Barbi Pilvre

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja? Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest pii...

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia. Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks. Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada m...

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilm...

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst. Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist. Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on ...

Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus.  Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis  Eesti pole  viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie  kollektiivses teadvuses  juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil  suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu. Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. ...

Aga olgu, nüüd on sünnipäev, väljateenitud lõõgastus. Sven tundis, kuidas mõnus rahu hakkas ta üle võimust võtma. Väsinud, väsinud, jalad ja käed surisesid mõnusalt. Tukuks veidi… viis minutikest…natuke aega… Kuldne udupilv mattis Sveni pikkamööda endasse, piparmünt rahustas meeled, silmad vajusid kinni. Kuskilt kaugelt kostis vilepilli hüplik idamaine meloodia, üha kaugenedes. Valge lõputu keeris tõmbas mehe pikkamööda endasse. Äkitselt lendas ta pilves, suurel lendaval vaibal üle all mööda libisevate mägede ja orgude. Vaip hakkas järsku kiirust üles võtma, ent hoog ei niitnud Sveni maha, ta istus rätsepaistes kindlalt paigal. Ohhoo, nüüd oligi vaiba asemel juba välkkiire hõbedane rakett, mida mees kindlakäeliselt tüüris, kiire, äge masin, tulejutt taga! Rakett sööstis kõrgustesse, vingerdades üha kiiremini-kiiremini ülespoole, ja lõpuks plahvatas. Sven vaatas –nagu klaasseina tagant -- enda ümber toimuvat plahvatust pealt, huvitav, et plahvatas ainult rakett ja mitte tema ise, l...

Kendra tundis, et oleks nagu sattunud volbriööl Blocksbergi mäele, kus nõiad magusat mürgijooki segasid, seda agaralt maitsesid ja purju jäädes ennast jooma unustasid. Varsti võtavad nad välja luuad ja kaovad sumedasse öösse… Või riietuvad hundinahkadesse ja lähevad libahunti jooksma. Naised, kes jooksevad huntidega, nagu oli üks raamat, metsikud ja kartmatud, emad, sünnitajad, ja kui vaja, tapjad. „Mis meil on nüüd nii, et ema puudub lapse kahe-aastaselt sünnipäevalt, et tenniselaagris treeneriga keppi teha?“ venitas Epp hetke pärast läbi nina. Naised vaikisid hetke. Mida selle peale öelda? Emad võivad ju puhkust võtta ometi. „Vaba maa, vabad naised. Naised, ka emad on tänapäeval vabad,“ kommenteeris Kendra, püüdes säilitada asjalikkust. Ta oli tuntud ka kui naisõiguslane. „Väga vabad,“ urises Epp. „ See tšikk on küll vaba. Kas mitte Svenil sama vana laps pole, nagu sel emmel?“ Merlyn oli ema, see teadmine kainestas naised korraga. Naised, kes terrassil hooletult lõõpisid, oli...