Barbi Pilvre

Piritale on viimasel ajal rajatud eeskujulikke rattateid ning Pirita keskuses asju ajades saab jala hakkama. Buss nr 6 ühendab linnaosa erinevaid asumeid, ehkki sõidugraafik on hõre. Number 5 graafikule pole midagi ette heita ja mööda Pirita teed sõidab kesklinna mitmeid busse. Ometi haarab piritalane meelsasti autorooli järele, selle asemel, et ühendada asjalikud käigud ja tervisesport, ehk kasutada jalgratast tööle sõites või poes käies või lihtsalt käia jala. Bussiga linna sõitmine on endiselt erandlik ning rohkem vanemate inimeste ja laste asi—kuigi kesklinna pole Piritalt pikk maa ja parkimine kesklinnas on tülikas ja kallis. Kas meid ajendab autorooli istuma mugavus, kalli auto omamise prestiiž, lihtsalt halb harjumus autot kasutada või on meile vajalikud sihtkohad ikkagi liiga kaugel ja rattaga sõita on ebamugav? Nii või teisiti: kasutades autot esimese valikuna, ka sel juhul, kui on olemas alternatiivid, rikume me müraga ja saastame sedasama rahulikku elukeskonda, mille me Pi

Meediale heidetakse sageli ette sooliste stereotüüpide kasutamist ja piiratud soorollimudelite promoveerimist. Tee tegid lahti Lääne feministid, kes alates 1970ndatest on soostereotüüpide kontseptsiooni kasutanud just naiste meediakujutise iseloomustamiseks. Kas me saame rääkida soolistest stereotüüpidest meedias ka seostes meestega? Kas saab väita, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi? Kas on mehi, kellest meedia vaikib? Mis on stereotüübid? Enne kui püüda vastust leida nendele küsimustele, määratleks, kust stereotüübid tekivad ja mida stereotüübid kultuuris ja meedias tähendavad. Stereotüübid on ühiste sotsiaalsete praktikate radikaalsed väljendused ja neil on sageli sotsiaalne osis, ühine kogemus, mis legitimiseerib stereotüübi (näiteks, et naised või mehed „ongi sellised“). Mõiste tõi kasutusse sotsioloog Walter Lippmann aastal 1922 teoses „Public Opinion“. Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on