Skip to main content

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile.
Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli. 
Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust. 
Mind hirmutab vahel rahvuskonservatiivsus, see seostub kapseldumisega ja teiste tegevuse kiiva valvamisega, et ikka kõik oleks viisipärane: õiged laulud ja õiged rahvariided, samad raamatud ja filmid. Minu jaoks on rahvuskonservatiivsus alati igav, ahistav ja umbne maailmavaade olnud.
Kui eestikeelse hariduse tulevik oli Riigikogu suures saalis arutluse all, kasutati väljendeid nagu meelekümblus ja isegi ajukümblus, mille eesmärgiks peaks olema see, et siin elavad inimesed saavad kõik ühtemoodi aru naljast -- mis on keeleoskuse kõrgeim tase ja märk kultuuri tundmisest. Pealtnäha õilis, eesti rahva püsimisele suunatud idee sisaldab aga normatiivsust üksikisiku suhtes, kui inimene satub olema teise emakeelega, tuleb ta allutada ümberkasvatamisele. Ei piisa sellest, kui teiskeelne inimene õpib selgeks kohaliku keele ja on lojaalne. 
Mulle ajab selline "üksmeele" tagaajamine hirmu peale, sest pean mitmekultuurilisust Eesti rikkuseks. Loomulikult peavad kõik siin elavad inimesed oskama eesti keelt, aga kõik ei pea mõtlema ühtemoodi. Eesti oleks palju igavam, kui kõik oleksid läbinud kohustusliku meelekümbluse.
Samasugust normatiivsust nagu rahvustesse suhtumises näeme suhtumises naistesse, kelle ülesannet suurem osa erakondi näeb rahvastiku juurdekasvu tagamises, naiste valikuid ei nähta vabade inimeste vabade valikutena. Selles võitluses on mul pea 30-aastane staaž, minu naisõiguslikud vaated kujunesid välja 1990ndatel, kui naisi nähti rahvuskehandi juurdekasvu vahendina ja mina tahtsin indiviidina näha ja muuta maailma. Täna olen endiselt feminist, kuigi ei poolda siingi mehaanilisi lahendusi nagu sookvoodid, sest sugu pole inimese ainus omadus.  Iga naine võib vabalt valida, kas ta tahab palju lapsi, pühenduda hoolitsemisele või tahab pühendada ennast oma annete väljaarendamisele. Keegi teine ei saa üksikisikule ette kirjutada tema valikuid tema soo põhjal ka naised ei peaks omavahel teineteisele ettekirjutusi tegema, naised ongi erinevad. 
Viimasel ajal olen rohkem kokku puutunud loomade õigustega. Loomakaitsjaid nähakse järjekordsete ärakeelajatena, ent näiteks karusloomakasvatuse puhul on tegu eetilise valikuga, mitte lihtsalt keelamisega. 
Oma tegevuses näen  loogilist rida naiste, vähemusrahvuste, seksuaalvähemuste ja loomade õiguste kaitsmise vahel, sest need kõik on omal kombel allutatud grupid, kellele näidatakse sageli koht kätte, need, kelle suhtes suuremad ja tugevamad struktuurid rakendavad eeskirju ja normatiive ehk võimu. 
Olen loomult isepäine ega talu ettekirjutusi ning sotsiaalliberaalina ei tee neid ka teistele.
Üle kõige vajab Eesti arenguks vaimset vabadust ja näen, et nende valimiste põhiküsimus ongi, kas liigume suletuse ja piirangute poole või jääme vabaks ja võimalusterohkeks maaks.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…