Skip to main content

Minu aasta 2023, mõned märkmed


 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda. 

Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele!

2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll põhikooli lõpetamine koos oma pojaga). REGE lõppes 2022, atesteerimisel nõrga akadeemilise publitseerimise tõttu töökoht Tallinna Ülikoolis kadus, kuigi sama töö samas mahus jäi (kõrgharidussüsteemi müsteeriumid)! 

2022 märtsist aasta lõpuni tegutsesin ülikoolile lisaks Fenno-Ugrias projektijuhina, mis tähendas erinevaid tehnilisi töid ja natuke ajakirjanduslikku tegevust. 

Fenno-Ugria Asutuse direktor olen  veebruarist 2023. Erinevate keeruliste asjaolude tõttu tuli kohe teha ka asutuse uus arengukava, koos kolleegidega välja anda "Soome-ugri sõlmed" 2022 ja mõelda ka juba oktoobris 2023 toimuvatele hõimupäevadele: kultuurisündmuste sari, mis on Fenno-Ugria Asutuse vedada. Mõnigi imestas, et mida ajakirjanik, sotsist poliitik ja feminist Barbi Pilvre teeb Fenno-Ugrias, mis tegeleb väikeste rahvuskultuuridega. Et mu esimene haridus on eesti keel Tartu Ülikoolist, ei maandunud ma siiski päris tundmatusse maailma, ehkki jah, aasta on läinud uue õppimise tähe all. Ja mida ei saa mainimata jätta, poliitika ja rahvusvaheliste suhete teema -- Fenno-Ugria korraldatavate kultuurisündmuste taust on tahes-tahtmata poliitika, fookuseks Venemaa, Soome, Ungari jt -- on mulle jätkuvalt huvitav. 

Aasta on  tähendanud koostööd põneva kohaliku soome-ugri rahvaste paljurahvuselise kogukonnaga ja uusi toredaid, eriti sooja südamega inimesi. Olen saanud tuttavaks maride, komide, udmurtide, ersade ja liivlastega! Sel aastal olen pidanud kõvasti arendama ka oma nõrka administreerimisvõimekust ja korrameelt. Samas olen terve aasta jooksul saanud teha asju, mis mulle meeldivad ja mida tahan teha: seminare, koolitusi, kursusi, aga löönud kaasa ka -- üllatus-üllatus -- muusikasündmuste korraldamisel.

Aasta on olnud täis põnevaid kohtumisi. Tõime Fenno-Ugria suvekooli Kadrina mõisa Murmanski oblasti endise kultuuriministri, lavastaja Evgeni Gomani, kes jätkuvalt Norras eksiilis, hõimupäevadele ägeda bändi Jaakko Laitinen ja Väärä Raha, sain tuttavamaks Duo Ruudu, Opuse jt Eesti artistidega. 

Väga hästi on läinud koostöö Soome Instituudiga, see on tõesti suur rõõm. Tallinna Ülikooliga jätkub kõik samuti,  eelmisel aastal sai tehtud koos tudengitega toredaid soome-ugri õppemänge, siis sel sügisel valmis koos tudengite ja Soome Instituudiga koos interaktiivne kultuurikaart Soome kohtadest Tallinnas. Järgmised rauad koostööks Soome-Instituudiga ja Tallinna Ülikooli ELU programmiga on tules: teemaks eestlaste ja soomlaste suhted 1970-1980ndatel. 

Koos Fenno-Ugria kolleegide Jaak Prozese, Madis Arukase, Tõnu Seilenthali, Sven-Erik Soosaare, Anti Lillaku, Aivar Ruukeli, Elena Kirdi, Anna Kuznetsova, Janno Zõbini, Patrick O´Rourke´i, Maarja Vinkeli jt on mu teadmised soome-ugri varjunditerohkest ja segasest maailmast kõvasti avardunud. 

Aga õigel eestlasel ei ole ju ainult üks töö, vaid ikka mitu. Koos TTÜ öigusinstituudiga olen sel aastal olnud osaline euroopastumise teemalises projektis, mis uurib ettekujutust Euroopast ja Euroopa Liidust Eesti meedias, eliidi arusaamades ja avalikkuses. Tänud siinkohal ka Tallinna Ülikooli 2023. kevadise ELU projekti üliõpilastele, kes abiks olid! 

Koos TLÜ üliõpilaste ja Viimsi Rannarahva Muuseumiga sai tehtud Kirovi kalurikolhoosi teemaline näitus.

Poliitmängud tõid mind suvel tagasi  Tallinna volikogusse, samuti jätkan Pirita linnaosakogus munitsipaalpoliitikuna. 

Mida vabal ajal teen? Suhtlen kassiga. Kuni liigun, mängin tennist. Kui keegi küsib, kas ja kus ma olen õnnelik, siis muidugi tenniseväljakul ja tööd tehes, kui midagi välja tuleb või valmib.


Fotod Fenno-Ugria hõimupäevadest Eesti Rahva Muuseumis 21.10.2023 (Fotograaf Arp Karm, allikas Fenno-Ugria Flickr)


Comments

Popular posts from this blog

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...