Skip to main content

Unenägu hammamis (katkend ajaviiteromaanist)

Aga olgu, nüüd on sünnipäev, väljateenitud lõõgastus. Sven tundis, kuidas mõnus rahu hakkas ta üle võimust võtma. Väsinud, väsinud, jalad ja käed surisesid mõnusalt. Tukuks veidi… viis minutikest…natuke aega…
Kuldne udupilv mattis Sveni pikkamööda endasse, piparmünt rahustas meeled, silmad vajusid kinni. Kuskilt kaugelt kostis vilepilli hüplik idamaine meloodia, üha kaugenedes. Valge lõputu keeris tõmbas mehe pikkamööda endasse. Äkitselt lendas ta pilves, suurel lendaval vaibal üle all mööda libisevate mägede ja orgude. Vaip hakkas järsku kiirust üles võtma, ent hoog ei niitnud Sveni maha, ta istus rätsepaistes kindlalt paigal. Ohhoo, nüüd oligi vaiba asemel juba välkkiire hõbedane rakett, mida mees kindlakäeliselt tüüris, kiire, äge masin, tulejutt taga! Rakett sööstis kõrgustesse, vingerdades üha kiiremini-kiiremini ülespoole, ja lõpuks plahvatas. Sven vaatas –nagu klaasseina tagant -- enda ümber toimuvat plahvatust pealt, huvitav, et plahvatas ainult rakett ja mitte tema ise, lööklaine sööstis välja istme alt, tema aga püsis kindlalt nagu kalju paigal ega lennanud tükkideks. Hõbedase raketi asemel oli nüüd hõõguv punane tulelont, leegitsevad võnked läbistasid helelillaks tõmbunud taevalaotust.
Siis istus Sven äkki jälle aeglaselt õõtsuval vaibal. Rahu ja vaikus. Kõrged lumised mäetipud jäid kaugele alla, maa poole vaadates paistsid rohelised põhjatud orud ja veetriibud. Vaip oli üllatavalt tugev sõiduriist, poleks arvanudki! Sai pöörata vasakule ja paremale, keha külgedele painutades. Ette kummardades sai kiirust lisada, selga tagasi viies vaip pidurdas. Sven tundis, et vaip allub kontrollile ja ta mängis taeva all ringi kimades pisut, huvi pärast sõidusuundi vahetades nagu poisike.
Kosmiline tuul paitas õrnalt Sveni põski, oli kerge ja hea.
Taevas oli pärast plahvatust ja suitsu hajumist selge, ent taamal mäe kohal paistis kogunevat rünkpilvi. Mis see siis õieti oli?
Must-kuldses äikesepilves lähenes mägede tagant hiiglaslik naisenägu, range juukselahuga hennakarva juuksed üle pea kuklale sõlme tõmmatud …
Kuidagi tuttav, mõtles Sven.
Hürrem, mida sina siin teed? Siin kõrgel, pilvede vahel. Hürrem-sultana, kas tõesti või näen ma und? Kuidas Hürrem telekast siia sai?
Äkitselt istus Sven oma paksul pärsia vaibal keset kuuma, lõhnavat akendeta tuba. Tema ees seisis tõesti Hürrem, „Sajandi armastusloo“ sultana ise. Hürrem oli nüüd palju väiksem, kui äsja, mägede kohal, siis, kui Sven alles mööda lendas. Nüüd oli ta tavalise inimese suurune, päris sureliku välimusega naine. Uhked kuldsed ketid ja võrud ümber kaela ja käte, korrapärane rangeilmeline nägu, diadeem suurte smaragdidega laubal, tumeroheline taljes rüü. Hürrem mis Hürrem.
„Oo, mu isand, poeg, Mustafa-Sven, ole tervitatud,“ lausus Hürrem aeglaselt. „Allahi imeteod on kõikvõimsad. “
Hürrem tõstis loori näo eest ja vaatas oma kavalate viltuste silmadega otse Svenile silma. Ta pilk oli tumekollane nagu merevaik, ripsmed tihedad, mustad, ta puuris silmadega Sveni. Äkki tõmbusid ta silmamustad piklikuks nagu kassil. Hürremi pilk oli nii terav, et tegi Svenile lausa haiget, aga Sven ei suutnud talt silmi pöörata, nagu magnet kiskus teda Hürremi silmi vaatama.
„Hürrem-sultana, kas tõesti? Kuidas sa telekast siia said? Poeg, poeg, mis poeg ma sulle olen?“
„Mustafa-Sven, mu poeg, valitseja,“ venitas Hürrem ja sirutas käed, et Sven embusse haarata. Sven tõusis ja lasi ennast sultanal kergelt emmata.
„Mu poeg, tervitan sind. Tulin, et tuua sulle sünnipäevaks kingitusi. Sa oled need ära teeninud.“
Hürrem vaatas Svenile sügavalt silma ja naeratas, ta pilk lausa kõrvetas Sveni. Sven naeratas vastu. Ta tunnetas veresidet, see on tugevam, kui muud tunded, miski ei ületa ema ja poja armastust.
Kaks roosades puhvpükstes ja sinistes turbanites eunuhhi sibasid sultana selja tagant korraga välja, käes hiiglasuured kandikud. Kuidagi tuttavate nägudega? Pagan teab, kus ma neid kutte näinud olen, mõtles Sven. Tennisehallis? Mis need eunuhhid seal teevad? Sellist võistlusklassi nagu eunuhhid pole, võib-olla mängivad nad seenior-naiste klassis? Sven itsitas. Vanade naiste tennis ja eunuhhide tennis, mis seal vahet on.
Eunuhhid koogutasid teenistusvalmilt ja esitlesid Svenile oma kandikuid. Ühel oli kuhjaga šerbetti, halvaad, datleid, erinevaid siirupi ja tuhksuhkruga kaetud maiustusi, neid oli nii palju, et kandik peaaegu ajas üle. Teine lookas liud oli täis värskeid viigimarju, aprikoose, ploome ja virsikuid. Kann veiniga, jäävesi piparmündilehtedega. Tugev puuviljade, vanilli, mee ja pähkliõli aroom paitas ninasõõrmeid. Eunuhhid asetasid kandikud maiustustega ja joogid Sveni jalgade ette, kummardasid nõtkelt ja liikusid korraga tagasi Hürremi selja taha.
Sveni julgus kasvas, näib, et siin saab täna pidu! Kõht oligi tühjaks läinud seal taeva all lõbusõitu tehes! Ta tõusis vaibalt ja sättis ennast peremehe kombel pikutama hiiglaslikule sametkattega voodile, mille neli kuldset sammast kandsid taevakarva, kuldtähtedega kaunistatud kerget võlvlage. Siid- ja sametpatjade vahele mahtus mugavalt pikutama, siia oleks vabalt pikali saanud visata viis-kuus inimest, hindas Sven voodi luksuslikkust. Mõnus, sirutas ta end padjakuhjal välja ja asus kandikutelt maiustusi õngitsema. Magusvänged, isegi lääged, aga missugused peennüansid: erinevad pähklid, vürtsid, õlid… Sven pistis ühe maiustuse teise järel suhu ja limpsis sõrmi.
Äkki märkas ta, et tal on seljas võõrad riided. Meheriided küll, aga kuidagi imelikud, kellegi teise riided igal juhul. Kas ta eksis riietusruumis võõrasse kappi? WTF, kus mu püksid siis on !?! Svenil olid jalas pikitriibulised, lilla, mündirohelise ja kuldsete triipudega kerged puhvpüksid, lai kollane vöö mitmekordselt ümber kõhu, seljas valge siidsärk. Paljad jalad olid tuttidega tuhvlites. Kuskile olid kadunud harjumuspärased mugavad tumedad dressid ja Nike´i tossud. Kus ma võisin need jätta, millal ma ometi riideid vahetasin? Sven mõtles pingsalt, uuris oma uusi riideid, katsus kangast. Pehme ja õrn, sulgkerge. Miski pigistas pead, nagu oleks kangas ümber pea mähitud. Mingi müts? Ega mu pea ometi lõhki pole? Midagi oli ümber pea seotud, jah, muidugi, turban ümber pea, nagu tähtsatel idamaistel meestel, sultanitel ikka. Sven oli rahul.
Pea oli kerge ja meel helge, nagu oleks kergelt purjus.
Paradiis, kas ma olen tõesti lõpuks paradiisi sattunud? Kas ma olen üldse elus või surnud?
Sven oli kerges segaduses, mis värk see õieti on, unenägu? Või ikkagi päris elu?
Vanillihalvaa ja datlid sulasid suus, need olid igatahes päris, ta loputas hõrgutised alla kerge punase veiniga ja vaatas ringi.
Soojas ruumis oli tumeroosa marmorplaatidest põrand, rasked purpurivärvi põhjaga pärsia vaibad. Ümmarguse ruumi kohal kõrgus lasuursinise kivi ja kullaplaatidega kaetud lagi. Roosad flamingod kuldsel taustal. Keset põrandat oli väike purskkaev, palmioksad õõtsusid vee kohal, siin-seal seisid uhked lillebuketid suurtes mustrilistes vaasides, kirevad papagoid säutsusid puurides häälekalt. Pärlitest kardinate tagant viisid peidus salauksed ja käigud kõrvalruumidesse. Suured kuldsete narmastega padjad põrandal, kaugelt kostis veesulinat ja summutatud hääli, otsekui keegi peseks. Jajaa, see oli hammam, saun, mäletas Sven, nagu ühel Türgi reisil hotellis, see siin oli sauna eesruum, saabuvate naudingute ootuse tuba…
Svenile meenus klubi Berliinis, jah, ühe klubi nimi oligi olnud Paradiis. Ta vaatas ringi, äkki on sama klubi? Oli selline idamaine koht. Bordell vist, mis klubi. Paradiis, jah, see oligi paradiis. Äge meeste värk oli olnud seal Berliinis, mõned korrad sai võistluste ajal käidud. Ja naised, no, mis, rohkem, kui naised, mustad pantrid, kiimas kassid, meenutas Sven naeratades. Need jultunud naised näitasid ennast häbitult igalt poolt ja siis sai nende igasuguseid uusi põnevaid asju tehtud, mis polnud varem pähegi tulnud.
Mees neelatas.
Aga miks ma praegu siin olen, katsus Sven meenutada, kuidas ma siia Berliini bordelli sattusin? Ja miks Hürrem selles lõbumajas on? Kas ta ei peaks telekas oma türgi seriaalis olema? Sultana ja Berliini lõbumajas? Midagi ei klappinud, kes ta sealt õieti välja laskis.
„Valitseja, isand! Tõin sulle kingitusi, mu poeg,“ kordas Hürrem-sultana. Ta pilk lausa leegitses, nii intensiivselt vaatas ta Sveni. „Ma tõin sulle kingitusi, et sul hea oleks! Pikki aastaid ja õnne sulle! Kasuta ja valitse oma kingitusi, käsuta neid täna oma tahte kohaselt, oo, Mustafa-Sven.“
Hürrem kummardas kergelt: „Aga pea meeles, sa pead südaööks tegema raske valiku.“
Kingitused, miks mitte, ikka kulub ära, tänud sulle, Hürrem, kogu südamest! Valiku tegema? Mis valiku? Südaööks? Kõik saab tehtud, kui vaja! Sven tundis õhinal, et saab täna hakkama ka kõige raskemate ülesannetega.
Hürremi selja tagant väljus kaunitar, oo, neid oli isegi kaks, kolm noort naist, õhulistes mündivärvi haaremipükstes, rinnad vaid poolläbipaistva looriga kaetud. Jalas kerged sandaalid, küüned mitmevärvilised, kivikestega kaunistatud, kuldsed jalaketid ümber pahkluude. Kolm blondi tüdrukut, sametised teravalt joonistatud kulmud. Tumedad hirvesilmad kumendasid loori tagant, kõigil pikad alaseljani ulatuvad juuksed.
Naised kummardasid kergelt ja viskusid Hürremi käeviipe peale Sveni ette põlvili, laubaga maad puudutades.
„Vaata neid tüdrukuid, Mustafa-Sven. Need tüdrukud on kõik sinu jaoks, nad kõik tahavad sind, nad on sinu kingitus. Saa nendega tuttavaks, naudi neid täna! Sa saad nad kõik ära proovida, aga pead keskööks valima endale välja ainult ühe meelepärase, ainult ühe,“ ütles Hürrem rangelt. „Ainult üks neist on tegelikult sinu. See on Ime kestmise tingimus.“
Sven vaatas naisi, nad olid peaaegu ühesugused, sihvakad, blondid, saledad, ümarate vormidega. tumedate silmadega. Loorid näo ees. Keda võtta, keda jätta. Mis Ime? Hürrem ajab asjad keeruliseks.
Tahaks kõiki ja kohe! Mis mõttes proovin ära ja pean tagasi andma? Kellele? Ja Imet pole mul vaja, tahan naisi.
„Kas ma kõiki ei saa,“ ütles Sven ahnelt neelatades, „ma tahan neid kõiki, korraga ja kohe endale,“ kuulutas mees enesekindlalt.
„Hürrem, sinu Mustafa tahab kõiki kolme naist! Tüdrukud, tulge siia, teeme peo.“
Sven tundis, jah, ta polnud enam mingi Sven, vaid Mustafa nagu „Sajandi armastuses“, muidugi, kolme naise mees, miks mitte! Sobib hästi, saame hakkama.
Sven tegi oma suurel sametkattega voodil patjade vahele ruumi, et naised ära mahuksid. Need aga koogutasid alandlikult Sveni tuhvlite juures edasi ega tõusnud. Üks vaatas arglikult Hürremi poole.
Paaniflööt venitas üht ja sama uinutavat meloodiat, ruum oli üsna umbne, pesemisruumist imbus niiskust ja tsitruseõlide aroome.
Hürrem hingas kiiresti, paistis, et ta mõtles pingeliselt. Sultana nägu roosatas kergelt, näis nagu ta teeks mingit olulist otsust. „Poeg, kõike ei saa korraga. Sa pead ühe välja valima. Aga sa võid neid proovida, ühe korra kõiki kolme ja siis tuleb teha valik. Teised peavad lahkuma, niisugune on seadus.“
„Ma ei taha valida ja ma ei taha mingit imet,“ ütles Sven – või Mustafa – otsustavalt. „Tahan oma kingitusi. Mina käsin siin.“ Sveni toon oli muutunud: lõpuks olen mina siin isand, mees nagu muiste.
Neiud kössitasid endiselt voodi ees, igaüks pingsas ootuses, et valik langeks just talle.
„Sul tuleb pahandusi, Mustafa-Sven, kui liiga ahneks muutud. Sa ei saa kõiki, ära mõtlegi mu käsust üle astuda,“ hoiatas Hürrem.
Sven hakkas närvi minema, mida see Hürrem nüüd pidurdab, ise on telekast kohale tulnud ja nüüd on äkitselt tavaline pidur, nagu ema loob siin korda.
„Ma tahan kõiki,“ jäi Sven endale kindlaks. „Kõiki naisi tahan, tahan nad kõik endale jätta,“ jonnis ta.
„Olgu, rahune maha, “ ütles Hürrem. „Las nad näitavad ennast, võib-olla nad ei meeldigi sulle. Tüdrukud,“ lõi ta kätega pea kohal plaksu.
Naised jäid Hürremit ootavalt silmitsema.
Hürrem seletas midagi eunuhhidele, kes sultana selja taga vaikselt seisid ja mesiselt naeratasid. Hetke pärast olid kohimehed tagasi suure kuldse kausi ja veekannuga.
Hürrem ütles esimesele neiule silma vaadates aeglaselt: „ Sinu võimalus.“
Esimene tütarlaps kummardas ikka veel põlvitades Sveni voodi ees maani, laup puudutas maad, tõusis siis istukile. Ta võttis õrnalt mehe jalad ja asetas need kuldsesse kaussi. Üks eunuhhidest valas Sveni jalgadele vett. See oli parajalt soe. Tütarlaps kallas pudelikesest peopesadesse mandliõli, hõõrus oma käed õliga soojaks ja masseeris Sveni jalataldasid kergelt, tugevalt, parasjagu nii, et valu oli magus. Ükshaaval mudis ta läbi varbad, surus jala keskosas asuvaid väsinud jalapõhjasid. Mmm, mõmises Sven, taevas… Seejärel pesi tüdruk mehe jalad.
Sven heitis tütarlapsele pilgu. Ohoo, tuttav nägu, see oli ju Merlyn! Kallis! Ainult tema oskab niimoodi puudutada, Merlyn, kuidas ta teda kohe ära ei tundnud! Needsamad armsad kassisilmad. Mis orjatar, minu lemmiknaine ju… Ma teadsin, Merlyn, ainult sul on selline puudutus, Merlyn, hõiskas Sven mõttes. Ta sulges suurest mõnust ja õnnest silmad ja lasi naisel vaikselt jätkata.
Hürrem ikka teab, mida ma tahan, mõtles Sven tänulikult. Pole ime, et ta telekas on, nii tark naine.
Merlyn kuivatas Sveni jalad ja heitis mehele kelmika, ent alandliku pilgu. „Tule,“ kutsus Sven, sirutades Merlyni poole käe.
Hürrem-sultana seisis vaikides ja vaatas Sveni pingsalt. Naise silmamustad olid keset iiriseid nüüd laiuti, horisontaalsed, teinud 90-kraadise pöörde. Ta nagu tahtis midagi öelda, aga Sven ei kuulanud, tema tähelepanu oli nüüd täielikult hõivanud Merlyn.
Merlyn hüppas Sveni juurde voodisse. Sven aitas naise enda kõrvale ja asus teda õnnesegaduses kaisutama, kiiresti hoogu minnes, segamatult, nagu oleksid nad kahekesi.
„Oota!“ hüüdis Hürrem kätt tõstes. „Pea kinni!“
„Miks?“ ehmatas Sven Merlynit nagu täispuhutud kumminaist hooletult kaenlas hoides.
„Lase lahti!“ Merlyn rippus pea alaspidi Sveni haardes, jalad ümber Sveni keskkoha. Hürremi käsu peale, küll vastumeelselt, vabastas ta ennast rapsides, ronis voodile tagasi ja sättis loori korda. Veel polnud nende aeg, oli vaja oodata, kui Hürrem nii ütles. Sven vaatas Hürremit pika pilguga, aga ei pannud vastu. Mõttekam oli praegu Hürremi sõna kuulata, kes teab, mis rõõmud siin veel ees on, kui juba algus selline äge.
Sultana andis peaga märku järgmisele neiule. Pika loori all peidus, võttis järgmine tütarlaps Sveni puhtaks pestud jalad. Ta suudles iga varvast õrnalt ja pühendunult, silitas pikalt ta jalalabasid, sääri. Sven tardus naudingust, veel, veel, mõtles ta vaikselt. Neiu ei kiirustanud. Merlyn Sveni kõrval läks rahutuks, niheles ja köhatas, aga mees võttis ta uuesti oma kindlasse embusse, keskendudes samal ajal uue neiu tegevusele. Tšakrad avanegu, mmmm… Lõpuks suudles neiu Sveni suule, klammerdus Sveni külge üsna kauaks, kuni Merlyn ta otsekui möödaminnes Sveni huulte juurest minema tõukas.
Hürremi pilk naelutas Merlyni paigale. „Koht!“ lausus ta vastuvaidlematul toonil vaikselt.
Merlyn oli näost kahvatu, ent leppis olukorraga. Miks need teised naised siia toodi, Hürrem pidi ju teadma, et tema on praegu Sveni lemmikorjatar. Kuidas ta sellest aru ei saa? Merlyn tajus ohtu, ent kuulas sõna, kuidas see teisiti saigi olla. Liiatigi näis, et Sven oli uuest tüdrukust huvitatud, nende vahel näis olevat mingi teistmoodi keemia, nagu vanade tuttavate vahel.
„Sina, tule, me mahume siia kõik ära.“ Tõesti, suures voodis oli ruumi ja jäi veel ülegi. Naine loori taga vaikis. Näis, nagu tahaks ta midagi öelda, aga ei julgenud.
„Kirsika, sina siin,“ ehmatas Sven õhku ahmides, kui oli loori naise näolt tõmmanud. Jah, see oli tema laste ema Kirsika, ainult et blondis versioonis, peaaegu Merlyni koopia! „Kirsika, mis sina siin teed? Kus lapsed on? Kes siis kodus laste juures on? Miks sul selline soeng on?“ küsis Sven ärevalt. „Miks sa ei öelnud mulle, et sa siia tuled? Oleksid võinud ette helistada!“ Äkki oli Sven range, nagu tavaliselt Kirsika tegemisi valvates. Kirsika ei teinud tavaliselt üleannetusi, kust tal pähe tuli nüüd ennast tema asjadesse toppida!?!
Sven näis hetkeks pea kaotanud, ent kogus ennast kiiresti: selline ootamatu kohtumine siis tema praegustel naistel. Seni oli õnnestunud nende kokkusaamist vältida, aga pagana Hürrem, segas ennast tema ellu. Selline emme, tahab kõike kontrollida. Aga las minna, küll laheneb, otsustas Sven.
Kirsika ei vastanud, aga ronis ettevaatlikult Sveni teise kaenlasse. Hürrem kissitas silmi, naeratas ja heitis Kirsikale julgustava pilgu. Näis, et tal oli perekohtumise üle siiralt hea meel.
Merlyn Sveni teisel käel tõmbus silmnähtavalt pingesse, aga valitses ennast. Miks just Kirsika kõikidest naistest? Hürrem on ikka õel, ongi samasugune võimuhull türann nagu seal seriaalis, mõtles Merlyn.
Naised istusid vaguralt Sveni kaenlas, üks ühel, teine teisel pool. Noh, seltskond oli ootamatu, aga saame üle. Mõlemal käel oli naine, soe ja pehme liha, mõlemad minu omad, mõtles Sven. Mul armastust jätkub, kinnitas ta endale. Ta surus naisi endale lähemale, mõlemad paindusid täpselt tema tahtmist mööda. Sven istus uhkelt , teadmata päris täpselt, mis edasi, millest alustada ja kuulas, mis Hürrem räägib. Kolmekas siis kolmekas, pisut järsku, aga… miks mitte, mõtles ta maialt eelseisvatele rõõmudele.
Naised istusid Sveni kõrval nagu kaunid, äsja avanenud värsked õied ja Sven naiste keskel nagu uhke noor sultan, see ta ju oligi! Mustafa, mis Mustafa.
Samal ajal, kui Sven oma naistega tegeles, oli Hürremi ümber moodustunud suur helendav ring, sultana näost olid näha vaid triibukujulised mustad silmad. Hürrem jälgis pingsalt voodis toimuvat, aga ei öelnud midagi.
Õhk oli raske, auru tuli pesuruumi poolt pidevalt juurde. Ruum oli pisut hämardunud, seda valgustas vaid Hürremi helendus. Auru lisandus pahvakutena, nagu tossumasinast kontserdilaval. Etendus käis täie hooga, tema, Sven oli täna siin laval peategelane!
Aga oot, see polnud veel kõik!
Hürrem jaksas üllatada!
Kolmas orjatar kükitas veel maas, nagu oleks ära unustatud.
„Sina ka!“ kutsus Sven hoogsalt naise poole pöördudes. „Mis sina siis mulle pakud?“ uuris ta olukorraga kohanenult nagu vana tegija. Ta oli täielikult sisse elanud sultani rolli ja ootas, et naised talle meelitusi lausuksid ja ennast pakuksid. Kolmas tütarlaps tõstis pea, ta oli voodi ees juba kaua oodanud.
„Isand,“ lausus ta vaikselt, pilk maas.
„Evelyn?!?“ Sveni esimene suur eluarmastus, telestaarist ekskallim, ikka veel mulle truu, täna siin! „Evelyn, kallis! Sa andsid mulle andeks! Sa oled siin, tulid minu juurde….“
Sven sirutas käed Evelyni poole.
„Piduuu!... Pange mussi,“ hõiskas Sven eunuhhide suunas, kes nosisid seina ääres patjadel istudes süvenenult maiustusi.
Evelyn vaatas hetkeks eunuhhide poole, need lõpetasid söömise, võtsid oma põhjatutest püksitaskutest välja flöödid ja hakkasid puhuma. Evelyn tõstis Sveni ees seistes käed pea kohale, tardus hetkeks muusika rütmis ja lükkas siis puusa küljele. Siis teise puusa järsu liigutusega teisele küljele. Siis tagasi, siis tõi käed alla ja tegi poolpöörde, lainetas kätega enda ees ja seejärel külgedel. Vaatas Svenile otse silma, nõksutas veelkord puusi ja võdistas väikest ümarat kõhtu, pööras seejärel selja Sven poole, ajas jalad harki ja hakkas hoogsalt tverkima. Evelyni väike lihaseline tagumik võnkus läbipaistvate roheliste pükste all rütmiliselt ja kiiresti, nagu oleks see iseseisev elusolend.
Vau, huilgas Sven, kui tverkimise tempo üha kasvas. Ta laksas Evelyni hooletult pepule, see kiljatas vallatult. Seejärel hüppas Evelyn rõõmsalt Sveni sülle, põimis jalad hoolikalt ümber mehe keha ja asus oma osa täitma.
Samal ajal, kui Evelyn Svenile sületantsu tegi, oli Merlyn Kirsika loori eest tõmmanud ja asunud ta nägu suudlustega katma. Mis nüüd, mõtles Sven hetkeks. Kirsika ei pannud vastu, peagi põimusid naiste käed ja kehad teineteisega. Sveni keha, Merlyni keha, siis Evelyni keha, Kirsika keha. Merlyn istus Sveni selja taha ja asus nüüd raevukalt ta kaela suudlema, juukseid, kõrvu, samal ajal kui Sven üha süvenenumalt Evelyni hiiglaslike rindadega tegeles. Merlyn püüdis Evelyni eemale lükata, ent see ei õnnestunud, Sven oli Evelyni rindadesse klammerdunud otsekui näljane imik. Kirsika oli end kuidagi Merlynist vabastanud, istus vaikselt Sveni taga ja joonistas Sveni seljale sõrmega suure poolkuu. Vilavate silmadega eunuhhid pikutasid seina ääres patjadel ja jälgisid datleid ja viigimarju põske pistes huvitatult toimuvat, näis, et siin täna pidu ei lõpe ja kes teab, saab ehk kaasa lüüa. Hürrem oskas neid pidusid korraldada.
Paradiis, taevas!
„Nägid, Hürrem, me mahume kõik ära ja ruumi jääb veel ülegi, „ võidutses Sven, Mustafa, kes iganes ta nüüd hetkel oligi, kõik maailma mehed korraga. Ta oli siin ja praegu, minevikus, tulevikus ja igavikus korraga. Hurraaa! Pidu! Vesipiibud, joogid, maiustused.
„Noh eunuhhid, kohimehed, kus te kadusite? Lööge kampa!“
Sveni silmad särasid, kuidas see kõik võimalik sai olla? Kõik on koos, sõbralikult, siin, voodis, minu tiiva all. Ma armastan teid kõiki! Kõik naised on sõbrad ja saavad omavahel läbi, nad armastavad, kallistavad ja suudlevad üksteist.
Kuidas see mul küll jälle õnnestus? Pea käis ringi.
Naised hellitasid padjakuhjade vahel Sveni ja teineteist, söötsid üksteist ja Sveni puuviljade ning maiustustega, jootsid üksteisele veini ja itsitasid üha lõbusamalt.
Keegi ei märganudki, et Merlyni käsi pigistab vööl rippuvat väikest nuga.
Sven tundis ennast hiiglasuurena, kõikvõimsana, kõikjalviibivana, ta täitis kogu ruumi ja oli peaaegu plahvatamas. Oli see alles võim ja valitsemine! Hürrem-sultana, tuhanded tänud sulle kõige eest!!!
Taamal seisnud Hürrem oli hakanud aeglaselt ümber oma telje pöörlema, esialgu vaevumärgatavalt venides ja siis üha kiiremini, nagu derviš tantsides. See oli kaunis vaatepilt, Hürremi silmad põlesid ja valge rüü moodustas keha ümber korrapärase lendleva koonuse.
Sven lükkas naised oma selja taha, need jätkasid naeru kihistades teineteisega tegelemist. Ta jälgis nüüd Hürremit, oli see vast nähtus!
„Sven-Mustafa, sa lähed üle piiri,“ kuulutas Hürrem kiiruse lisandudes. „Sa ei saa kõike endale kahmata, kuigi ma tean, sa tahad. Sa pead valiku tegema, Sven-Mustafa.“
Hürremi hääl kostis nüüd juba otsekui teispoolsusest.
Aga Sven peaaegu ei kuulanud teda enam, naised voodis, nüüdseks üksteisest tüdinud, olid tema ümber taas hoogu läinud. Miks mitte, saame hakkama, ümises Sven omaette, naiste puudutusi nautides. Merlyn oli talle just, nuga sügaval peos peidus, sülle roninud, et korrata Evelyni tantsu. Ta ei saanud ju Evelynile alla jääda.
Sven nurrus mõnust nagu suur kõuts.
„Sul on praegu kõik, aga kohe varsti pole sul enam midagi,“ hoiatas Hürrem. „Sa pead valiku tegema, otsuse tegema. Vali üks ja vabane kahest, Sven-Mustafa, kolm naist on liiga palju. Vabane, või su üle langeb needus… Sa oled liiga ahne, tahad kõike korraga, nii ei saa. Ma olen sind hoiatanud.“
Sven peatas hetkeks Merlyni, kes hõõrutas end ennastunustavalt Sveni kõhu vastu, ja silmitses arusaamatult Hürremit.
„Mida sa valetad, näed ju, kui hästi kõik on. Ära õienda, me klapime kõik siin, näed ju ise ka, kui tore meil on. Keegi ei tunne ennast halvasti. Naised saavad alati omavahel ju läbi, ikka on nii olnud, see on looduse seadus, maailmakord. Mine ära, kui sulle ei meeldi, jäta meid rahule,“ seletas Sven.
Sven tundis ennast nagu laps, kellelt mõnusad mänguasjad tahetakse äkitselt ära võtta ja ta ei saanud aru, miks, kui tore mäng alles käis täies hoos. Naised peaaegu lämmatasid ta.
Ta ei pööranud Hürremile enam tähelepanu. See keerles juba nagu takukoonal, tema pead ja keha ei võinud enam ühtlasest siluetist eristada, kõik oli üks suur sädelev kuju. Näis, et kohe-kohe kaob ta ära, lihtsalt haihtub. Kiiremini, kiiremini, kiiremini, pilv, mis meenutas veel kuidagi Hürremit, kadus äkitselt hiiglasuurde tumepunasesse vaasi. Vaikus. Lõpp. Kaelast käis läbi valujutt, aga Sven ei pööranud sellele tähelepanu.
Lae alt pudenes põrandale peotäis värvilisi kive ja siidlipp kirjaga: „Hoia end, Sven! Soovin sulle head, Kendra.“
Naised möllasid ja loopisid teineteist ikka veel siidpatjadega, hoogu jätkus. Sven vabastas end raugelt Merlyni haardest ja võttis vett. Huh, äge oli. Kael kipitas pisut. Mis nüüd edasi, kus need eunuhhid nüüd jäidki? Kutsuks kampa, vaataks, mis nad teevad, kas nad üldse midagi teevad, pugistas Sven omaette naerda. Las tulevad aitavad mind nende naistega hakkama saada, näis, et nende isu polnud veel täis. Ja mis kivid ja lipp see oli?
„Mehed,“ hüüdis Sven häält madaldades. “Üks korralik massaaž kuluks nüüd küll ära.“
Ta astus voodist välja, korjas paar kivi ja võttis lipu. Sinised soovikivid.
„Hoia end, Sven! Soovin sulle head, Kendra.“
Mis Kendra, see oli ju Hürrem. Midagi on siin sassi läinud. Võib-olla ilmus Kendra kiri sellepärast, et Sven ei kuulanud Hürremit, möllas ikkagi kõikide naistega? Kuri Kendra, igavene korrapidaja. Aga oli ju nii, tegelikult Hürrem ju armastas Mustafad-Sveni ja andestas talle tema ahnuse. Kivid ja see sõnum siidlipul olid selge märk, mis siis, et siin oli Kendra nimi, otsustas mees. Ja probleemi ju polnud, nagunii oli Hürrem toast kadunud, tema naistega endiselt siin ja Kendra ei puutu üldse asjasse.
Korraga kuulis Sven oma selja taga kräunumist. Ta heitis pilgu üle õla. Mis nüüd? Kus mu naised on, kohkus ta. Äsja oli siin käinud hoogne padjasõda, loorid, püksid, vööd, pärlikeed, kõik oli läbisegi lennelnud. Naer ja kiljumine, vesipiip oli ringi käinud ja vein voolanud.
Voodil, tema pehmel siidtekil oli korraga neli kollast saledat, lühikarvalist kassi, hambad irevil, valmis sööstma kaklusse. Loomad, mitte naised! Jubeda undamisega sööstsid nõtked loomad teineteise kallale. Kassikaklus! Üks kass lendas selili ja teine ukerdas tal otsas, püüdes kõri läbi närida, kolmas rebis hammastega teise kõrvu. Neljas loom oli kõrgele voodisamba külge kinnitunud ja valmistus otsustavaks hüppeks, et konkurentidele tuul alla teha.
Voodil lebas väike verine, valge peaga nuga, nagu kiskja hammas.
Sven hüppas voodist: küüned ja hambad, kassid, loomad, kaklus, tänan, ei. Ta tegi paar kiiret sammu ja tõukas ühe salaukse pärlikeekardina tagant otsustavalt lahti, külm õhk lõi näkku.
Sven avas silmad. Tema näo juurde oli kummardunud neli valges kitlis naist. „Jäite siia sauna vist liiga kauaks, noormees, kas teil on ikka veel halb, turgutasime teid siin tükk aega. Teil on kaelal väike haav, nagu oleks kass teid küünistatud.“ Naised valgetes kitlites vaatasid teda pingsalt.
Sven vedas ennast aeglaselt istukile.
Kus Hürrem on, kus naised on.
Mingid kassid? Kaklus, küüned, hambad ja vali kisa?
Sven avas rusikas käe, peos oli tal suur sinine kivi. Kaelalt immitses verd.












Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY