Barbi Pilvre

Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu. Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või  jalga lasknud lemmik  – inimesed kohtavad sageli loo

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). He

Vabandan, kui keegi luges mu artiklist "Kogu maa on õlleleinas", mis ilmus Delfis toimetuse poolt pandud pealkirja all " Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele"   välja asju, mida ma kindlasti ei mõelnud ja tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna või süüdi. SDE praegust alkopoliitikat toetan siiski täiesti ega näe, et kallim alkohol oleks kuidagi vastuolus valikuvabaduse või inimõigustega.  Et mul on endal tõesti maakoht Vormsil juba pea 20 aastat, kus aktiivselt tegutsen, siis mul pole tulnud pähegi ennast maainimestele vastandada. Inimesed on tänapäeval ju mobiilsed, paljudel on tegelikult kaks elukohta, maal ja linnas. Samas aga olen ma ühe valla  tasemel ka maaelu igasuguste pooltega väga hästi kursis, nii et mul on väga raske  tänast maaelu ka idealiseerida. Alkoholismi teemat on raske vältida, kuigi tõesti, see on Eesti probleem ka linnades. Seda enam toetan karmimat a

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele. Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajat

Borg vs McEnroe. Nordisk Film 2017. Režissöör Janus Metz Pedersen. Kahe 1970ndate-80ndate tenniselegendi – Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedi lool põhinev   Taani-Rootsi film võiks haarata ennekõike ambitsioonikaid murdeealisi tennisiste-noorsportlasi ja  nende tennisesõpradest vanemaid. Tänu veenvatele näitlejatöödele ning ajastu interjööride ja stiili detailitundlikule tabamisele võib filmi siiski pälvida ka laiema vaatajaskonna tähelepanu. Kui just sporti ei vihka, tasub põhjamaade kino järjekordse eduloo vastu huvi tunda. Tennis on peale füüsilise soorituse ka mentaalne mäng ja film avab põhjalikult tippspordi psühholoogilist poolt, miks mitte ka saavutamispsühholoogiat üldiselt. Kirjutan neid ridu muide Roomas, siin on  parajasti lõppemas Rooma filmifestival, kus film võitis äsja publikupreemia* (* BNL People’s Choice Award, koostöös firmaga BNL Group BNP Paribas). Iidne linn on täis kleebitud Borg-McEnroe plakateid – meelelahutusmaailm on kord globaalne.   Spordif

Valdur Mikita, eesti identiteedi üks viimase aja populaarsemaid mõtestajaid on kirjutanud, et rabaskäik ja seenekorjamine on eestlase jooga ja meditatsioon. Veelgi hardamalt võiks väita, et mets ongi eestlase kirik! Suures osas eestlastest elab vaatamata tsiviliseerimiskatsetele endiselt pagan, kes peab metsa pühaks.   Mitte juhuslikult ei taju osa rahvast praegust intensiivset lageraieperioodi kui sissetungi oma kõige pühamasse ruumi, millega tal on isiklik side, ka siis, kui pole metsaomanik. Nagu eestlasel on valus metsatööstuse jõhkruse pärast, nii kogeksid kristlased  kirikute rüüstamist ja rüvetamist. Etnograafid on eestlase suhet puudega kirjeldanud kui animistlikku: puudel on hing, mille ees on  enne raiuma asumist isegi vabandust palutud. Teada on puukoputamine enne raiumist, kolm korda vastu tüve, et puu hing teaks lahkuda enne sae sisselöömist. Saaremaalt on teada pärimus, kus mees võtab enne kirve tõstmist puu ees mütsi maha. Terveid liike nagu pihlakas ja kadakas on

Kui Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oleks Saaremaa praamilt mugavas jopes, teksades, harjumuspäraselt nagu ikka nätsu närides ja pibo kuklas välja lonkinud, et vilkuritega musta eskortautosse suunduda, poleks Hannes Võrno tema väljanägemist tõenäoliselt tähelegi pannud. Täiesti kindlasti aga poleks ta õhtul oma Facebooki lehele klõbistanud mürgist pritsivat kommentaari riigi esindamise taseme ja Orissaare seeneliste kohta. Naispresident Kersti Kaljulaidi reisiriietusest on aga praegu saanud meedias laineid lööv teema, mida tasus Võrnol ilmselt tõstatada, et misogüünia abil teatud valijaskonnalt poliitpunkte saada. Eestil on naispresident ja naised on paljudes meie riigi eluvaldkondades professionaalidena tipus. Samas ei saa need naised hetkekski unustada, et samavõrd, kui kuulatakse nende juttu, vaadatakse detailideni nende välimust ja riietust, igas olukorras. Ükski meestippjuht ega poliitik ei pea üldiselt närvitsema, et tema juttu ei võeta tõsiselt, kui tal

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulash irmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas. Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama k

Kui 20.sajand oli naiste, siis käesolev, 21. sajand on loomade vabastamise sajand. Tänase eelnõuga liigume taas sammu edasi õiglasema ja parema maailma suunas. Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on komme, mis tänaseks on oma aja ära elanud. Lühikese aja jooksul on  avalikkuse huviorbiiti ka Eestis liikunud loomade heaoluga seotud teemad. Inimesed teevad pingutusi, et üha enam tagada ka loomade väärikus ja hea liigiomane elu. Üha harvem kuuleb otseselt loomavaenulikke argumente, mis olid tavalised kümmekond aastat tagasi: siis räägiti, et  kuni pole tagatud iga inimese heaolu, pole põhjust loomade  pärast pingutada. Täna me enam nii ei mõtle, sest loomade huvide eest seismine  ei vähenda kuidagi teise elusolendite heaolu eest seismise võimalusi. Inimeste elu ei muutu halvemaks, kui loomadel on parem. Isegi nii: kuni kannatavad loomad, on tõsiselt halb olla ka väga paljudel inimestel.  Loomaõiguslaste survel sai paarkümmend aastat tagasi poliitiliseks agendak

Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus. Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. K

Kunagi näidati laatadel mustanahalisi mehi, karvaseid naisi ja siiami kaksikuid. Inimesed kogunesid neid vaatama, maksid raha ja neil oli lõbus. Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on vana komme, mis tänaseks on samamoodi oma aja ära elanud nagu karvaste naiste või kokkukasvanud peadega laste üle naermine. Loomad on inimestele tundunud naljakad, kui neile panna selga inimese riided, peksta neid, kuni nad seisavad kahel tagumisel jalal püsti või hüppavad kasuka kõrbelõhna saatel  läbi põlevate rõngaste. Täna oleme arusaamal, et tsirkuses võiksid oma osavust demonstreerida siiski ennekõike inimesed: inimakrobaadid, klounid ja tuleneelajad. Tsirkus on muutnud esteetilisemaks ja eetilisemaks. Me ei soovi Eestis enam näha tsirkuse külalistruppe, kus piinarikastes tingimustes loomi mööda esinemispaiku kitsastes oludes väntsutades transporditakse, et siis areenil nende väärikuse alandamist pealt vaadata. Vabaks tsirkusesse sattumise võimalusest saavad täna tööseantava ee

Kõrged karusnahksed mütsid, kraed, tutid, peapaelad, kõrvaklapid –inimene on ikka ennast soovinud ehtida teise elusolendi kasukaga. Kohev loomakarv inimnäo ümbruses mõjub mõne jaoks kui lõvilakk jõu ja võimu sümbolina, andes usutavasti  ka igavamale inimnäole juurde ilmekust, veetlevust või rõhutades inimese võimu loomariigi ja looduse üle.  Aafrika pealikud ja kuningad on enda näo mõjukuse suurendamiseks kasutanud isegi loomanahkade otsa jäetud päid – tiigri– või lõviskalpe. Ka Euroopa mood sallis veel hiljuti rebaseboasid, mille ühes otsas surnud looma lapikuks pressitud nägu ja teises otsas saba, koivanahad koos krimpsukuivanud päkkadega sorakil. Loomanahad on olnud teatavasti lausa raha üks ekvivalente, nende vastu vahetati teisi kaupu. Kunagi oli selleks praktiline põhjus: kangast ei osanud inimesed veel kududa ja seepärast tuli end katta loomanahkadega, et saada sooja.  Eestis kanti veel 30-40 aastat tagasi hülgenahast kraesid, mille saamiseks notiti maha vastsündnud hülgebeeb

Austatud juhataja! Head riigikogu liikmed! Head loomaõiguslased! Kunagi katsid meie esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes kasse. Meie suhe loomadega on aja jooksul pidevas muutumises: loomade küttimisest nende kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatsete, lemmikloomaharrastuse ja äri, ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja.  Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised loomade olemusest, erinevate liikide vajadusest ja viimasel ajal ka loomade õigustest. Loomad on täna  uurimisobjekt erinevates teaduses (zooloogia, etoloogia, põllumajandus). Loomad on ka  filosoofia, eriti eetika  teema. Nõrgemate  kannatuste vähendamise ja õiguste arvestamise raamistikus on väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha populaarsemaks muutumas ka Eestis loomakaitse. Inimesed on loomadele oma vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud.  Me küsime täna õigustatult, millal on loomade ärakasutamine

Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond. Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohind on RMK kinni