Viimasel ajal on palju kõneks olnud naiste ja meeste erinevat positsiooni avalikus sfääris kinnitav sooline palgalõhe. Näiteks 2005. a oli täistööajaga naiste brutotunnipalk 74,6% meeste omast. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis palgalõhe koguni Euroo-pa Liidu suurim – pea 31 protsenti! 2010. a valmis poliitikauuringute keskuses Praxis selle põhjuseid lahkav uuring, mis sedastas, et eri tegevusaladele koondumine ehk horisontaalne segregatsioon seletab soolist palgalõhet üsna vähe ja probleemi tuleb edasi uurida. Üldlevinud arusaama kohaselt on Eesti naised emantsipeerunud. Nende elustiil on töökeskne ja nad on avalikus sfääris meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Eesti naiste tööga hõivatus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem (2008. a 66,3%, vrdl EL 59,1%) ja tööhõive määra lõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest väiksem (EL 13,7%, Eesti 7,3%). Viimaste aastate soolise võrdõiguslikkuse monitooringud kinnitavad siiski, et hoolimata sellest, et mõlemad sood on tööturul
Tähelepanekuid ja seisukohti