Barbi Pilvre

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulash irmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas. Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama k

Kui 20.sajand oli naiste, siis käesolev, 21. sajand on loomade vabastamise sajand. Tänase eelnõuga liigume taas sammu edasi õiglasema ja parema maailma suunas. Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on komme, mis tänaseks on oma aja ära elanud. Lühikese aja jooksul on  avalikkuse huviorbiiti ka Eestis liikunud loomade heaoluga seotud teemad. Inimesed teevad pingutusi, et üha enam tagada ka loomade väärikus ja hea liigiomane elu. Üha harvem kuuleb otseselt loomavaenulikke argumente, mis olid tavalised kümmekond aastat tagasi: siis räägiti, et  kuni pole tagatud iga inimese heaolu, pole põhjust loomade  pärast pingutada. Täna me enam nii ei mõtle, sest loomade huvide eest seismine  ei vähenda kuidagi teise elusolendite heaolu eest seismise võimalusi. Inimeste elu ei muutu halvemaks, kui loomadel on parem. Isegi nii: kuni kannatavad loomad, on tõsiselt halb olla ka väga paljudel inimestel.  Loomaõiguslaste survel sai paarkümmend aastat tagasi poliitiliseks agendak