Valdur Mikita, eesti identiteedi üks viimase aja populaarsemaid mõtestajaid on kirjutanud, et rabaskäik ja seenekorjamine on eestlase jooga ja meditatsioon. Veelgi hardamalt võiks väita, et mets ongi eestlase kirik! Suures osas eestlastest elab vaatamata tsiviliseerimiskatsetele endiselt pagan, kes peab metsa pühaks. Mitte juhuslikult ei taju osa rahvast praegust intensiivset lageraieperioodi kui sissetungi oma kõige pühamasse ruumi, millega tal on isiklik side, ka siis, kui pole metsaomanik. Nagu eestlasel on valus metsatööstuse jõhkruse pärast, nii kogeksid kristlased kirikute rüüstamist ja rüvetamist. Etnograafid on eestlase suhet puudega kirjeldanud kui animistlikku: puudel on hing, mille ees on enne raiuma asumist isegi vabandust palutud. Teada on puukoputamine enne raiumist, kolm korda vastu tüve, et puu hing teaks lahkuda enne sae sisselöömist. Saaremaalt on teada pärimus, kus mees võtab enne kirve tõstmist puu ees mütsi maha. Terveid liike nagu pihlakas ja kadakas on
Tähelepanekuid ja seisukohti