Barbi Pilvre

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja? Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest pii

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia. Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks. Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaa