Skip to main content

NO-teater lõpetas, otsekui oleks Martin Helme juba kultuuriminister. EPL/Delfi 31.10


Jaak Madison, EKRE üks peamisi esindusnägusid rõõmustas, et tänu EKRE psühholoogilisele survele sulges uksed eksperimentaalne ja avangardistlik, tema sõnul rahvale arusaamatuks jäänud teater NO-99.
Iga loominguline projekt saab kord läbi ja ilmselt kadus NO-teatri loovjuhtkonna motivatsioon muutuval ja kultuuripakkumisi tihedalt täis kultuuri- ja meelelahutusmaastikul edasi tegutseda. Vaevalt, et NO-99 juba tulevakevadist võimalikku paremkonservatiivset pööret haistes pillid kokku pani, ehkki sellise stsenaariumi täitudes võib ehk mõni  ajaloolane aastal 2030 sündmuste jada nii tõlgendada. 
Kujutan ette, et tulevane 2010ndate ajastu iseloomustus võiks välja näha nii: „Inimesed olid tüdinud mitmetimõistetavast metafooride keelest ja ühiskonnakriitikast, tänu meediaruumi muutumisele hakkasid domineerima lihtsad ja selged sõnumid. Primitiivse dialoogiga kodumaised teleseriaalid, üha professionaalsema käsitööoskusega rahvusvahelised hittmuusikalid ja suurtele lavadele viidud teleshowd võõrutasid publiku mitmekihilistest kultuuritekstidest ja hoiatavast ühiskonnakriitikast. 1980-1990ndatel vaimselt kujunenud  publik, kes keerulisi tekste veel lahti pusida viitsis, jäi vaikselt vanaks ja uue publiku vaimsus eelistas ilu ja lihtsust või selget lihtsat nalja. NO-teater sulges 2019. aasta jaanuarist uksed. Valitsuse kultuuriprogramm 2019-2024 nägi kunsti ülesandena selget väärtuskasvatust ning kunsti allutamist üldiselt  aktsepteeritud moraalikriteeriumidele ning soodustati igati rahvakultuuriprojekte elitaarse  ja intellektuaalse nishitegutsemise asemel. Valvsamalt hakati suhtuma globalistliku, vasakliberaalse ühiskonnakriitika ilmingutesse ning kunstilise kandvuseta vigurdamisse.“
Kunstimaailmast kaugema seltskonna  pettumus ja isiklik frustratsioon on ikka leidnud väljenduse kultuurivihas ja nii on see ka Eestis. Jaak Madissonil on selles suhtes õigus, et moodsate kunstnike ettevõtmised on inimestele kaugeks jäänud. Kuigi EKREga on liitunud ka kultuuriinimesi, pole nende seas ilmslet tegutsevaid avangardiste.
Kontseptuaalse ja ühiskonnakriitilise kunsti mõistmisega pole kunagi asjad liiga hästi olnud. Eesti pole siin mingi erand. Juhtus juba 1990ndatel, et performance’i- etendustele kutsuti politsei, moodsa kunsti allakäigu märgina on klassikaks saanud Jaan Toomiku teos, mis jutustas kunstniku kasinast elust ehk kurikuulus „purk sitaga“.
Rahvateatriks pole NO-99 kunagi saada püüdnud, kuigi omaaegne hitt „Ühtne Eesti“ kümmekond aastat tagasi tõi täis Saku suurhalli. Publikut püüdis veel „GEP“, „Gorjatshie Estonskije Parni“ ja „Savisaar“, nii et ei saa öelda, et rahvas ei saanud aru, mida NO öelda tahtis. Minu jaoks on NO99 ikka olnud nagu omaaegne noorsooteater, mis tõstatas ajastule kohaseid  probleeme publitsistlikus, ehkki kunstiliselt kõrgetasemelises võtmes, eelistades avangardi keelt. 
Arvan, et NO99 aeg saigi ümber, tark on lahkuda tipus  ja NO-ga seotud loovisikud  leiavad rakenduse uutes projektides. Ilmselt on NO loovtruppi pärssinud ka Tiit Ojasooga seostatud „ahistamisskandaal“ ja 2018. aastal Eesti Rahva Muuseumis presidendi vastuvõtu jaoks loodud heldelt rahastatud programmi jahe vastuvõtt. 
Jaak Madison, ma siiralt loodan, et EKRE ei saa kultuuriministri portfelli tulevases valitsuses.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”