Skip to main content

Sajandi tennisekohtumine: tuli ja jää. Ilmus Sirp 10.11.2017


Borg vs McEnroe. Nordisk Film 2017. Režissöör Janus Metz Pedersen.

Kahe 1970ndate-80ndate tenniselegendi – Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedi lool põhinev   Taani-Rootsi film võiks haarata ennekõike ambitsioonikaid murdeealisi tennisiste-noorsportlasi ja  nende tennisesõpradest vanemaid. Tänu veenvatele näitlejatöödele ning ajastu interjööride ja stiili detailitundlikule tabamisele võib filmi siiski pälvida ka laiema vaatajaskonna tähelepanu. Kui just sporti ei vihka, tasub põhjamaade kino järjekordse eduloo vastu huvi tunda. Tennis on peale füüsilise soorituse ka mentaalne mäng ja film avab põhjalikult tippspordi psühholoogilist poolt, miks mitte ka saavutamispsühholoogiat üldiselt.
Kirjutan neid ridu muide Roomas, siin on  parajasti lõppemas Rooma filmifestival, kus film võitis äsja publikupreemia* (*BNL People’s Choice Award, koostöös firmaga BNL Group BNP Paribas). Iidne linn on täis kleebitud Borg-McEnroe plakateid – meelelahutusmaailm on kord globaalne.   Spordifilm on küll mõnes mõttes kitsa sihtrühmaga, ent mõne spordiala tähed on kui rockstaarid, neid teavad kõik. Eestis on tennis tänu Anett Kontaveidi ja Kaia Kanepi võitudele taas ka meedia igapäevases fookuses ja  tennisesõpru piisavalt, et film ka Eestis täis saalidele läheks.  Ning Borg ja McEnroe on umbes samas suurusjärgus ja erinevad staarid nagu U2 Bono ja Sex Pistolsi Johnny Rotten.

Filmi lähtekohaks on 1980ndal aastal toimunud Wimbledoni tenniseturniiri dramaatiline kohtumine, kus Björn Borg kaitses 5.järkestikust tšempionitiitlit mõned aastad noorema John McEnroe vastu.  Sportlased kohtusid oma karjääri jooksul ühtekokku 22 korda ja olid  tasavägised, ent väga erinevad mängijad, nii et nende vastasseisu on nimetatud ka „Tuleks ja Jääks“.  McEnroe võitis Borgi samal aastal US Openil, järgmisel aastal kaotas ta  McEnroele ka Wimbledonis. Maksimalist Borg loobus tippspordist 26-aastaselt.
Taani režissöör Janus Metz Pedersen on peaosadesse saanud muu hulgas  skandaalse mainega näitleja ja performance- kunstniku Shia LaBoefi kehastama McEnroe´d.  Igat laadi avaliku korra rikkumistega silma paistnud LaBoef olevat filmis osalemise vastu ise suurt huvi tundnud, aimates võib-olla noores McEnroes  oma sugulashinge. Tennisetiketiga sobimatu käitumise pärast oli McEnroe teatavasti omaette peatükk 1970ndate-1980ndate tennise ajaloos.Tema punk-imagot kasutatatakse siiani tõmbenumbrina rahvusvaheliste tennisevõistluste ülekannetes: nüüd pea 60-aastane McEnroe kommenteerib oma miniformaadis „Isehakanud tennisesaadik“  tennist reegleid ja autoriteete ignoreerides ja ühtlasi ise enda paharetikuvandit karikeerides. 
 Sümpaatseima  rolli filmis  teeb minu jaoks vanameister Stellan Skarsgard Borgi treener Lennart Bergelini rollis.  Bergelini on peetud võtmeisikuks Borgi edus. Meisterlikult on kujutatud  treeneri ja noorsportlase suhteid, tema enesekehtestamist teismelise Borgi üle, kes polnud kõige kergem karakter. Filmis ei varjata sissepoole elava ja üksildase Borgi isiksusehäireid, mis muutis suhted pere ja eakaaslastega turbulentseks.  Borgi ja Bergelini sõprus algas ajast, kui Borg oli tennistrennist sobimatu käitumise pärast välja visatud ning mängis hokit, ent treener oskas ära tunda andekuse. Spordiajaloolaste järgi on Bergelini-Borgi suhted segu sõprusest, talendi austamisest, vihast ja  kadedusest ning selle ületamisest. Sportlase ja tema treeneri koostööd ja kokkumängu on paeluvalt kujutatud kõige veidramate detailideni nagu  psühhopaatiline üksikasjalikkus  mängu ettevalmistamisel, mitmesugused rituaalid: enne mängu turniiridele kaasapakitud kindel arv reketeid,  reketitel tallamine jne.  Borg pidas oluliseks, et  enne turniiri kehtiks alati kõik samad rutiinid, oleksid isegi samad hotellitoad ja filmis on kaader, kus  sama marki rendiauto erinev polster viib ta fookusest välja.   Suurte isiksuste veidrusi on kunstilises formaadis kerge üle mõtestada ja liigselt „pühitseda“, õnneks „Borg vs McEnroe“ tegijad on  suutnud siin maitse piiridesse jääda.
Rootsi näitleja Sverrir Goodnason Björn Borgi rollis on täitsa tore leid, tõesti noorele Björn Borgile sarnane ning sportlase sisemiste heitluste usutav kujutamine pole just kõige kergem ülesanne! Filmi jaoks Goodnason kuuldavasti ka treenis tennist põhjalikult.  Murdeealist Borgi mängib väga armsalt  Björn Borgi teismeline poeg Leo.
Borgi rumeenia päritolu tennisistist tüdruksõpra ja esimest abikaasat Marianat kehastab Tuva Novotny. Filmi üks läbivatest teemadest on teise inimese täielik pühendumine, loobumine iseendast  ja kohanemine tippsportlase kohati egoistlike valikutega. Mariana Simionescu oli samuti tipptennisist, kes täielikult elas kaasa Borgi karjäärile. Filmis on pühendumise näiteks ilmekad kaadrid, kus Mariana istub hotellitoa ukse taga, et Björn saaks hingamisharjutusi tehes oma pulssi soovitud aegluseni viia, et enne mängu hästi magada. Mariana ja Björni suhetes on kolmas osapool treener Lennart, kes domineerib noorte elus jõulise isafiguurina.  Isasuhted on filmis tähtsad nii Borgi kui McEnroe puhul, karmid või ükskõiksed isad on oluliseks impulsiks mõlema noore sportlase arengus, kusjuures arengu mootoriks on mõlema puhul vajadus tõestada  isale  oma headust.
John McEnroe karakter on filmis pisut Borgi varjus. Ta on üliandekas, erakordsete matemaatiliste võimete ja nõrga närviga poiss. McEnroe´le on Borg noorena iidol, ta isegi matkib teda. Noortennisist McEnroe elab aga pühendunud Borgist erinevalt hoopis teistsugust, lõbusat ja rokkivat New Yorgi 1970ndate elu. Talgi on omad veidrused, turniiriks valmistudes veedab ta aega asendustegevustega nagu rämpstoidu õgimine ja televiisor, lisaks kritseldab ta seintele skeeme turniiri võimaliku käigu ja vastasseisudega. Ta ei põlga võitmisel ja vastase endast välja viimisel räpaseid meetodeid, näiteks enne üht matši peidab ära vastase põlvetoe. Kui McEnroe valmis filmi näinud oli, avaldas ta mõtteid, et film oleks võinud olla parem, kui mõlemad peaosalised-tennisistid oleks  filmi tegemise protsessi kaasatud. John McEnroe rõhutab oma kommentaarides, et film on ikkagi fiktsioon, mitte dokumentaal ja väidab ka, et mitmeid seiku on välja mõeldud.
Faktitäpsust pole niisiis mõtet filmi igast stseenist taga ajada. Kõige põnevam osa polegi filmis faktide lavastus, vaid saavutamispsühholoogia (spordipsühholoogia) ja tippu liikumise usutav lugu. Mis ikkagi teeb väga heast sportlasest tippsportlase? Kust tuleb motivatsioon? Kuidas ületatakse pinged, tipus olles üksindus ja allakukkumise hirm? Lähedaste füüsiliste näitajatega sportlastest on üks võitja ja teine lihtsalt väga hea mängija ja põhjus on mentaalses pooles.  Võiks isegi öelda, et spordi kõrvadevahelise maailmaga film tegelebki, läbi kahe keerulise isiksusega sportlase portree.
Leidlik kaameratöö on rõhutab turniiride psühholoogilist pinget täis olukordi, taasluues riietusruumide, hotellide ja trennisaalide klasutrofoobset meeleolu. Nagu juba öeldud, 1970ndate stiliseeritud interjöörid ja outfitid on omaette klass.

Muidugi: Solarise kino saalis, kus filmi vaatasin, oli publiku hulgast kuulda ka mõne tennisesõbra arvamust, et oleks võinud lihtsalt Wimbledoni 1980ndat aasta kohtumist suurel ekraanil näidata, oleks palju põnevam.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…