Skip to main content

Karusnahafarmide keelustamise kõne Riigikogu suures saalis 22.01.2019



Lugupeetud juhataja! Riigikogu liikmed! Loomakaitsjad!

Täna on Riigikogul ajalooline võimalus aidata kaasa julma, töötajatele psühholoogiliselt raske, oma aja ära elanud karusnahatööstuse lõpetamisele Eestis. 18 Riigikogu liiget sotsiaaldemokraatide, reformierakondlaste ja keskerakondlaste hulgast on selle eetilistel kaalutlustel sündinud eelnõu taga.
Tuhanded inimesed on täna Eestis alla kirjutanud loomakaitsjate petitsioonidele, millega nõutakse karusnahakasvanduste sulgemist Eestis. Paljudel inimestel, loomakaitsjatel ja loomasõpradel  on täna loomade kannatuste pärast päriselt väga halb olla. Rõhutan, et karusloomakasvatus on psühholoogiliselt raske ka farmide töötajatele.
Käesolev eelnõu ei ole seega mõeldud nende sadade tuhandete rebaste ja minkide  kaitseks, kes on nagunii  hukkamisele määratud, vaid nende inimeste kaitseks, kes tahaksid, et Eesti oleks kaasaegne riik, kus karusnahatööstus kui ajale jalgu jäänud relikt minevikust on keelatud.
Me ei ela täna enam koopas, kus enda loomanahkadesse mässimine oli ellujäämiseks vajalik. Me ei ela ka enam keskajal, kus metsloomanahkadel oli raha funktsioon. Me ei ela ka enam sovjeti kultuuriruumis, kus kommunistliku partei juhtfiguurid olid nutriamütsides ja karakullkasukatest, prouadel oli ikka kodus kas naaritsanahast kasukas, müts või isegi kaks. Ka mina mäletan, et mu lapsepõlvekass Basilio armastas magada mütsiriiulis ema naaritsamütside vahel, ilmselt tajudes mingit sugulust. Me ei ela enam ka 1990ndate Eestist, kus mehed kandsid spordidressi, sõitsid märja asfalti värvi Lada09ga ja naised panid kasuka siidpesu peale, kui tahtsid seksikad välja näha. See naeruväärne aeg on möödas.
Täna on tekstiilitööstus niimoodi edasi arenenud, et on võimalik toota kergeid ja sooje materjale, kaasa arvatud kunstkarusnahka, mida enam ei erista loomanahast. Tasub ringi vaadata isegi Eesti kaubamajades, missugune on  kunstkarusnaha valik.
Kaks aastat tagasi olime sarnase eelnõuga Riigikogu ees. Siis karusnahatööstuse keelustamine ei õnnestunud. Mis on vahepeal muutunud?
Niigi marginaalne majandusharu karusnahatööstus Eestis jätkab kokkukuivamist, sest inimesed eelistavad kergeid kaasaegseid materjale karusnahale. Viimased uudised karusnahafarmide keelamisest: Norra 2018, Tšehhi Vabariik 2017 kaheaastase üleminekuajaga, Belgia lõpetab aastaks 2014. Enne neid Makedoonia, Serbia, Bosnia ja Herzegovina, teema on päevakorras Poolas, Iirimaal, Leedus. Osalised keelud kehtivad Hollandis 2012 naarits, tšintšiljafarmid keelatud juba 1990ndatest, Taani 2009 keelustas rebasefarmid. Rootsis on näiteks rebaste pidamise regulatsioon selline, et kasvatamine on majanduslikult kahjumlik.
Paljudes maades nagu Saksamaa lõpetavad karusnahatööstuse lähiaastatel (2022) samuti karmistuv regulatsioon loomapidamisele ja keskkonnanõuded, mis muudavad karusnahakasvatuse majanduslikult mõttetuks. Mitmes riigis on lähtutud looduskaitse seiskohtadest ja võõrliikide leviku takistamiseks, nt Hispaania 2015. Ka näiteks Jaapan keelustas oma viimase karusnahafarmi 2016. USAs on osariigiti erinevad regulatsioonid, nt New Yorgis on keelatud loomade elektriga tapmine, Californias on loomade kasvatamine muutunud majanduslikult mõttetuks, trendilinnas San Franciscos on 2018 aasta märtsikuust alates keelatud isegi karusnaha müük!
Mis puutub Soomesse, siis seal on tugeva loomakaitseliikumise Animalia  ja turu kahanemise survel karusnahatööstust oluliselt vähem kui näiteks 20 aastat tagasi. Viimati mäletan üllatavat tõdemust Helsingis Foorumi keskuses, kui kuulus karusnahale spetsialiseerunud brändipood, kasukatele spetsialiseerunud Ajatar teostas tühjendusmüüki. Isegi vene turistid enam ei päästa.
Täieliku keelamist või olulisi muudatusi tööstuses pooldab Soomes 69% inimestest. Ainult 17% inimestest pooldab karusnahakasvatuse jätkamist praegusel kujul. 39% pooldab jätkamist, kui loomade elamistingimusi oluliselt parandatakse. Pärast aprillikuiseid Eduskunta valimisi on eelnõu karusnahatööstuse keelustamiseks taas arutuse all.
AS Balti Karusnahk Karjakülas Keilas, mis on suurim karusnahaettevõte Eestis töötajate arv on vähenenud 70lt umbes 40ni ja firmal pole kõige paremad ajad, sest turg on kokku kuivanud ja ka firma emamaal Soomes jätkab karusnahatööstus järjekindlat kahanemist. Tööjõudu napib, sest töö on vaimselt ja füüsiliselt raske.
Eestis on veel 17 mõnekümne loomaga tšintšiljafarmi, mis on rajatud maale tühjaks jäänud lautadesse ja pole inimeste peamine sissetulekuallikas.
Keskkonnamõjudest. Karusloomatööstuse jätkamise pooldajad on argumenteerinud väitega, et karusnahk on uuenev loodusvara, mille tootmine on loodussõbralik. Et karusnahakasvandused tarbivad ära teiste tööstuste jäätmeid, liha, kala ja omakorda saab nahkadest järelejäänud lihakehi kasutada biokütuse tootmiseks, hakkida ja  jahvatada loomatoiduks. Keskkonnakomisjonis tutvustati reibast ringmajanduseskeemi, kus päike paistis, karusloomad kasvasid, uuenesid  ja valitses üldine idüll. Karusloomakasvatuse keskkonnamõju seisneb loomade kontsentratsioonis väikesel territooriumil, mis põhjustab anomaaliaid teiste liikide käitumisel, nagu nt kajakate jt loomade kogunemised, mis segab ka inimesi. Parkimine on keskkonnale suur koormus, nt Karjakülas asuv AS Ecotann lõpetas, sest ei suutnud täita keskkonnanõudeid. Karjaküla nahad praegu viiakse parkimiseks Soome. Formaldehüüd on küll EL keelatud, seda laipade säilitamise ainet Euroopas enam ei kasutata, külla aga Hiinas jm
Kemikaalidest kasutatakse  aineid tootenimedega Novaltan, Supralan, Atesan, mis sisaldavad raskemetalle kroomi, alumiiniumi jt, erinevaid kantserogeene ja nõuavad väga ranget jäätmekäitlust. Maailmapanga hinnangul on karusnahatööstus üks kõige suurema keskkonnajäljega põllumajandusharu.


Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…