Barbi Pilvre

Aga olgu, nüüd on sünnipäev, väljateenitud lõõgastus. Sven tundis, kuidas mõnus rahu hakkas ta üle võimust võtma. Väsinud, väsinud, jalad ja käed surisesid mõnusalt. Tukuks veidi… viis minutikest…natuke aega… Kuldne udupilv mattis Sveni pikkamööda endasse, piparmünt rahustas meeled, silmad vajusid kinni. Kuskilt kaugelt kostis vilepilli hüplik idamaine meloodia, üha kaugenedes. Valge lõputu keeris tõmbas mehe pikkamööda endasse. Äkitselt lendas ta pilves, suurel lendaval vaibal üle all mööda libisevate mägede ja orgude. Vaip hakkas järsku kiirust üles võtma, ent hoog ei niitnud Sveni maha, ta istus rätsepaistes kindlalt paigal. Ohhoo, nüüd oligi vaiba asemel juba välkkiire hõbedane rakett, mida mees kindlakäeliselt tüüris, kiire, äge masin, tulejutt taga! Rakett sööstis kõrgustesse, vingerdades üha kiiremini-kiiremini ülespoole, ja lõpuks plahvatas. Sven vaatas –nagu klaasseina tagant -- enda ümber toimuvat plahvatust pealt, huvitav, et plahvatas ainult rakett ja mitte tema ise, l

Kendra tundis, et oleks nagu sattunud volbriööl Blocksbergi mäele, kus nõiad magusat mürgijooki segasid, seda agaralt maitsesid ja purju jäädes ennast jooma unustasid. Varsti võtavad nad välja luuad ja kaovad sumedasse öösse… Või riietuvad hundinahkadesse ja lähevad libahunti jooksma. Naised, kes jooksevad huntidega, nagu oli üks raamat, metsikud ja kartmatud, emad, sünnitajad, ja kui vaja, tapjad. „Mis meil on nüüd nii, et ema puudub lapse kahe-aastaselt sünnipäevalt, et tenniselaagris treeneriga keppi teha?“ venitas Epp hetke pärast läbi nina. Naised vaikisid hetke. Mida selle peale öelda? Emad võivad ju puhkust võtta ometi. „Vaba maa, vabad naised. Naised, ka emad on tänapäeval vabad,“ kommenteeris Kendra, püüdes säilitada asjalikkust. Ta oli tuntud ka kui naisõiguslane. „Väga vabad,“ urises Epp. „ See tšikk on küll vaba. Kas mitte Svenil sama vana laps pole, nagu sel emmel?“ Merlyn oli ema, see teadmine kainestas naised korraga. Naised, kes terrassil hooletult lõõpisid, oli