Barbi Pilvre

Terve Eesti otsis praegu isa, hüüdis abitult isa poole. Eesti otsis isa, kes hoiaks, kaitseks, annaks nõu, lihtsalt seisaks selja taga vaikselt ja kindlalt, lööks oma olemasoluga korra majja, kasvõi oleks ainult olemas, ei peakski midagi erilist tegema. Inimesed olid segaduses, liiga palju uut oli viimasel ajal juhtunud, inimesed tahtsid kindlat kõva kätt ja selgeid reegleid, sellised, mida ainult isa saab kehtestada. Teha nii, nagu suur isa ütleb, teha õigesti ja mitte kuulata igasuguseid kellasid ja vilesid, välismaiseid valeprohveteid, kes ajavad rahvale kärbseid pähe, kuulutavad roosat udu inimõigustest ja kõikide võrdsusest. Olgu see isa siis president, peaminister, mõni rahvajuht, peaasi, et annaks oma sõnaga kindlustunde, ütleks, kuidas asjad päriselt on! Rahvas tahtis kindlust ja tõde, mida suudab kehtestada vaid isafiguur. Kui see puudub, võtab kaos tasapisi olukorra üle, selles mõttes olid eesti inimesed nagu lapsed, kes vajasid piiride kehtestamist, moraalne lapsepõlv vee

Nüüd tahtis Kirsika selgeltnägijalt küsida, kas tema sõbrannade vihjed vastavad tõele: et Sven liigub linnas ühe blondiga, neid on nähtud Pärnus Sugaris amelemas, kui ta vastsündinuga kodus unetuid öid veetis. Siis on Sveni nähtud veel linnas sama naisega Manna la Roosas aega veetmas, Lauluväljakul Armin van Buureni kontserdil, kuskil laadal, Kaarli kirikus kontserdil. Äkki oli sõbrannadel palju rääkida. Üks vabandas ka, et ei tahtnud noort ema varem endast välja viia, vastsündinuga on niigi raske. Neid sõbrannasid küll, teavad kõike, aga ei räägi! Üks ütles kohe: „Ära küsi palun.“ Mida nad veel teadsid? Kirsikale tuli meelde, et väga sageli oli Svenil viimasel ajal vaja käia Amigos turniiride lõpupidudel, rock-kontserditel, ikka üksi, ka siis kui Kirsika oli vihjanud, et võiks ka kodust välja minna vahel. Isegi noortepeole Pärnus, Weekend Festivalile oli vaja Svenil minna, mida see 35ne mees seal pubekate hulgas küll teeb, mõtles Kirsika, aga jah, see polnudki kõige imelikum. ED