Skip to main content

Loome üleriigilise loomade hädaabitelefoni! Ilmus EPL Delfi 16.12.2017

Kui marutõbis kährik kunagi mu Vormsi majja püüdis tungida, helistasin viimases hädas ühte turvafirmasse, sest teadsin, et selle ühel juhil on saarel suvila. Turvafirma soovitas pöörduda kohaliku jahiseltsi. Lõpuks kasutasin tagaust, mis mu majal õnneks on ja lippasin tagasi vaatamata naabri juurde, kes õnneks oli kodus ja mõne minuti jooksul jahipüssiga olukorra lahendas. Kindlasti oli see olukord mõnes mõttes unikaalne ja vajas unikaalset lahendust, ent loomadega seotud hädaolukordade tõttu satuvad inimesed inimesed loomakaitsjate juurde küllalt tüüpiliste probleemidega, paraku väga erinevaid kanaleid kaudu.
Eestis on praegu mitu erinevat lühinumbrit ja telefoni, kuhu inimesed seoses loomadega seotud hädaolukordadega peaksid helistama. Tavalisteks loomadega seotud hädaolukordadeks on hukkunud loomad teel, mahajäetud kassipere prügikastis, põder linnas, uimastatud koer kerjuse jalgade juures vanalinnas, puu otsas kinniolev või  jalga lasknud lemmik  – inimesed kohtavad sageli loomadega seotud probleeme ja soovivad neist informeerida kedagi, kellel on volitus ja võimekus aidata. Praegu tegelevad loomadega seotud erinevate probleemidega erinevad institutsioonid ja abivalmis inimene sageli ei suuda otsustada, kuhu pöörduda või eksib ta ära bürokraatia rägastikus. Selle tulemusena loom abi ei saagi ning abistaja lööb käega ja on omakorda õnnetu. Üldine hädaabitelefon 112 on muidugi üks variant, kuhu helistada, aga kes hakkaks tõsise hädaolukorrana määratlema näiteks vanalinnas muusikat mängiva kerjusartisti uimastatud koera? Loomapiinamisjuhtumiga on samas selgelt tegemist ja sellest raporteerimiseks tuleks hoopis esitada ka kas telefonitsi või kodulehekülje kaudu kaebus veterinaar- ja toiduametile!
Loomade abistamisega tegeleva Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priks leiab, et loomadega seotud hädaolukordadest informeerimise kord on praegu  segane ja  võiks olla üks üleriigiline hädaabitelefon, lühinumber, mis koondaks kõik senised telefonid. Triinu Priks: „Näiteks kui on alla aetud metsloom, siis sõltub, kuhu helistada, sellest, kas see juhtus  linnas või maanteel, riigiteel või kohalikul teel. Osadel KOV-idel on kohaliku varjupaigaga leping, osadel mitte. Keskkonnaameti koduleht annab sellise info: „Maanteel hukkunud suuruluk (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder või metskits) - helistage valvetelefonile 1313. Maanteel (riigiteel) hukkunud muu loom - helistage Maanteeinfo telefonile 1510. Kohalikul teel ning tänaval (linnas, alevis või alevikus) hukkunud loom - teatage vastavale kohalikule omavalitsusele (tee omanik).“
Enamik inimesi ei vaevu niisuguses inforägastikus tegutsema.
Lisaks on kurioosumina kehtiv praegu asjaolu, et kui alla aetud lemmikloom, siis on vaja välja selgitada, kas ta on sellise KOV-i territooriumil, kellel on mõne varjupaigaga leping! Vähesed abistajad hakkavad tegelema sellise murega ja loom jääb lihtsalt abita. Õnnetuses osalenud inimesele jääb must südametunnitus: ehk oleks ikkagi saanud midagi teha looma kannatuste vähendamiseks?
Kogenud loomakaitsjad Varjupaikade MTÜst on valmis võtma erinevate numbrite koondamise enda kätte ja teenust opereerima enda kanda ja praegu uurivad loomade õiguste eest seisvad riigikogu liikmed, kuidas telefoni võiks finantseerida. Seadusandlikke takistusi telefoni loomiseks ei ole, vaja on vaid head tahet ja laialdast arusaamist ning vastutulekut erinevate institutsioonide  poolt, kes praegu erinevaid infokanaleid haldavad. 

Aidates loomi, aitame ka inimesi, kes tahavad loomi aidata! 

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY