Skip to main content

Kogu maa on õlleleinas, ilmus Delfis 21.11 pealkirja all "Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele".

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele.
Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajate abil allkirju kaubanduskeskuste vastu. Populaarsete kaubanduskeskuste tõttu on juba ammu välja surnud  ka Tallinna väikesed kesklinnapoed ja asumissisesed äärelinnakauplused, näiteks Pirita linnaosas. Õnneks on kaubanduskeskused välja suretanud ka keldripoed.  Mis neid üldse leinata, väikepoed ei suudagi konkureerida tuntavalt odavamate toiduainete ja rikkaliku valikuga.  Vahel mõnda suurlinnalähedasse külapoodi sattudes lööb silme eest kirjuks alkovalik (tops-pakendid ja väiksed pudelid kiireks napsuks), igavesti säilivad importküpsetised ja nn värskete toiduainete enam-kui kahtlane välimus. Poe läheduses aga on ikka hängimas mõni alkot manustav meestesalk.  Kas poelähedase viinavõtmise kultuur väärib säilitamist kui lokaalne vaatamisväärsus?  Korralikum rahvas neis kolkapoodides ei käi, ehk mõni autota vanatädi või suvel turist, et kogeda maaelu eksootikat.
Suurte kaubanduskeskuste melu pakub täna vaheldust pimedas ja üksluises halva suusailmaga kliimas ka maainimestele. Maainimesed on täna vägagi mobiilsed, muust ei kuulegi, kui autoga Lätis käimisest! Näib, et isegi põhjarannikult käiakse Iga nädal Lätis alko järel?  Seega on autoga võimalik vuristadaküladest  ka paarikümne kilomeetri kaugusele kaubanduskeskustesse ning külapoed on nii-või naa ostjata ja suletakse. Selle sulgemise taga on linnastumise pöördumatus, ükskõik, kas jalgu trampida või pea peal seista: linna virvatuled on vastupandamatud.  Kahtlemata on hommikuse pohmaka leevendamiseks ohutum ja kiirem lohiseda külapoodi, et kella 10st Walter ja pudel viina põue pista. Kas selline teenus peaks ikka säilima, täitmaks riigikassat aktsiisiga? Teise käega saeb riik ju alko- ja tubaka kättesaadavuse eest hoolitsedes oksa, millel istub  tervishoiusüsteem. Missugused summad lähevad alko-ja tubakakahjudega tegelemiseks – sotsiaalteenused, ravikulud, töövõimetuspensionid, varajased surmad ja tagaishoidliku tööpanuse tõttu riigile maksmata maksurahad. Esmaste toiduainete kodulähedaseks kättesaamiseks neile, kes tõesti ei oma maakülades transpordivõimalust, on ju täna sotsiaaltöötajad  ja kui turg nii nõuab, siis suvel on nišš autolavkadele.

Õlleleinast võiks eesti rahvas ikka üle saada, elu läheb edasi ka kümmekond senti kallima keelekastega.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…