Barbi Pilvre

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat

Reformierakonda kuuluvad rahvuslastest koolijuhid koos Eesti Keele Instituudi rahvuslasest juhiga on raevukalt üles võtnud haridusminister Ossinovski vene kooli reformi teema. Viimastel nädalatel peabki valmiskampaanias haistma vere lõhna ja eesti-vene vastandamine töötab alati. Imelik ainult, et need inimesed on reformierakonnast ja mitte EKREs. Praegu ei saa kandidaadid vist enam erakonda vahetada? Kuidas saab Eesti tulevik mõne arvates tänases maailmas olla marurahvuslik?!? Rahvast on riigis vähem kui mõne Euroopa tavalise linna linnaosas, aga käib pirtsutamine, kuidas teistest rahvustest inimesed siinmail peavad elama ja keeldutakse arutamast, kas oleks võimalik praegusest arukam hariduskorraldus vene koolis. Et ka vene noorte keskhariduse eesmärk oleks edasiõppimisvõimekus mõnel erialal, mitte lihtsalt eesti keeles lihttöid teha. Venelaste integreerimise asemel näib paljude põhisooviks siiski, et „nad“ kas ära läheksid või ümber rahvustuksid nii, et oma nimi ka meeles ei seisaks