Barbi Pilvre

Esimese koroonasurma puhul avaldas lahkunu omastele kaastunnet teiste hulgas  Eesti president. Kriisikomisjoni pressikonverentsid iga päev kell 12 on pateetilised, tuues rahvani otsekui teateid rindelt, räägitakse võitlusest eesliinil. Pidulik teavitamine koroonasurmadest on meedia, ka avalik-õigusliku, igapäevane rituaal. Jüri Ratas jõudis ühes kõnes, et mitte öelda jutluses, eriolukorra alguses isegi selleni, et kui me hoiame sotsiaalset distantsi ja peseme käsi, siis keegi ei haigestu, keegi ei sure. Koroonaohvreid on nimetatud hukkunuteks, nagu oleks tegu rindeuudiste või õnnetustega. Alguses arvasin, et ehk noored ajakirjanikud ei tea sõnade surema, lahkuma ja hukkuma tähendusnüansside erinevust, aga näiteks AKs on koroonasse surnud inimesi hukkunuteks nimetanud ka  haritud Johannes Tralla. Poliitikutele ja ka meediale on emotsionaalselt ülesköetud õhkkond muidugi eriti sobiv. Praegune  hirm on ülemaailmne afektiseisund. Hirmu õhutamise võimalused meedia ja sotsiaal

Barbi Pilvre kelmikas–provokatiivse pealkirjaga kogumik „Veri ja kord“ koondab artikleid meestest ja naistest muutuvas ühiskonnas, soorollide teisenemisest, naistest ja võimust, eestlaseks olemisest ja meediast. Tegu on loogilise järjega artikleid koondanud teostele „Formaat. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002“ (2002) ja „Minu võitlused“ (2011). Pilvre on praeguse Eesti feministliku diskursuse üks emasid, kes on alates 1990ndatest Loomingu, Vikerkaare, aga eriti Eesti Ekspressi veergudel ja ka mujal meid õpetanud analüütiliselt vaatlema soolist korda. Tema inspireerivad kirjutised on julgustanud paljusid meie hulgas olema vapramad; sekkuma, mitte ootama sõnajärge kui isased lõpetavad; küsima meestega võrdset palka; astuma vastu töösse mitte puutuvatele tegevustele (mees, keeda endale ise kohvi!); minema poliitikasse. Barbi Pilvre uurib oma uudisteoses meie komberuumi muudatusi alates 1990ndatest. Vägagi huvipakkuv on praegu lugeda Loomingus ilmunud artikle

Praegu, kus naiste anonüümne ja odav hooletöö toimub koroonasõja rindejoontel: haiglates, testimispunktides, postkontorites, toidupoodides, apteekides, e-koolis, on asjakohane Bourdieu abil mõelda, miks naised ei nurise ja miks nad ka ise peavad oma töö tänamatust enesestmõistetavaks nagu ema hooletööd kodus. Selles töös pole üksikkangelasi ega jagata autasusid ega preemiaid. Kui sellised hooletööd tehtud, ei mäleta neid keegi. Kui jäävad aga tegemata või ei tehta kellegi arvates piisavalt hästi, on hädakisa taevani.

Lugu algas termokaameratest lennujaamas ja sadamas: haiguse sissetungi vastu oli vaja hakata eraldama haigeid tervetest.  Inimesed läbisid kuulekalt kontrolli, küsimusi ei olnud. Täna on Eestis piiridel sanitaarkontroll, haiguskolletes tuleb igal pool kaasas kanda dokumenti ja juttu on olnud haigete mobiilsest positsioneerimisest.  “Nõutakse, et inimesed läbiksid “kontrolli”, et eraldataks haiged ja need, keda kahtlustatakse haiguses või nakkuse kandmises, et püstitataks tõkked välismaalastelt tulla võiva tegeliku või reaalse nakkuse vastu.”  Tsitaat eilsetest uudistest? Ei, 1970ndad ja AIDSi paanika, Susan Sontag, esseist, kes on tuntum kui popkultuuri kirjeldaja ja camp i mõiste lahtikirjutaja. Sontag kirjutas 1970ndatel ise vähki põdedes klassikalised tekstid “Haigus kui metafoor” ja “AIDS ja selle metafoorid” (e.k. mõlemad 2002). Metafoor on kõnekujund, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele. Metafoori kasutades käi