Barbi Pilvre

Pärast seda kui Saksa tennisist Angelique Kerber võidab Australian Openi finaalis favoriit Serena Williamsit, laigin eufooriahoos tema Facebooki lehekülge ja siirdun seejärel sama hooga ostlema veebipoodi Tennis-Point. Ostan samasugused Adidase kleidi, topi ja tennisetossud, nagu Kerber võidumängus kandis. Saan selle ostu kaudu endale tükikese Kerberi võidust ja enesekindlusest, innuka tenniseharrastajana toksin nüüd väljakul palli samasuguses vormis nagu Angelique ja mõttes võitlen Serenaga! Selline võib olla ühe fännisuhte ilus algus, kuid ehk oli tegu lihtsalt kaubandusliku episoodiga, kus meelelahutuse kaudu turundati mulle sponsorite tooted. Vanade tennisetegijate hulgas on võistlusaegne pühendumine tõsisem, enne veerandfinaali märgistasid paljud Facebookis oma profiilipildi lausega „I´am Team Federer“, kuulutades ennast Federeri tiimiliikmeteks-fännideks. Mõni õnnelik fänn oli elus vanameistriga sama foto peale jäänud ja õnnetunde eksponeerimiseks sotsiaalmeedias p

Uus Bondi film lansseeris läbi aegade vanima Bondi-tüdruku Monica Bellucci (51) kehastuses. Endiselt imekaunis, vaevumärgatavate närtsimise tunnustega, nagu vana kallis vein, millele just ajaga kaasnev hallitus annab oma kordumatu maitsevarjundi. Filmi lugu jälgides tekkis küll küsimus, milleks oli hõrgutavat maffialeske kehastav seeniortshikk vaja sellesse filmi üldse tuua: et Bond saaks teda pisut krabada ja kaunitar saaks ilusas pesus kuulsaid volüüme esitleda? Ometi mõjub spiooni afäär omaealisega (!) bondiaanas märgilisena. Traditsiooniliselt on Bondi-tüdruk olnud pigem luuraja tütre vanuses, 25+ kõige enam, vastates filmitööstuses pikalt kehtinud klišeele, et vanematel naistel ekraanil enam kohta ei ole, kui, siis ainult nõidadena või koomiliste vanaeitedena . Koomika raamistus on vana naine kultuuris või ka avalikkuses ikka teretulnud. Räuskavad vanaeided, poolearulised kentsakad tädid, kes pakatavad elutarkusest või kes on ealiste iseärasuste tõttu uuesti jõudmas lapsearu sta

Värvin oma suvel mereveest ja päikesest heledaks pleekinud salgud otsustavalt tumedaks. Ei, see pole protest, põhjused on puht praktilist ja esteetilist laadi, kuigi – olla blond või mitte-blond võiks tänases Eestis paista poliitiline steitment. Põhjamaine heledapäisus on pagulasdiskussioonis järsku tõusnud teemaks, veresegamise ähvardav oht muutnud rahutuks eesti rahvusliku alateadvuse. Eestluse mütoloogias on hele veri ikka olnud tähendusrikas, seostub puhta tõu ja traditsioonide kaitsmisega, toob meelde nostalgilise külaõue vanaema juures, kus ikka heledapäised lapsed ringi jooksid. Kitzbergi Mari oli blond vastandina võõrale tumedale Tiinale, nagu oli kuidagi poolläbipaistev ja verelt hele ka Tammsaare Krõõt, eesti naise üks arhetüüpe. Rahvuspopulismi täht tänasel Eesti poliitmaastikul, Kristiina Ojuland ühendab huvitava kokkusattumusena endas vulgaarse idaeuroopa purgiblondiini imago rahvuslikult tõupuhta eesti heledapäisusega. Ojulandi blondi pea tähendus on võitluses

Tänase tsivilisatsiooni hapruse sümboliks võiks olla mobiilne seapõleti, mis paraku ei tööta. Tehnoloogiad on olemas, ent nende võimekus ei realiseeru. Katk levib, surnud sead kerkivad maa seest üles, kuigi ekskavaatorid on viimase peal. Miljoneid maksvad relvad ja turvakaamerad on hangitud, aga toore jõuga rebiti üks mees ikkagi, vastu oma tahtmist üle riigipiiri. Ükski tehnoloogia ei suuda tänases maailmas takistada põgenikevoolu üle riigipiiride. Tehnika võim loodus- ja inimühiskonna kaose üle on suhteline, seda näitavad kriisiajad, kus masinad siiski ei täida neile pandud lootusi, sest inimesed ei tea, mida masinad peaks tegema või teevad lihtsalt valesid otsuseid. Paradoksaalselt on kaasaeg -- tehnika kuldaeg ju! -- igasugustele ludiitlikele ehk masinapurustajate ideedele viljakas pinnas. Vaenlane: masin domineerib kõikjal. Tehnoloogiastress, kartus jääda hätta masinatega, mis meid ümbritsevad olmesfääris, hoiab meid jätkuvas pinges. Oskamatus hakkama saada masinatega tähendab