Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida,
helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil
on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks
kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri
juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra
lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset
lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed
loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid
kanaleid kaudu.
Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu
inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks
loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere
prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas,
puu otsas kinniolev või jalga lasknud
lemmik – inimesed kohtavad sageli
loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on
volitus ja võimekus aidata. Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate
probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda
otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena
loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine
hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks
tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva
kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt
tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada ka kas telefonitsi
või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!
Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja
Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on
praegu segane ja võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber,
mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom,
siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul
teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte.
Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt,
karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage
valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage
Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või
alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee
omanik).“
Enamik
inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.
Lisaks
on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on
vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne
varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom
jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk
oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?
Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate
numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu
uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks
finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid
head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate
institutsioonide poolt, kes praegu
erinevaid infokanaleid haldavad.
Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata!
Comments
Post a Comment