- ja poliitika-teemalisel seminaril esimees Sven Mikserile. Esimees keerutas osavalt välja, viidates valija profiilile: EKREt valib pigem vanem vähemharitud mees maalt, SDEd pigem keskealine haritud naine linnast. Ma arvan, et Sven Mikser tegelikult sai väga hästi aru soome sotsi kimbatusest, kui viimane oli ära kuulanud kesiste valimistulemuste teemalise arutelu, kus sotside kaotust põhjendati vene kaardiga ja vene-eesti teema väljatoomise ning kooseluseaduse menetlemisega vahetult enne valimisi. Soome sots ei saanud kuidagi aru, miks Eesti sotsid kaotasid hääli, kui tõid esile sellised ürg-sotsiaaldemokraatlikud võrdse kohtlemise ja võrdsete võimalustega seotud teemad nagu seksuaalvähemuste õigused ja venekeelse kogukonna õigus haridusele. Soome sotsiaaldemokraadid peavad seda loomulikuks, et sotsiaaldemokraadid sellised kodanike ühiskondlikku samaväärsust puudutavad teemad avalikkuse fookusse toovad. Eesti sotsiaaldemokraatide varasem valija aga osutus homofoobiks ja rahvuskonservatiiviks. Nende hääled kaotati EKREle ja ka vabaerakonnale, kes on end positsioneerinud seksuaalvähemuste ja rahvuse temaatikas konservatiivsena.
Kuidas on võimalik, et sotsiaaldemokraatide põline valija on rahvuskonservatiiv ja homofoob ning ootab, et SDE oleks samuti rahvuskonservatiivne ja homofoobne?
Võimalik, et seda annab seletada endiste Rahvaliidu liikmetega SDEs ja valijaskonnaga, kes on varem toetanud maaelu temaatikat viljelevaid ja maainimeste rahvuskonservatiivset mentaliteeti kandvaid rahvaliitlasi. Võimalik aga, et eesti valija ootab ka sotsiaaldemokraatialt rahvuskonservatiivsust ja homofoobiat?!?
Parem-vasak, liberaalne-konservatiivne on meil parteide maailmavaatelisel teljel nagunii täiesti segi.
Nii ongi võimalik, et EKRE ja SDE valijat ei eristagi miski, selline võiks olla vastus Soome sotsiaaldemokraadile.
Mul on SDE liikmestaazhi varsti 6 aastat ja alguses hämmastas mindki väga, kui palju on partei seiskohtades maaelu ja jõulist rahvuskultuuri temaatikat. Isegi küsisin, et kuidas see on võimalik, et maaelu on nii oluline on selles erakonnas, mille ideoloogia on traditsioonilislet linnaprolede asja ajanud, pigem kosmopoliitne kui regionaalse kallakuga. Seletus: vanad liitumised (maarahva erakond jne), tugevad maapoliitikud. Võib-olla veel mingid jõujooned ja poliittehnoloogiline abrakadabra.
Olgu minevikuga, kuidas on, aga mis asja sotsiaaldemokraadid siis täna ajavad? Kes võiks olla see valijagrupp, kelle asja sotsid ajavad? Jah, võiks olla kõik vähemprivilegeeritud rühmad ühiskonnas: haritlased, seksuaalvähemused, rahvusvähemused, naised, palgasaajad, puuetega inimesed, noored, vanad, üliõpilased, inimesed depressiivsetest väikelinnadest. Ja ideaaliks võrdsed võimalused ja sotsiaalse positsiooni erinevuste mõistlik tasandamine.
Kui sotsid neid rühmi arusaadaval moel ei kõneta, kõnetavad neid -- madalaimale ühisnimetajale rõhudes (rahvus, muld ja veri)-- rahvuskonservatiivid.




Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku