Skip to main content

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus


Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulash
irmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama küll, kuid endasuguseks ei peeta? Omasugusega julged ju tülli minna, võõraga eelistad konflikti korral jahedat viisakust. 
Eestis on täiesti enesestmõistetavalt täna kasutusel mõisted mitte-eestlane ja muulane. Selle asemel et kasutada mõistet venekeelne eestlane. Uuringud on aastaid kinnitanud, et venelaste võimalused pole Eesti ühiskonnas võrdsed eestlaste võimalustega ka siis, kui haridus ja keeleoskus on enam-vähem hea ja olemas, ja olemas on ka kodakondsus. Sotsioloogid nimetavad seda klaaslae fenomeniks. Kõik eeldused eduks mingil erialal on olemas, aga mingid vaikivad kokkulepped tingivad selle, et edu jääb tulemata. 
Tarkades terminites räägitakse venelaste vähesest sotsiaalsest mobiilsusest võrreldes eestlastega. Paljudes asutustes, näiteks teeninduses, töötab täna vene nimedega lausa veatut eesti keelt rääkivaid noori, aga oma töövälises elus eelistab igaüks oma sotsiaalseid võrgustikke. Ja ma ei mõtle siin virtuaalseid suhtluskeskkondi, vaid omasuguste seltskonda päris elus. Võimalik, et just tänu sellele jääb venelaste edenemine Eesti ühiskonnas tagasihoidlikuks. 
Nii räägime täna integratsiooniteemast ja lõimumisest sama murelikult kui kunagi paarkümmend aastat tagasi, otsekui poleks midagi liikunud, vaatamata sellele, et on kasutatud tohutult palju ressursse – nii raha kui inimressursse. Seaduste abil, kuid ka rahvusriigi ideaale vaikimisi järgides on Eestis välistatud, et venelasi oleks liiga palju seal, kus tehakse tegelikke otsuseid ühiskonna tipus. Ärimaailmas on rahakaid vene tegelasi, kui vaadata rikaste edetabeleid. Nende tegevus on enamasti seotud transiidiga ja tegelikult toimib Eesti ühiskonnast väljaspool, olles rahvusvaheline. Kui need äritegelased oleksid aga Eesti ühiskonnas sama mõjukad kui näiteks Sõõrumaa, Neivelt, Teder, Meerits, kui mõnel venelasest ärimehel oleks sarnane sotsiaalne positsioon, sütiks paljudes kohtades punane tuli, sest kohe tekib tunne, et Eesti riikluse alused on ohus. Eestis on isegi rahal rahvus. 
Ühiskonnas mõjukate asutuste nõukogudesse otsitakse sageli venelasi, et saada sidet venelaste kogukonnaga. Aga neid on raske leida. Samal ajal, kui vene inimese kompetentsi nähakse ennekõike rahvuses, põlistatakse olukorda, et venelased ongi nemad, ja on tegemist diskrimineerimisega ehk negatiivse vahetegemisega rahvuslikul pinnal. Eesti rahvusriigi ehitamine on selles mõttes olnud edukas, et venelased on kaasatud Eesti ellu nii, et neil pole olnud vajadust rahvuslikul pinnal konsolideeruda.
Õnneks pole meil võimsaid venelaste parteisid, sest puuduvad karismaatilised juhid. Samas Eesti elanikkond ühemõtteliselt väheneb. Meil on vaja tööjõudu, kaasa arvatud ajusid, mida napib. Eestlased võiks nüüd rakendada oma loomuomast pragmatismi ja tunnistada: Eesti tulevikule on kasulikum, kui noored venelased, kes on siin sündinud, ei tunneks ennast väljajäetuna ega suunduks Euroopa Liidu teistesse riikidesse õnne otsima. See pole ainult riigi ülesanne, vaid iga organisatsioon võiks siin mõelda selge peaga. Hindudest ja hiinlastest unistamise asemel tegeldagu kohalike vene noortega. Võib-olla rahustab tõupuhtuse eestkõnelejaid ja ka meis kõigis peituvat sisemist väikest marurahvuslast, et geneetiliselt me oleme venelastega peaaegu sama rahvas. Meid ühendab vene veres tuvastatud soome-ugri substraat. 
Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et venelased olgu osa meist, olgu meie, mitte mitte-eestlased, muulased ega muud tulnukad. Aitäh!

Comments

  1. "Eesti rahvusriigi ehitamine on selles mõttes olnud edukas, et venelased on kaasatud Eesti ellu nii, et neil pole olnud vajadust rahvuslikul pinnal konsolideeruda.
    Õnneks pole meil võimsaid venelaste parteisid, sest puuduvad karismaatilised juhid."
    Kui puudub vajadus konsolideeruda, siis pole võimsate vene parteide puudumine karismaatiliste juhtide puudumise tagajärg ja õnnega pole samuti siin midagi tegemist. Niiet kumb variant siis on? a) Venelased on üleni kaasatud Eesti ellu eesti rahvusriiki üles ehitama (millega ma üldse ei nõustu) või b) vene kogukond on sedavõrd heterogeenne, pihustunud ehkki samas jätkuvalt marginaliseeritud, et tegelikult ei aitaks ka karismaatilisusest nõretava eestivenelasest poliitiku esilekerkimine. Võimast Vene parteid ikka ei sünniks. Ehk siis divide et impera tõesti töötab. Isamaa hüvanguks kusjuures.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Maag - mees nagu muiste. Ilmunud Feministeerium, 22.01, meeste ja mehelikkuste eri

http://feministeerium.ee/maag-mees-nagu-muiste/

Tuntud tipp-ärimees Urmas Sõõrumaa viibis mõni aeg tagasi vaimse puhastumise eesmärgil kuskil kaugel maal kinnises pimedas ruumis ning saavutas uue taseme valgustatuse. Ta harrastab mitmesuguseid vaimseid ja füüsilisi praktikaid ja ka populariseerib neid avalikkuses pidevalt. Oma kasvanud väekust soovis mees viimati realiseerida kommunaalpoliitikas, osaledes Tallinna linnavolikogu valmistel 2017. aasta oktoobris. Praeguses Eestis tekitab spirituaalseks guruks ära pööranud ettevõtja, kes oma Tallinna kesklinnas toimuvates kinnisvaraarendustes kasutab pendlimehe teenuseid, küll vastakaid tundeid, ent kuna tänane maag on taustalt edukas ärimees, siis inimesed usuvad, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Edu kommunaalpoliitikasse pürgimisel siiski ei kaasnenud, küllap paistsid ärihuvide karvased kõrvad Sõõrumaa juhitud ettevõtjate poliitiliste ambitsioonide tagant liiga hästi välja ja peletasid valijad eemale. Siiski on Urmas Sõõrumaa nõ…