Skip to main content

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile.
Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli. 
Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust. 
Mind hirmutab vahel rahvuskonservatiivsus, see seostub kapseldumisega ja teiste tegevuse kiiva valvamisega, et ikka kõik oleks viisipärane: õiged laulud ja õiged rahvariided, samad raamatud ja filmid. Minu jaoks on rahvuskonservatiivsus alati igav, ahistav ja umbne maailmavaade olnud.
Kui eestikeelse hariduse tulevik oli Riigikogu suures saalis arutluse all, kasutati väljendeid nagu meelekümblus ja isegi ajukümblus, mille eesmärgiks peaks olema see, et siin elavad inimesed saavad kõik ühtemoodi aru naljast -- mis on keeleoskuse kõrgeim tase ja märk kultuuri tundmisest. Pealtnäha õilis, eesti rahva püsimisele suunatud idee sisaldab aga normatiivsust üksikisiku suhtes, kui inimene satub olema teise emakeelega, tuleb ta allutada ümberkasvatamisele. Ei piisa sellest, kui teiskeelne inimene õpib selgeks kohaliku keele ja on lojaalne. 
Mulle ajab selline "üksmeele" tagaajamine hirmu peale, sest pean mitmekultuurilisust Eesti rikkuseks. Loomulikult peavad kõik siin elavad inimesed oskama eesti keelt, aga kõik ei pea mõtlema ühtemoodi. Eesti oleks palju igavam, kui kõik oleksid läbinud kohustusliku meelekümbluse.
Samasugust normatiivsust nagu rahvustesse suhtumises näeme suhtumises naistesse, kelle ülesannet suurem osa erakondi näeb rahvastiku juurdekasvu tagamises, naiste valikuid ei nähta vabade inimeste vabade valikutena. Selles võitluses on mul pea 30-aastane staaž, minu naisõiguslikud vaated kujunesid välja 1990ndatel, kui naisi nähti rahvuskehandi juurdekasvu vahendina ja mina tahtsin indiviidina näha ja muuta maailma. Täna olen endiselt feminist, kuigi ei poolda siingi mehaanilisi lahendusi nagu sookvoodid, sest sugu pole inimese ainus omadus.  Iga naine võib vabalt valida, kas ta tahab palju lapsi, pühenduda hoolitsemisele või tahab pühendada ennast oma annete väljaarendamisele. Keegi teine ei saa üksikisikule ette kirjutada tema valikuid tema soo põhjal ka naised ei peaks omavahel teineteisele ettekirjutusi tegema, naised ongi erinevad. 
Viimasel ajal olen rohkem kokku puutunud loomade õigustega. Loomakaitsjaid nähakse järjekordsete ärakeelajatena, ent näiteks karusloomakasvatuse puhul on tegu eetilise valikuga, mitte lihtsalt keelamisega. 
Oma tegevuses näen  loogilist rida naiste, vähemusrahvuste, seksuaalvähemuste ja loomade õiguste kaitsmise vahel, sest need kõik on omal kombel allutatud grupid, kellele näidatakse sageli koht kätte, need, kelle suhtes suuremad ja tugevamad struktuurid rakendavad eeskirju ja normatiive ehk võimu. 
Olen loomult isepäine ega talu ettekirjutusi ning sotsiaalliberaalina ei tee neid ka teistele.
Üle kõige vajab Eesti arenguks vaimset vabadust ja näen, et nende valimiste põhiküsimus ongi, kas liigume suletuse ja piirangute poole või jääme vabaks ja võimalusterohkeks maaks.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku