Borg vs McEnroe. Nordisk Film 2017. Režissöör Janus Metz
Pedersen.
Kahe 1970ndate-80ndate tenniselegendi – Björn Borgi ja
John McEnroe rivaliteedi lool põhinev Taani-Rootsi film võiks haarata ennekõike
ambitsioonikaid murdeealisi tennisiste-noorsportlasi ja nende tennisesõpradest vanemaid. Tänu
veenvatele näitlejatöödele ning ajastu interjööride ja stiili detailitundlikule
tabamisele võib filmi siiski pälvida ka laiema vaatajaskonna tähelepanu. Kui
just sporti ei vihka, tasub põhjamaade kino järjekordse eduloo vastu huvi
tunda. Tennis on peale füüsilise soorituse ka mentaalne mäng ja film avab
põhjalikult tippspordi psühholoogilist poolt, miks mitte ka saavutamispsühholoogiat
üldiselt.
Kirjutan neid ridu muide Roomas, siin on parajasti lõppemas Rooma filmifestival, kus
film võitis äsja publikupreemia* (*BNL
People’s Choice Award, koostöös firmaga BNL Group BNP Paribas). Iidne
linn on täis kleebitud Borg-McEnroe plakateid – meelelahutusmaailm on kord
globaalne. Spordifilm on küll mõnes
mõttes kitsa sihtrühmaga, ent mõne spordiala tähed on kui rockstaarid, neid
teavad kõik. Eestis on tennis tänu Anett Kontaveidi ja Kaia Kanepi võitudele
taas ka meedia igapäevases fookuses ja tennisesõpru piisavalt, et film ka Eestis täis
saalidele läheks. Ning Borg ja McEnroe
on umbes samas suurusjärgus ja erinevad staarid nagu U2 Bono ja Sex Pistolsi
Johnny Rotten.
Filmi lähtekohaks on 1980ndal aastal toimunud Wimbledoni
tenniseturniiri dramaatiline kohtumine, kus Björn Borg kaitses 5.järkestikust tšempionitiitlit
mõned aastad noorema John McEnroe vastu. Sportlased kohtusid oma karjääri jooksul
ühtekokku 22 korda ja olid tasavägised,
ent väga erinevad mängijad, nii et nende vastasseisu on nimetatud ka „Tuleks ja
Jääks“. McEnroe võitis Borgi samal
aastal US Openil, järgmisel aastal kaotas ta
McEnroele ka Wimbledonis. Maksimalist Borg loobus tippspordist
26-aastaselt.
Taani režissöör Janus Metz Pedersen on peaosadesse saanud
muu hulgas skandaalse mainega näitleja
ja performance- kunstniku Shia LaBoefi kehastama McEnroe´d. Igat laadi avaliku korra rikkumistega silma
paistnud LaBoef olevat filmis osalemise vastu ise suurt huvi tundnud, aimates võib-olla
noores McEnroes oma sugulashinge.
Tennisetiketiga sobimatu käitumise pärast oli McEnroe teatavasti omaette
peatükk 1970ndate-1980ndate tennise ajaloos.Tema punk-imagot kasutatatakse
siiani tõmbenumbrina rahvusvaheliste tennisevõistluste ülekannetes: nüüd pea 60-aastane
McEnroe kommenteerib oma miniformaadis „Isehakanud tennisesaadik“ tennist reegleid ja autoriteete ignoreerides
ja ühtlasi ise enda paharetikuvandit karikeerides.
Sümpaatseima rolli filmis teeb minu jaoks vanameister Stellan Skarsgard
Borgi treener Lennart Bergelini rollis.
Bergelini on peetud võtmeisikuks Borgi edus. Meisterlikult on
kujutatud treeneri ja noorsportlase
suhteid, tema enesekehtestamist teismelise Borgi üle, kes polnud kõige kergem karakter.
Filmis ei varjata sissepoole elava ja üksildase Borgi isiksusehäireid, mis
muutis suhted pere ja eakaaslastega turbulentseks. Borgi ja Bergelini sõprus algas ajast, kui
Borg oli tennistrennist sobimatu käitumise pärast välja visatud ning mängis hokit,
ent treener oskas ära tunda andekuse. Spordiajaloolaste järgi on Bergelini-Borgi
suhted segu sõprusest, talendi austamisest, vihast ja kadedusest ning selle ületamisest. Sportlase
ja tema treeneri koostööd ja kokkumängu on paeluvalt kujutatud kõige veidramate
detailideni nagu psühhopaatiline
üksikasjalikkus mängu ettevalmistamisel,
mitmesugused rituaalid: enne mängu turniiridele kaasapakitud kindel arv
reketeid, reketitel tallamine jne. Borg pidas oluliseks, et enne turniiri kehtiks alati kõik samad
rutiinid, oleksid isegi samad hotellitoad ja filmis on kaader, kus sama marki rendiauto erinev polster viib ta
fookusest välja. Suurte isiksuste
veidrusi on kunstilises formaadis kerge üle mõtestada ja liigselt „pühitseda“,
õnneks „Borg vs McEnroe“ tegijad on
suutnud siin maitse piiridesse jääda.
Rootsi näitleja Sverrir Goodnason Björn Borgi rollis on
täitsa tore leid, tõesti noorele Björn Borgile sarnane ning sportlase sisemiste
heitluste usutav kujutamine pole just kõige kergem ülesanne! Filmi jaoks Goodnason
kuuldavasti ka treenis tennist põhjalikult.
Murdeealist Borgi mängib väga armsalt Björn Borgi teismeline poeg Leo.
Borgi rumeenia päritolu tennisistist tüdruksõpra ja
esimest abikaasat Marianat kehastab Tuva Novotny. Filmi üks läbivatest
teemadest on teise inimese täielik pühendumine, loobumine iseendast ja kohanemine tippsportlase kohati egoistlike
valikutega. Mariana Simionescu oli samuti tipptennisist, kes täielikult elas
kaasa Borgi karjäärile. Filmis on pühendumise näiteks ilmekad kaadrid, kus
Mariana istub hotellitoa ukse taga, et Björn saaks hingamisharjutusi tehes oma
pulssi soovitud aegluseni viia, et enne mängu hästi magada. Mariana ja Björni
suhetes on kolmas osapool treener Lennart, kes domineerib noorte elus jõulise
isafiguurina. Isasuhted on filmis
tähtsad nii Borgi kui McEnroe puhul, karmid või ükskõiksed isad on oluliseks
impulsiks mõlema noore sportlase arengus, kusjuures arengu mootoriks on mõlema
puhul vajadus tõestada isale oma headust.
John McEnroe karakter on filmis pisut Borgi varjus. Ta on
üliandekas, erakordsete matemaatiliste võimete ja nõrga närviga poiss.
McEnroe´le on Borg noorena iidol, ta isegi matkib teda. Noortennisist McEnroe elab
aga pühendunud Borgist erinevalt hoopis teistsugust, lõbusat ja rokkivat New
Yorgi 1970ndate elu. Talgi on omad veidrused, turniiriks valmistudes veedab ta
aega asendustegevustega nagu rämpstoidu õgimine ja televiisor, lisaks kritseldab
ta seintele skeeme turniiri võimaliku käigu ja vastasseisudega. Ta ei põlga
võitmisel ja vastase endast välja viimisel räpaseid meetodeid, näiteks enne üht
matši peidab ära vastase põlvetoe. Kui McEnroe valmis filmi näinud oli, avaldas
ta mõtteid, et film oleks võinud olla parem, kui mõlemad peaosalised-tennisistid
oleks filmi tegemise protsessi kaasatud.
John McEnroe rõhutab oma kommentaarides, et film on ikkagi fiktsioon, mitte
dokumentaal ja väidab ka, et mitmeid seiku on välja mõeldud.
Faktitäpsust pole niisiis mõtet filmi igast stseenist
taga ajada. Kõige põnevam osa polegi filmis faktide lavastus, vaid saavutamispsühholoogia
(spordipsühholoogia) ja tippu liikumise usutav lugu. Mis ikkagi teeb väga heast
sportlasest tippsportlase? Kust tuleb motivatsioon? Kuidas ületatakse pinged, tipus
olles üksindus ja allakukkumise hirm? Lähedaste füüsiliste näitajatega sportlastest
on üks võitja ja teine lihtsalt väga hea mängija ja põhjus on mentaalses pooles. Võiks isegi öelda, et spordi kõrvadevahelise
maailmaga film tegelebki, läbi kahe keerulise isiksusega sportlase portree.
Leidlik kaameratöö on rõhutab turniiride psühholoogilist
pinget täis olukordi, taasluues riietusruumide, hotellide ja trennisaalide
klasutrofoobset meeleolu. Nagu juba öeldud, 1970ndate stiliseeritud interjöörid
ja outfitid on omaette klass.
Muidugi: Solarise kino saalis, kus filmi vaatasin, oli
publiku hulgast kuulda ka mõne tennisesõbra arvamust, et oleks võinud lihtsalt
Wimbledoni 1980ndat aasta kohtumist suurel ekraanil näidata, oleks palju põnevam.
Comments
Post a Comment