Barbi Pilvre

Äsja loodi Eesti Teaduskoda, mis muretseb õigustatult teaduse alarahastuse pärast. Abstraktse 1% teadusrahastuse tõusu nõudmise kõrval peaks teadlased aga selgelt rääkima ülikooli  õppejõudude palkadest. Need on häbiväärselt väikesed, jäädes juba maha üldhariduskoolide ja varsti ka lasteaiaõpetajate sissetulekust. Uuest aastast saavad riigipalgalised kõrgharidusega kultuuritöötajad minimaalselt 1300 eurot, näiteks puudutab see riigi alluvusega raamatukogude letitöötajaid. Pole põhjendust, miks peaks magistrikraadiga lektor olema palgaturul vähem väärt. Kui professori palk 2000-3000 on Eesti oludes ehk mõistetav, kuigi väike, siis magistrikraadiga lektor sai aastas täiskoormusega töötades umbes 1200 eurot põhipalka, kõrgkooliõpetaja palk on veel väiksem (andmed Rektorite Nõukogu kodulehelt). Kõrgkoolide ja erialade vahel on suured erinevused, ent võib väita: kvalifikatsiooninõudmisi ja koormust arvestades on kõrgkoolide palgad ebaõiglaselt väikesed ning kes on kokku puutunud t

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, kor