Barbi Pilvre

Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse 1% teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli  õppejõudude palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt. Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud t

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, kor

Rändelepingu ümber puhkenud ärevus on osa sisepoliitilisest spektaaklist, millega on olnud soov kahtluse alla seada välisminister Sven Mikseri pädevus Eesti välispoliitika juhtimisel ja sillutada teed võimupöördele pärast kevadisi valimisi.     Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni diskussioon oleks võinud olla parem, see on tõsi.  Aga Riigikogus oleks võinud ÜRO rändepakt sel varasügisel olla arutusel suures saalis oluliselt tähtsa riikliku küsimusena (ORTK) -- kui väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson oleks seda tähtsaks pidanud või kui keegi väliskomisjoni liikmetest, näiteks Henn Põlluaas EKREst oleks selle teema vastu huvi tundnud ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu korraldamise oma fraktsiooniga kooskõlas tõstatanud. Miks magas väliskomisjon selle olulise teema maha, kui see on Eesti püsimajäämisele nii oluline, tahaks küsida ennekõike väliskomisjoni EKREsse kuuluvalt liikmelt Henn Põlluaasalt. Välisminister Sven Mikser tutvustas valitsuse seisukohti

Eestlased hulluvad Keila süldibändist Patune Pool, mis esitab peamiselt vene diskot eestikeelsete sõnadega. Pohmaka leevendamiseks eelistame seljankat, sööme seeni, hapukoort ja kohupiimatoite, aga – me peame ennast venelastest kultuuriliselt täiesti erinevaks ja nimetame siinseid venelasi mitte-eestlasteks.     Eestlased on kultuuriliselt vene elemendist läbi kasvanud rohkem kui tavaliselt tunnistatakse ja kohalikud venelased on „eestlaste nägu“, ent me ise  jätkame meelsasti rahvusliku  segregatsiooni taastootmist. Sõnaga mitte-eestlane tähistakse ka eesti keelt vabalt valdavaid eeskujulikult lõimunud vene emakeelega inimesi. Meie domineeriv meelelaad, mis väljendub aruteludes,  kes on „õige eestlane“, välistab teist päritolu inimeste tegeliku integratsiooni Eesti ühiskonda. Rahvusliku erinevuse rõhutamine on olnud eestlaste iseseisva riigi ülesehitamise legitiimsuse oluline tugisammas alates 1980ndatest alates, aga on praegu muutunud  tegeliku lõimumise suhtes destruktiivse

Jaak Madison, EKRE üks peamisi esindusnägusid rõõmustas, et tänu EKRE psühholoogilisele survele sulges uksed eksperimentaalne ja avangardistlik, tema sõnul rahvale arusaamatuks jäänud teater NO-99. Iga loominguline projekt saab kord läbi ja ilmselt kadus NO-teatri loovjuhtkonna motivatsioon muutuval ja kultuuripakkumisi tihedalt täis kultuuri- ja meelelahutusmaastikul edasi tegutseda. Vaevalt, et NO-99 juba tulevakevadist võimalikku paremkonservatiivset pööret haistes pillid kokku pani, ehkki sellise stsenaariumi täitudes võib ehk mõni  ajaloolane aastal 2030 sündmuste jada nii tõlgendada.  Kujutan ette, et tulevane 2010ndate ajastu iseloomustus võiks välja näha nii: „Inimesed olid tüdinud mitmetimõistetavast metafooride keelest ja ühiskonnakriitikast, tänu meediaruumi muutumisele hakkasid domineerima lihtsad ja selged sõnumid. Primitiivse dialoogiga kodumaised teleseriaalid, üha professionaalsema käsitööoskusega rahvusvahelised hittmuusikalid ja suurtele lavadele viidud telesh

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased k

Kui peres esineb vägivalda, siis vägivallatseja ohvriks võivad vägivaldses kodus sattuda kõik pereliikmed ning ka koduloomad. Naiste ja laste turvakodudesse ei saa võtta kaasa lemmikloomi ning sageli just seetõttu jääb naine lastega vägivaldsesse koju: ta kardab, et lemmikloomadega võib midagi juhtuda, kui ta lahkub. Tulemuseks võivad olla ka surma ja raskete inimvigastustega juhtumid: kuigi naisele ja lastele on pakutud turvakodu võimalust, aga nad ei lahku kodust, sest kardavad loomade pärast. Eestis on loomade vastu suunatud vägivald loomakaitsjate rida ja inimesi kaitsevad politsei ning sotsiaaltöötajad. Võib-olla tundub mõnele isegi kohatu käsitleda loomi ja inimesi ohvritena koos! Veterinaari tähelepanekud ravile sattunud piinatud loomade kohta võivad samas viia hästi peidetud ja pikaaegse lähisuhtevägivalla avastamisele ja võimaldavad sellesse sageli ka sekkuda. . Pealtnäha „heaoluühiskonna“ luksusena näiv temaatika võib samas puudutada väga paljusid inimesi, nende tervist

Me ei tohiks tagasi jõuda saja aasta tagusesse aega, kui ülikoolis õpiti vene ja saksa keeles ning keerulisemat vestlust ei saanud ilma teiskeelsete tsitaatidena arendada. Tuleb teraselt silma peal hoida, mis toimub vene koolides, lasteaedades ja vene elanikkonna hulgas, ent – kui vaadata arenguid kõrghariduses -- kas me samal ajal ei anna ise oma eesti keelt käest? Võib-olla tundub peen kasutada ingliskeelseid termineid ja väita, et mingeid progressiivseid mõtteid ei saagi eesti keeles väljendada? Kas see on uut tüüpi kadaklus või oleme me lihtsalt liiga pragmaatilised?  Eesti kirjakeel on läbi õnnelike juhuste ja paljude pingutuste sündinud romantiline ühisprojekt ja mitte enesestmõistetavus. Eesti keele arendamine oli teatavasti kuni 19. sajandini peamiselt baltisaksa aadlike harrastus ja baltisaksa kirikutegelaste praktilistest vajadustest sündinud nähtus. Tänu 19. sajandil tegutsenud Eesti soost, ent peamiselt saksa keelt kasutanud kirjameeste Faehlmanni, Kreutzwaldi, Jannseni

Eesti välispoliitika on olnud konsensusepõhine ja järjepidev, vaatamata muutustele sisepoliitilistes jõuvahekordades. Nagu eelpoolkõnelejad on juba väitnud, meie välispoliitika suurem eesmärk on  sajaaastase Eesti riigi julgeolek ja iseseisvuse jätkuv tagamine ja nii jääb see  ka tulevikus, läbi heade rahvusvaheliste suhete, tuginedes reeglitel põhinevale multilateraalsele maailmakorrale. Väikeriikide eksistents põhineb reeglitepõhisel multilateraalsel maailmakorral alates Vestfaali rahust 17.sajandil, millega on taandunud printsiip „kel jõud, sel õigus“. Nimetatud rahvusvaheliste suhete süsteem seisab täna aga silmitsi tõsiste väljakutsetega. Demokraatlik õiguskord pole enam nii iseenesestmõistetav, kui jälgida arenguid maailmas ja isegi mõjukates demokraatlikes suurriikides. Esile kerkivad autoritaarsete kalduvustega   ennustamatud juhid ning seda läbi demokraatlike protsesside.   Kahtluse alla seatakse inimõigusi ja teisi väärtuspõhiseid printsiipe, mis näisid eelmise saja

http://feministeerium.ee/maag-mees-nagu-muiste/ Tuntud tipp-ärimees Urmas Sõõrumaa viibis mõni aeg tagasi vaimse puhastumise eesmärgil kuskil kaugel maal kinnises pimedas ruumis ning saavutas uue taseme valgustatuse. Ta harrastab mitmesuguseid vaimseid ja füüsilisi praktikaid ja ka populariseerib neid avalikkuses pidevalt. Oma kasvanud väekust soovis mees viimati realiseerida kommunaalpoliitikas, osaledes Tallinna linnavolikogu valmistel 2017. aasta oktoobris. Praeguses Eestis tekitab spirituaalseks guruks ära pööranud ettevõtja, kes oma Tallinna kesklinnas toimuvates kinnisvaraarendustes kasutab pendlimehe teenuseid, küll vastakaid tundeid, ent kuna tänane maag on taustalt edukas ärimees, siis inimesed usuvad, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Edu kommunaalpoliitikasse pürgimisel siiski ei kaasnenud, küllap paistsid ärihuvide karvased kõrvad Sõõrumaa juhitud ettevõtjate poliitiliste ambitsioonide tagant liiga hästi välja ja peletasid valijad eemale. Siiski on Urmas Sõ

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud