Barbi Pilvre

Kas ühing Vormsi Veri viib  läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Aga kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.  Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka

Sama poe juures  ühel sügistalvel 2005 või 2006 puruneb ootamatult kildudeks mu mõned aastad vana väikese Škoda Fabia tagaklaas. Oleme lapsega poes, olen siis veel saareelanik ja lapsepuhkusel, ning auto on pargitud poe ette.  Igapäevane rutiinne poereis saab igatahes ootamatu pöörde: kui poest ostude ja poisiga auto poole tagasi läheme, on tagaklaasi asemel tühi auk.  Ainus loogiline seletus näib olevat kellegi ootamatu püssikuul.  Õnneks ei jätnud poissi autosse turvatooli tagaistmel! Teen muidugi ka politseile pöördumise, aga kuna mul puudub oma kaebuse tõestuseks püssikuul, siis menetlusest midagi välja ei tule. Politseiametnik  käsib mul endal autost kuul üles leida, ilma selleta süüdlast otsima ei hakka. Politsei versioon on, et auto tagaklaas võib puruneda ka klaasi enda sisemisest ülepingest.  No muidugi ei hakka ma oma väikese suhteliselt uue auto polstrit välja kiskuma, et kuskilt kätte saada võimalik kuul, võib-olla pisike haavel, pole ka õppinud ballistik, et