Barbi Pilvre

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust. Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem. Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised l

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu? Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade