Barbi Pilvre

Vabandan, kui keegi luges mu artiklist "Kogu maa on õlleleinas", mis ilmus Delfis toimetuse poolt pandud pealkirja all " Kui maaelu seisneb kodulähedases joomises ja mugavas suitsupopsimises, olekski ehk parem, kui tühjenev Eesti jääks loomadele"   välja asju, mida ma kindlasti ei mõelnud ja tunneb ennast kuidagi isiklikult puudutatuna või süüdi. SDE praegust alkopoliitikat toetan siiski täiesti ega näe, et kallim alkohol oleks kuidagi vastuolus valikuvabaduse või inimõigustega.  Et mul on endal tõesti maakoht Vormsil juba pea 20 aastat, kus aktiivselt tegutsen, siis mul pole tulnud pähegi ennast maainimestele vastandada. Inimesed on tänapäeval ju mobiilsed, paljudel on tegelikult kaks elukohta, maal ja linnas. Samas aga olen ma ühe valla  tasemel ka maaelu igasuguste pooltega väga hästi kursis, nii et mul on väga raske  tänast maaelu ka idealiseerida. Alkoholismi teemat on raske vältida, kuigi tõesti, see on Eesti probleem ka linnades. Seda enam toetan karmimat a

Kui kaob võimalus osta kodulähedasest poest õlut, viina ja tubakat, sureb Eestimaa välja! Kogu maa on õlleleinas, kui viidata Hardi Volmeri kunagisele hitile kaseveest. Eesti maaelu mõte näib seda hala kuulates olevatki vaid  võimaluses end suurema vaevata täis kaanida ja suitsu kimada ning  peaasi -- riigikassasse aktsiisi toota. Lätiga ähvardamine on alkotootjate lobi tõttu omandanud müütilised mõõtmed. Kui maaelu seisneb kodulähedase jooma kättesaadavuses ja suitsetamise mugavuses,  oleks ehk kõigile kasulikum ja odavam, kui tühjenev Eestimaa jääkski lõpuks loomadele. Riigikokku jõudis väikekaupmeeste ja suhtekorraldajate koostöös petitsioon, mille sisuks on, et rangem alkoholi- ja tubakapoliitika suretab välja väikepoed ja elu maal. Julgen arvata, et Tartu Lõunakeskusel, Rakvere Põhjakeskusel, Haapsalu Rannarootsi keskusel ja RIMI-del on suurem roll maaelu väljasuretamisel, kui joomise ja suitsetamise piiramisel, aga pole kuulda olnud, et väikekaupmehed koguks suhtekorraldajat

Borg vs McEnroe. Nordisk Film 2017. Režissöör Janus Metz Pedersen. Kahe 1970ndate-80ndate tenniselegendi – Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedi lool põhinev   Taani-Rootsi film võiks haarata ennekõike ambitsioonikaid murdeealisi tennisiste-noorsportlasi ja  nende tennisesõpradest vanemaid. Tänu veenvatele näitlejatöödele ning ajastu interjööride ja stiili detailitundlikule tabamisele võib filmi siiski pälvida ka laiema vaatajaskonna tähelepanu. Kui just sporti ei vihka, tasub põhjamaade kino järjekordse eduloo vastu huvi tunda. Tennis on peale füüsilise soorituse ka mentaalne mäng ja film avab põhjalikult tippspordi psühholoogilist poolt, miks mitte ka saavutamispsühholoogiat üldiselt. Kirjutan neid ridu muide Roomas, siin on  parajasti lõppemas Rooma filmifestival, kus film võitis äsja publikupreemia* (* BNL People’s Choice Award, koostöös firmaga BNL Group BNP Paribas). Iidne linn on täis kleebitud Borg-McEnroe plakateid – meelelahutusmaailm on kord globaalne.   Spordif