Skip to main content

Kogu maa on õlleleinas, ilmus Delfis 21.11 pealkirja all "Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele".

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.
Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajate abil allkirju kaubanduskeskuste vastu. Populaarsete kaubanduskeskuste tõttu on juba ammu välja surnud  ka Tallinna väikesed kesklinnapoed ja asumissisesed äärelinnakauplused, näiteks Pirita linnaosas. Õnneks on kaubanduskeskused välja suretanud ka keldripoed.  Mis neid üldse leinata, väikepoed ei suudagi konkureerida tuntavalt odavamate toiduainete ja rikkaliku valikuga.  Vahel mõnda suurlinnalähedasse külapoodi sattudes lööb silme eest kirjuks alkovalik (tops-pakendid ja väiksed pudelid kiireks napsuks), igavesti säilivad importküpsetised ja nn värskete toiduainete enam-kui kahtlane välimus. Poe läheduses aga on ikka hängimas mõni alkot manustav meestesalk.  Kas poelähedase viinavõtmise kultuur väärib säilitamist kui lokaalne vaatamisväärsus?  Korralikum rahvas neis kolkapoodides ei käi, ehk mõni autota vanatädi või suvel turist, et kogeda maaelu eksootikat.
Suurte kaubanduskeskuste melu pakub täna vaheldust pimedas ja üksluises halva suusailmaga kliimas ka maainimestele. Maainimesed on täna vägagi mobiilsed, muust ei kuulegi, kui autoga Lätis käimisest! Näib, et isegi põhjarannikult käiakse Iga nädal Lätis alko järel?  Seega on autoga võimalik vuristadaküladest  ka paarikümne kilomeetri kaugusele kaubanduskeskustesse ning külapoed on nii-või naa ostjata ja suletakse. Selle sulgemise taga on linnastumise pöördumatus, ükskõik, kas jalgu trampida või pea peal seista: linna virvatuled on vastupandamatud.  Kahtlemata on hommikuse pohmaka leevendamiseks ohutum ja kiirem lohiseda külapoodi, et kella 10st Walter ja pudel viina põue pista. Kas selline teenus peaks ikka säilima, täitmaks riigikassat aktsiisiga? Teise käega saeb riik ju alko- ja tubaka kättesaadavuse eest hoolitsedes oksa, millel istub  tervishoiusüsteem. Missugused summad lähevad alko-ja tubakakahjudega tegelemiseks – sotsiaalteenused, ravikulud, töövõimetuspensionid, varajased surmad ja tagaishoidliku tööpanuse tõttu riigile maksmata maksurahad. Esmaste toiduainete kodulähedaseks kättesaamiseks neile, kes tõesti ei oma maakülades transpordivõimalust, on ju täna sotsiaaltöötajad  ja kui turg nii nõuab, siis suvel on nišš autolavkadele.

Õlleleinast võiks eesti rahvas ikka üle saada, elu läheb edasi ka kümmekond senti kallima keelekastega.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”