Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja rahvusvaheliselt kinnitust leidnud faktidel (Roheline raamat) läbi.
Rahvast ei veena teadmistepõhine poliitika, müüa tuleb utoopiat nagu totaalne eestikeelne haridussüsteem ja kasvava iibega puhas riik. Eksperdid võivad konverentsidel omavahel rääkida  faktidest ja teadmistest niipalju kui süda lustib, poliitikas pole faktipõhisus üldse peamine. Poliitikas otsivad inimesed kindlust ja kinnitust oma varasematele veendumustele või on neil selged majanduslikud või poliitilised huvid, kus soovitavat eesmärki esitatakse võimaliku ja teostatava pähe.
Muidugi kaotas SDE  Tallinnas Eesti200le hääli lihtsalt ka seetõttu, et elektoraat on sama ja taheti lihtsalt vaheldust ja uusi nägusid. Mõnes mõttes on see arusaadav, inimesed tahavad uusi poliitikuid sageli nagu uusi riideid igal kevadel või vähemalt nelja aasta tagant. Tegelikult võiks Eesti200 ja SDE ikkagi ühineda pikas perspektiivis, aga see muidugi summutab paljude uute tulijate motivatsiooni, sest ees on väljakujunenud, sageli  nähtamatud võimuhierarhiad.
Isu uue järele on arusaadav, samas, poliitilise otsustamise süsteem on parlamendis niivõrd jäik, et igasugused uued ideed kaovad konsensuse saavutamise protsessis. Tasub jälgida juba praegust koalitsiooni moodustamise protsessi, kus "otsitakse ühisosa", millega nõustub enamus. Lõpuks on seisukohad treitud nii munajaks, et need sobiksid kõigile, aga muul viisil pole poliitikas

kahjuks otsuseid võimalik vastu võtta. Mis puutub ekspertidesse, siis poliitikud kuulavad vahel ka eksperdid ära ja siis lepivad kokku, mida on võimalik valijale maha müüa.