Skip to main content

Asjad lihtsalt juhtuvad. Katkend ilmuvast raamatust "Minu Vormsi", Petrone Print 2020


Sama poe juures  ühel sügistalvel 2005 või 2006 puruneb ootamatult kildudeks mu mõned aastad vana väikese Škoda Fabia tagaklaas. Oleme lapsega poes, olen siis veel saareelanik ja lapsepuhkusel, ning auto on pargitud poe ette. 
Igapäevane rutiinne poereis saab igatahes ootamatu pöörde: kui poest ostude ja poisiga auto poole tagasi läheme, on tagaklaasi asemel tühi auk. 
Ainus loogiline seletus näib olevat kellegi ootamatu püssikuul. 
Õnneks ei jätnud poissi autosse turvatooli tagaistmel!
Teen muidugi ka politseile pöördumise, aga kuna mul puudub oma kaebuse tõestuseks püssikuul, siis menetlusest midagi välja ei tule. Politseiametnik  käsib mul endal autost kuul üles leida, ilma selleta süüdlast otsima ei hakka. Politsei versioon on, et auto tagaklaas võib puruneda ka klaasi enda sisemisest ülepingest. 
No muidugi ei hakka ma oma väikese suhteliselt uue auto polstrit välja kiskuma, et kuskilt kätte saada võimalik kuul, võib-olla pisike haavel, pole ka õppinud ballistik, et kuuli võimalikku teekonda välja rehkendada, otsimaks seda õigest kohast. Kuuli väljumise auku pole ja klaasi võis purustada ka tilluke õhupüssikuul, selle leidmine  paksust polstrist nõuab põhjalikku tööd ja auto interjööri mahalammutamist. 
Hiljem asja uurides tuvastan, et Läänemaa korrakaitsjatel on head suhted kohalike jahimeestega, käidi vist isegi Vormsil metsades lõbutsemas.  Jahi reeglid on üldiselt sellised, et ka kilomeetrite kaugusel on rangelt keelatud laskmine asulate suunas, aga purjakil jahiseltskonnas on ikka keegi, kellel püss valel ajal vales kohas lahti läheb, tegijal juhtub! 
Et olen sel eluperioodil üsna magamata ja depressiivne, ei jaksa ka autot kuskile mandrile menetlusse viia ja süüdlast selgitada. Kindlustus on olemas ja pääsesime ju eluga, klaas saab vahetatud.
Ma ei mäleta, et ma oma ajakirjandusliku tegevusega tollal kellegi huvisid riivasin, ehk oligi õnnetus. 
xxx
Vormsi on teada-tuntud nõidade ja nõiduse saar, Vormsi  Ennu ja Hannese ehk Tokroda kodu -- neist on hiljem juttu. Nii et võib-olla leidub minu Škoda Fabia plahvatanud tagaklaasile ka mingi müstiline seletus, mis iganes energiavoole see auto tagaklaas siis ka järele ei andnud. 
Kes on telekast näinud, mis Twin Peaksis toimub: asjad vahel lihtsalt juhtuvadki, seletada polegi vaja.  Avanes ootamatult mingi energiasammas või kellegi oli vaja ust teise dimensiooni ja see sattus käima läbi minu auto tagaklaasi. 

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...