Skip to main content

Poliitikud on välja toonud lapsed ja loomad. Ilmus Postimehe valimisblogis 7.01.2015

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab. Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste osas vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatud. Selge see, et lahutus, probleemid lastega või uus kuum suhe võivad mõjutada poliitiku otsusetegemist, olenevalt muidugi sellest, mis taseme otsustajaga on tegemist. Presidendipere suvine abieluprobleem oli selles mõttes uudisväärtuslik. See kõik aga puudutab negatiivset tähelepanu, millest poliitikud huvitatud ei ole. Positiivse tähelepanu võitmiseks on kõige tavalisem lasta vaatajad ja lugejad oma argipäeva. Eesmärgiks on näidata, et poliitikutel on valijatega samasugused rõõmud ja probleemid, see võib äratada sümpaatiat, kaastunnet ja võimaldab teistel inimestel samastuda. Kui poliitikul on raskused murdeealiste lastega, siis sellest avalikkuses rääkimine – sobivas koha muidugi – võib tuua kaasa valijate poolehoiu. Naise- või mehevahetus kütab alati uudishimu, sellepärast näitavad poliitikud vahel meelsasti oma uusi partnereid. Edgar Savisaar dirigeerib meediat selles mõttes meistrikäega: ilmub mõnele lindilõikamisele värske noorparteilase või esindusliku daamiga linnaametist ja kohe ongi taas põhjust juttu teha, kes võiks olla Hundisilma uus perenaine. Omaette võimalus on tuua rahva ette oma loomad. Minagi olen järjekindlalt rahva ette toonud oma kasside elu, muidugi, tegin seda juba ajakirjanikuna, sokutades lehte pilte ja lugusid oma kassidest, seda ilma igasuguse sümpaatiakogumise tagamõtteta. Iga loomaomanik tahab lihtsalt lõpmatult oma loomast rääkida ja enamasti ei viitsi keegi seda kuulata ega loomapilte vaadata. Kassipilt on siiski endiselt poliitiline valuuta, sest kassisõpru on palju. Keegi võiks pärast valimisi teha lihtsa meediaanalüüsi: kui paljud poliitikud näitavad enne valimisi oma looma ja kuidas. Kas on erakondlikke erinevusi: mulle tundub, et sotsid on rohkem kassi- , reformikad ja IRL koerainimesed. Lapsed on loomade näitamise teema edasiarendus, ehkki oluliselt problemaatilisem, sest lapse avalikkuse toomine peab olema kümme korda läbimõeldum. Poliitiline punkt pärast kena lapse näitamist Facebookis on küll tagatud, aga ka üsna suur laps ei saagi aru saada, mis toimub, kui teda tänaval ära hakatakse tundma. Kuidas suhtuvad tema „kuulsusse“ klassikaaslased ja sõbrad. Laps kasvab ja mingil hetkel saab aru, et teda on ehk kasutatud toreda aksessuaarina kampaanias. Minugi laps on jaganud sotside kampaanias õhupalle, kui ta käis lasteaias. See meeldis talle tohutult. Nüüd koolilapsena olen seda vältima hakanud. Mõne pildi lapse saavutustest panen ikka Facebooki. Täna saab mu laps 10 aastat vanaks ja praegu just kaalun, kuidas seda sotsiaalmeedias tähistada. Enda jaoks ka ikka tubli saavutus, kümme aastat rasket ematööd selja taga!

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama. Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla. Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida. Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, ...

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühis...