Skip to main content

Selgitus õlleleina ja maaelu teemal

Vabandan, kui keegi luges mu artiklist "Kogu maa on õlleleinas", mis ilmus Delfis toimetuse poolt pandud pealkirja all " Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele"  välja asju, mida ma kindlasti ei mõelnud ja tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna või süüdi. SDE praegust alkopoliitikat toetan siiski täiesti ega näe, et kallim alkohol oleks kuidagi vastuolus valikuvabaduse või inimõigustega. 
Et mul on endal tõesti maakoht Vormsil juba pea 20 aastat, kus aktiivselt tegutsen, siis mul pole tulnud pähegi ennast maainimestele vastandada. Inimesed on tänapäeval ju mobiilsed, paljudel on tegelikult kaks elukohta, maal ja linnas. Samas aga olen ma ühe valla  tasemel ka maaelu igasuguste pooltega väga hästi kursis, nii et mul on väga raske  tänast maaelu ka idealiseerida. Alkoholismi teemat on raske vältida, kuigi tõesti, see on Eesti probleem ka linnades. Seda enam toetan karmimat alkopoliitikat.
Mõni asi on maal väga tore, puhas loodus ja rahulik keskkond,  mitmed regionaalarengu toetused. Inimesed siiski millegipärast käivad välismaal või linnas (ka Vormsilt Tallinnas) tööl.  Noored tulevad ja jäävadki linna, käivad suvel ehk sünnikodus suvitamas ja abiks vanaemal. Mina omal ajal kümmekond aastat tagasi esimese õhinaga Vormsile kolides kaalusin isegi kaugtööd, see jäi tookord interneti kiiruse ja kvaliteedi taha ja oli ka muid põhjuseid. Lapse koolivalikud jm. Karmim alkopoliitika parandab igal juhul ka maakohtade sotsiaalset  keskkonda.
Minu arvates võiks me maaelu teemadest avatud kaartidega rääkida ja poliitkorrektsust vältida. Minu kolleeg, arhitektuuriekspert Karin Paulus, kes kandideeris sel aastal Tallinnas Pirital esimest korda muu hulgas meie väärtuste, aga ka alkopoliitika tõttu, kirjutas alkoteema kohta, et kogu Eesti on nagu kaassõltuvuses, ehk tegeleb alkoholismi probleemidega, selle asemel, et midagi edasiviivamat teha.  Kui aga on pidev solvumise ja solvamise oht, maa ja linna vastandamine ja kaitseseisundid, siis ei saagi ühtegi teemat ausalt käsitleda ja sellest on väga kahju. 

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”