Barbi Pilvre

Fotol noorte kliimaprotest Riigikogu ees 15.03.2019. Valimistejärgses pohmeluses vaatasid teiste kaotajate hulgas peeglisse ka sotsiaaldemokraadid. Mida on tehtud valesti? Püüti läbi viia samme rangema alkopoliitika suunas, sest alkoholikahjud on mõõtmatud. Tuli majanduslik tagasilöök, ehkki suund igati põhjendatud. Tõsteti kultuuritöötajate palku ja lastetoetusi, tõsteti päästjate palku, leiti lisaraha tervishoidu, sporti, spordirajatistesse üle kogu Eesti. Selle kõigega valimisi ei võidetud, rahulolematute hulk muudkui kasvab, vaatamata sellele, et elu Eestis on kõikide näitajate kohaselt parem kui kunagi varem. Mihkel Mutt kirjutas oma hiljutises essees "Härrassotsid ja natsid" (Postimees, arvamus, 15.märts), et šampanjasotsialistidena  tuntud Eesti sotsiaaldemokraadid võiksidki jääda nišierakonnaks, mis koondab intellektuaale ja utopiste, kes tahavad muuta inimeste elu paremaks, kuigi kannavad ise "briljandist silmaklappe". Ajaloolised poliitideoloogiad...

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult? Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist. Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus ...

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi. SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!? Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuri...

Intervjuu Riigikogus seksuaalse ahistamise piiramise teemalisel seminaril

Hea juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan eelkõnelejaid ja ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest! Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ja selgelt   on välja on koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märksõnad, mis iseloomustavad muutnud välispoliitika protsessi kõige paremini.   President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt   hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiivide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia või...

Valimiseelses poliitheitluses on nn vene küsimuse lahendusena Eestis välja pakutud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Selle  variantidena   nähakse  kas  täielikku   kohustuslikku   üleminekut   eesti   keelele   alates  lasteaiast,  nagu   reformierakond   seda   välja   pakub   või   ühist ,  peamiselt   eestikeelset   koolisüsteemi   nagu  Eesti 200  või   koosõppivat  kooli  nagu  SDE  plaanides .   Keelt nähakse selles diskussioonis ennekõike vahendina: kas meelekümbluse vahendina, mis on abiks lõimumisel või sisuliselt mitte-eestikeelsete inimeste ümberrahvustamisel  või  tehnilise  kommunikatsioonivahendina, mis soodustab eestlastest erineva rahvusliku taustaga inimeste lõimumist ja hakkamasaamist eesti ühiskonnas.  Kuidas   aga   jääb   iga   keelega   seotud ...