Skip to main content

Ikka leidub lapsesuu, kes „liiga kaugele“ jõudnud naisele koha kätte näitab. Ilmunud EPL/Delfis 6.10.2017

Kui Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oleks Saaremaa praamilt mugavas jopes, teksades,
harjumuspäraselt nagu ikka nätsu närides ja pibo kuklas välja lonkinud, et vilkuritega musta
eskortautosse suunduda, poleks Hannes Võrno tema väljanägemist tõenäoliselt tähelegi pannud.
Täiesti kindlasti aga poleks ta õhtul oma Facebooki lehele klõbistanud mürgist pritsivat kommentaari
riigi esindamise taseme ja Orissaare seeneliste kohta. Naispresident Kersti Kaljulaidi reisiriietusest on
aga praegu saanud meedias laineid lööv teema, mida tasus Võrnol ilmselt tõstatada, et misogüünia
abil teatud valijaskonnalt poliitpunkte saada.
Eestil on naispresident ja naised on paljudes meie riigi eluvaldkondades professionaalidena tipus.
Samas ei saa need naised hetkekski unustada, et samavõrd, kui kuulatakse nende juttu, vaadatakse
detailideni nende välimust ja riietust, igas olukorras. Ükski meestippjuht ega poliitik ei pea üldiselt
närvitsema, et tema juttu ei võeta tõsiselt, kui tal on mitmendat päeva ja igal pool sama ülikond
seljas või ajapuudusel juuksuris käimata või käib maal jopes ja teksades. Naisjuhtide ja naispoliitikute välimus ja riietus on igal pool maailmas avalikkuse luubi all ka siis, kui nende naiste tegevus pole kaugeltki seotud ilu- või moemaailma esindamisega. Isegi enam, naiste defineerimine läbi keha on kehtiv kultuurimuster ning eriti naiste naiselikkuse normatiividele vastamist jälgitakse eriti siis, kuinaine on silmapaistev omal alal, tähtsas ametis või isegi ajaloo suurkuju, seega on oma tavapärasest naiserollist, kodu- ja pereringist väljunud.
Kui Angela Merkel mõni aasta tagasi ühel saatuslikul kontserdil kandis väga avara dekolteega kleiti jakui ühe Saksa kõmulehe fotograaf juhtus paigal olema ja õnnestnud nurga alt foto tegi, kestis ärev
poleemika Merkeli dekoltee sobilikkuse ümber nädalaid. Merkel kannab ju teadagi väga rangeid
pinstakuid ja musti viigipükse, et mitte millegagi kellelegi hambusse jääda. Naisele, kes täidab rolle,
kus traditsiooniliselt on mees, nagu kantsler Merkel või president Kaljulaid, ja libastub naiseksolemise normatiivide järgimisel, avalikkus ei andesta, vaid karistab karmilt. Nende „eksimuste“ hinnaks on meedia urgitsemine naise välimuse detailides ja nende teemade ülevalhoidmine sisuliste küsimuste asemel.
Naise välimusel on ju alati midagi „viga“, riietus on kas liiga paljastav või konservatiivne,
soeng liiga nooruslik või vanamoodne, keha liiga lopsakas või lihaseline, nägu liiga ära vajunud ja
väsinud või on -- oh õudust -- ilukirurgia jäljed näha. Naised tipus peavad arvestama pingsa ja uuriva
pilguga, mille all nende avalik tegevus pidevalt kulgeb ja selle pilgu esindaja ja vahendaja on muidugi meedia. Ikka leidub lapsesuu, kes sellistele naistele, kes on „liiga kaugele“ jõudnud, koha kätte näitab. Nüüd oli see Hannes Võrno, tippkoomik, harrastusmilitarist ja poliitik.
Kersti Kaljulaidi kostüümid on muide täiesti asjakohased, ta kannab palju noort Eesti disaini.
Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...
Post a Comment
Read more

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”
Post a Comment
Read more

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...
Post a Comment
Read more