Barbi Pilvre

"Mis eristab EKRE ja SDE valijat?" Sellise küsimuse esitas üks Soome sotsiaaldemokraat SDE naiskogu Kadri eelmisel nädalal toimunud rahvusvahelisel naiste- ja poliitika-teemalisel seminaril esimees Sven Mikserile. Esimees keerutas osavalt välja, viidates valija profiilile: EKREt valib pigem vanem vähemharitud mees maalt, SDEd pigem keskealine haritud naine linnast. Ma arvan, et Sven Mikser tegelikult sai väga hästi aru soome sotsi kimbatusest, kui viimane oli ära kuulanud kesiste valimistulemuste teemalise arutelu, kus sotside kaotust põhjendati vene kaardiga ja vene-eesti teema väljatoomise ning kooseluseaduse menetlemisega vahetult enne valimisi. Soome sots ei saanud kuidagi aru, miks Eesti sotsid kaotasid hääli, kui tõid esile sellised ürg-sotsiaaldemokraatlikud võrdse kohtlemise ja võrdsete võimalustega seotud teemad nagu seksuaalvähemuste õigused ja venekeelse kogukonna õigus haridusele. Soome sotsiaaldemokraadid peavad seda loomulikuks, et sotsiaaldemokraadid sellised k

Sotsiaaldemokraatlikus erakonnas on ees juhtorganite valimised. Et kandideerin SDE juhatuse liikmeks, visandasin mõned mõtted, mis võiks olla SDEs teisiti. Sotsiaaldemokraatlik erakond peab olema enam näoga tallinlaste poole, tegemist on ju ajalooliselt linlaste, palgatööliste ideoloogiaga. Palgatööliste õigused peaks olema SDE prioriteet, lisaks kindlasti ka muud töövaldkonnaga seotud teemad ja väikeettevõtlus. Näeksin ka, et haridus- ja teaduspoliitika nihkuks SDE programmi keskmesse, sest erakonnal on olnud haritlaste toetus. SDE peaks hea seisma selle eest, et ka riigi juhtimine oleks teadmistepõhine. Kuidas muuta Eesti selliseks, et siit ei lahkutaks nüri vaimse kliima tõttu? SDE on enesestmõistetavalt ka Eestis elavate rahvusvähemuste erakond ja peab vältima mugavat libisemist populaarse rahvuskonservatiivsuse sängi koos teiste erakondadega. Kõikide vähemuste ja ühiskonnas vähemprivilegeeritute õigused ja võrdsed võimalused olgu SDE põhiteemaks! Samas ei üks erakond olla li

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat

Reformierakonda kuuluvad rahvuslastest koolijuhid koos Eesti Keele Instituudi rahvuslasest juhiga on raevukalt üles võtnud haridusminister Ossinovski vene kooli reformi teema. Viimastel nädalatel peabki valmiskampaanias haistma vere lõhna ja eesti-vene vastandamine töötab alati. Imelik ainult, et need inimesed on reformierakonnast ja mitte EKREs. Praegu ei saa kandidaadid vist enam erakonda vahetada? Kuidas saab Eesti tulevik mõne arvates tänases maailmas olla marurahvuslik?!? Rahvast on riigis vähem kui mõne Euroopa tavalise linna linnaosas, aga käib pirtsutamine, kuidas teistest rahvustest inimesed siinmail peavad elama ja keeldutakse arutamast, kas oleks võimalik praegusest arukam hariduskorraldus vene koolis. Et ka vene noorte keskhariduse eesmärk oleks edasiõppimisvõimekus mõnel erialal, mitte lihtsalt eesti keeles lihttöid teha. Venelaste integreerimise asemel näib paljude põhisooviks siiski, et „nad“ kas ära läheksid või ümber rahvustuksid nii, et oma nimi ka meeles ei seisaks

Minu „juhtum“ on tekitanud omamoodi tormi intellektuaalide veeklaasis. Kas kunagi vaimseid võimeid näidanud isik võib minna poliitikasse ja kuidas ta end seal peaks ülal pidama? Kas püsida klubis ja jäämagi vehkima vaimumõõkadega või püüdma oma maailmaparanduslikke sõnumeid viia ka laiema publikuni? Juba on Facebookis sõna võtnud juhtiv kultuurikriitik Mihkel Kunnus, kirjeldanud demokraatia traagikat sotsidega seoses ning sõnastanud, et Valle-Sten Maistet häiris just „ajude reetmine“, mida Pilvre tegevus poliitikuna endast kujutab. Just sellepärast kirjutas ta Sirbis poliitika barbistumisest. Teema on ajakohane, sest tipp-poliitikasse on tulemas uus laine ajakirjanikke-intellektuaale-vabamõtlejaid-ajusid: Andrei Hvostov, Anvar Samost, Kalle Muuli, Siim Tuisk. Mul on selle üle väga hea meel, sest arvan, et poliitika vajab just ajakirjaniku taustaga inimesi juurde, selleks, et ei domineeriks juristide omavaheline klaaspärlimäng seadusteksti nüansside üle, omavalitsustegelaste tekk

Kõige keerulisem poliitiku elu juures on pidev vajadus inimestele meeldida. Oma valijagruppidele, kontorile, kampaaniameistrile, erakonna juhtfiguuridele, kogu rahvale. Valimiskampaania ajal peab meeldimine toimuma eriti aktiivselt, vastasel korral on mäng läbi. Tunnistan, et see on mulle väga keeruline ülesanne. Ajakirjanikuna, kes ma olen olnud suurema aja oma tööelust, ei pea kellelegi meeldima. Ajakirjanik võib olla rahulikult kuri bitch, naispoliitik aga peab olema kena, sõbralik, kõikidele naeratama. Kindel, aga soe. Otsustav, aga mõistev. Tunnistan, et ma ei tea aastat, kus oleksin nii palju naeratanud, kui 2014. Juba päris hästi tuleb välja ka „hambapastanaeratus“ fotograafi ees, kampaania lõpuks ilmselt venib see näole juba automaatselt, kui inimestega räägin. Täna oli SDE üldkogu, kus muu hulgas avalikustati ja kinnitati valimisnimekirjad. Hmm… üldnimekirja 27! Näib, et erakond usub, et ma suudan ringkonnas imet teha, sest kohalt 27 on vähe lootust üldnimekirjast sisse saa

Charlie Hebdo veresaunaga seoses mõeldakse neil päevil ka Eestis palju sõnavabadusest, nii ajakirjanikud kui ka poliitikud. Seda teemat ei ole otseselt erakondade valimisteemade hulgas, sest õnneks on Eesti meedia vaba ja sõnavabadus ka laiemas mõttes kehtib. Siseminister Pevkuri (Ref) mõtlematust väljaütlemisest on üles kerinud diskussioon, kas meedia ise pole mitte vastutav Pariisi tapatalgute eest, sest nemad ju alustasid islami torkimist, ning talle on jõuliselt vastu astunud justiitsminister Andres Anvelt (SDE). Olen täiesti nõus Andres Anveltiga, et sõnavabadus mistahes teemade käsitlemisel, ka religiooni puudutavates küsimustes on niivõrd põhimõtteline küsimus ja demokraatliku riigi eksistentsi alustala, nii et meedia vastutusest rääkimine praeguse juhtumi puhul on välistatud. Tapatööd ei õigusta miski. Meedia ja end meedia võimust puudutatuna tundvate isikute vaheliseks arveteõiendamiseks on olemas tsiviliseeritud viisid. Sõnavabaduse teema on täna mulle ootamatult isiklik.

Spordiüritused on ikka poliitkampaaniatena kasutusel olnud. Mäletan, kuidas Andres Anveltiga neli aastat tagasi kampaaniat tehes Jeti jäähallis uisutasime, punased õhupallid lehvimas. Kepikõnd on Tallinnas üks poliittöö vorme, Jüri Ratas korraldab regulaarseid rattaüritusi. Vesine talv pole just parim spordi ja poliitika sidumiseks, aga minagi nuputan, kas väike liuväljaüritus korraldada või saab ka ilma hakkama. Poliitikud võtavad spordiüritustest agaralt osa, sest see võimaldab ennast näidata ja valijaga ühiseid tundeid jagada. Kõige lähem eluvaldkond poliitikale ongi sport, mõlemad on olemuselt mängud, kus oluline teistest selgelt parem olla ja vastasele ära teha. Tulemuste mõõtmine on mõlemas valdkonnas keskne: edetabelid, valijate arv, reitingunumbrid, mida pidevalt esitletakse ja võrreldakse. Võit ja kaotus on nii spordis kui poliitikas selged. Sa kas oled esikolmikus sees või ootab jälle tubli neljas tulemus! Nii sport kui poliitika on tänapäeval läbi põimunud meelelahutustöö

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab. Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste osas vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatu

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas. 2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message --kanal on sõnum--tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles. Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin – vau! -- ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140 märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool. Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia täna oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, ku

Pühapäeval Pirita Spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära! Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja. 2011 RK valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli nagu kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku! Täna s

1. Barbi, miks sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas? Olen maailmavaatelt sotsiaalliberaal. Kõige võõram on mulle rahvuskonservatiivsus, sellepärast on teised erakonnad välistatud. SDE ajab kõige järjekindlamalt ühiskonna vähemuste asja: näiteks Eesti venelaste teemat. Minu arvates on Eesti ühiskond vene inimeste suhtes liiga tõrjuv, ei kaasa venelasi ja püüab vene inimesi nt hariduspoliitiliste sammudega pigem assimileerida, kui võrdselt kohelda. See ei ole pikas perspektiivis Eesti riigile kasulik. Samuti oli SDE kooseluseaduse vedaja. Pean seda euroopalikuks seaduseks, mis viib Eesti samasse positsiooni lääneriikidega ja eristab Valgevenest, Moldovast ja Venemaast. Ka on SDE soolise võrdõiguslikkuse teema juhtiv edendaja. Justiitsminister Andres Anvelti juhtimisel on edukalt tegeldud perevägivalla karistamise teemaga ning ette võetud elatisraha fondi loomine , et mahajäetud lapsed saaksid elamiseks oma hoolimatult vanemalt raha. Need on üliolulised asjad. 2. Kas on midagi, mi

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30% kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe keskeuroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 %. Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud keskeuroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 „Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger“, mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9.detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10.aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia. Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipa

Teades, et ees ootab esinemine arvamusfestivalil, üldiseks teemaks avalik diskussioon, alustasin mõned päevad tagasi Facebookis mõttevahetust festivali teemal. Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, -- kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii. Lisaks huvitab mind, miks arvamusfestival on saanud erinevatelt võimutasanditelt nii palju heakskiitu, selle asemel, et olla keelatud? Või vähemalt taunitud ja segadusttekitav, nagu ajakirjandus või mõni alternatiivkultuuri üritus. Moodsa sõnaga tegin oma FB sõprade hulgas crowdsourcing´ut, milleks sotsiaalmeedia on ideaalne keskkond: küsisin, miks inimesed arvamusfestivalile lähevad, mida ootavad ja mida see üritus nende arvates endast kujutab. Arvamusi oli seinast seina, oli kriitilisi ja ei saa salata, küünilisi. Ei läinud kaua aega, kui FB vestlusse sekkusid ürituse korraldajad. Imestasin, et k