Skip to main content

"Sotsiaalabi" parteist palgatööliste ja haritlaste huvide kaitsjaks

Sotsiaaldemokraatlikus erakonnas on ees juhtorganite valimised. Et kandideerin SDE juhatuse liikmeks, visandasin mõned mõtted, mis võiks olla SDEs teisiti.
Sotsiaaldemokraatlik erakond peab olema enam näoga tallinlaste poole, tegemist on ju ajalooliselt linlaste, palgatööliste ideoloogiaga. Palgatööliste õigused peaks olema SDE prioriteet, lisaks kindlasti ka muud töövaldkonnaga seotud teemad ja väikeettevõtlus.
Näeksin ka, et haridus- ja teaduspoliitika nihkuks SDE programmi keskmesse, sest erakonnal on olnud haritlaste toetus. SDE peaks hea seisma selle eest, et ka riigi juhtimine oleks teadmistepõhine. Kuidas muuta Eesti selliseks, et siit ei lahkutaks nüri vaimse kliima tõttu?
SDE on enesestmõistetavalt ka Eestis elavate rahvusvähemuste erakond ja peab vältima mugavat libisemist populaarse rahvuskonservatiivsuse sängi koos teiste erakondadega. Kõikide vähemuste ja ühiskonnas vähemprivilegeeritute õigused ja võrdsed võimalused olgu SDE põhiteemaks!
Samas ei üks erakond olla liialt "sotsiaalabi" nägu -- mis on SDE probleem -- vaja on ka konstruktiivset tulevikuvaadet, näiteks peaks enam pühenduma ettevõtjate ja palgatöötajate temaatikale, mis on olnud ametiühingute pärusmaaks.
Sotsiaaldemokraadid peavad senisest enam tegelema inimeste elukvaliteedi teemadega ka linnades, eriti Tallinnas, mis on SDE suurim piirkond. Regionaalareng on oluline julgeolekupoliitiliselt, aga ilma tugeva positsioonita Tallinnas jääb SDE marginaalseks parteiks.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…