Kogu maa on õlleleinas, ilmus Delfis 21.11 pealkirja all "Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele".

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.

Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajate abil allkirju kaubanduskeskuste vastu. Populaarsete kaubanduskeskuste tõttu on juba ammu välja surnud  ka Tallinna väikesed kesklinnapoed ja asumissisesed äärelinnakauplused, näiteks Pirita linnaosas. Õnneks on kaubanduskeskused välja suretanud ka keldripoed.  Mis neid üldse leinata, väikepoed ei suudagi konkureerida tuntavalt odavamate toiduainete ja rikkaliku valikuga.  Vahel mõnda suurlinnalähedasse külapoodi sattudes lööb silme eest kirjuks alkovalik (tops-pakendid ja väiksed pudelid kiireks napsuks), igavesti säilivad importküpsetised ja nn värskete toiduainete enam-kui kahtlane välimus. Poe läheduses aga on ikka hängimas mõni alkot manustav meestesalk.  Kas poelähedase viinavõtmise kultuur väärib säilitamist kui lokaalne vaatamisväärsus?  Korralikum rahvas neis kolkapoodides ei käi, ehk mõni autota vanatädi või suvel turist, et kogeda maaelu eksootikat.

Suurte kaubanduskeskuste melu pakub täna vaheldust pimedas ja üksluises halva suusailmaga kliimas ka maainimestele. Maainimesed on täna vägagi mobiilsed, muust ei kuulegi, kui autoga Lätis käimisest! Näib, et isegi põhjarannikult käiakse Iga nädal Lätis alko järel?  Seega on autoga võimalik vuristadaküladest  ka paarikümne kilomeetri kaugusele kaubanduskeskustesse ning külapoed on nii-või naa ostjata ja suletakse. Selle sulgemise taga on linnastumise pöördumatus, ükskõik, kas jalgu trampida või pea peal seista: linna virvatuled on vastupandamatud.  Kahtlemata on hommikuse pohmaka leevendamiseks ohutum ja kiirem lohiseda külapoodi, et kella 10st Walter ja pudel viina põue pista. Kas selline teenus peaks ikka säilima, täitmaks riigikassat aktsiisiga? Teise käega saeb riik ju alko- ja tubaka kättesaadavuse eest hoolitsedes oksa, millel istub  tervishoiusüsteem. Missugused summad lähevad alko-ja tubakakahjudega tegelemiseks – sotsiaalteenused, ravikulud, töövõimetuspensionid, varajased surmad ja tagaishoidliku tööpanuse tõttu riigile maksmata maksurahad. Esmaste toiduainete kodulähedaseks kättesaamiseks neile, kes tõesti ei oma maakülades transpordivõimalust, on ju täna sotsiaaltöötajad  ja kui turg nii nõuab, siis suvel on nišš autolavkadele.

Õlleleinast võiks eesti rahvas ikka üle saada, elu läheb edasi ka kümmekond senti kallima keelekastega.