Skip to main content

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)


Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta. 

Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud. 

Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine, see on kultuurisõda, mis on käivitunud seoses muutuvate arusaamadega kvaliteetsest linnaruumist. Kas lasta raudrohul ja karikakardel, võilillel ja ohakal aiaäärtes kasvada või kõik maha nülgida, eelistatavalt peaaegu mullani.  Pirita on korras ja puhas, põhjendas hiljutine linnaosavanem, arboristiharidusega  Tõnis Liinat  Kloostrimetsa teeäärse taimestiku, sealhulgas  Lillepi pargi nurmenukuaasade mullani mahaniitmist. Korras, erinevalt näiteks Põhja-Tallinnast, kus murulappidel  on valikuliselt kasvama jäetud võilill, malts ja Rakvere raibe,  paljude jaoks otsekui hääl minevikust, kitsikusest, postsotsialismi alandusest ja räpast, idaeuroopa häbimärgist, millega  keskklass on lootnud lõplikult hüvasti jätta. Ja nüüd tirivad hipsterid selle jama välja ja peavad lohakust moodsaks. 

Kord – see on  täpselt ette kirjutatud muru pikkus erinevates asukohtades, naabrivalve ja trahvid roheala hooldamata jätmise eest. Mida ühesugusem, seda parem. Moodsad tuuled eelistavad  standarditele segadust ja kalkuleeritud minnalaskmist, mis näeb pikas rohus elupaiku ja keskkonna rikkust.  Haljastus ennetab linnades  inimesi ohustavate kuumasaarte teket – sellega on nüüd viimaks võimalik müüa pikemat rohtu linnas.  Isegi Tallinna linn on muutmas haljastuse põhimõtteid ja loobub ehk trendist lillepott kolletaval platsil – sest kaebused kõrbestunud rohealade üle on jõudnud ka kõige asfaldi- ja tehiskeskkonna lembesemate otsustajateni. Tallinn on saamas Roheliseks Pealinnaks ja see annab linnaorganisatsioonis argumendid keskkonnasõbralikumale tiivale. 

Mõni aasta tagasi Eestiski tähelepanu pälvinud akadeemilise taustaga popmõtleja Yuval Noah Harari selgitab oma menukis “Homo Deus, homse lühiajalugu”(2015, e.k. 2019), kust on pärit tänapäeval kohustuslik idee murulapist eramajade ja avalike hoonete ees: nimelt staatuse sümbolina keskaja Prantsusmaa ja Inglismaa aristokraatide lossidest. Komme kinnistus varauusajal ja sellest sai kõrgklassi tunnus. Korrastatud muruplats nõudis maad ja hulganisti tööd, mida igaüks ei saanud endale lubada. Kasu polnud platsidest midagi, sellel ei saanud nt loomi karjatada ja vaeste jaoks oli see maa raiskamine. Halvasti hooldatud muruplats aadliku maja ees andis tunnistust rahalistest raskustest. Mõnel edeval muruplatsil on siiani ka käimine keelatud. Et rohuliblede piinlikult korras ribad kuulutasid võimu ja staatust, on inimesed hakanud muruplatse samastama poliitilise jõuga, ühiskondliku võimu ja majandusliku jõukusega, kirjutab Harari. 19. sajandil võttis väikekodanlus kombe aadlilt üle ja  tööstusrevolutsioon tõi muruniidukite ja vihmutite tootmise. Ameerika eeslinnades kujunes ülikorras muruplatsist midagi, mis pidi kesklassi esindajal kindlasti olema. Kujunes eeslinnade nädalavahetuse riitus – muru niitmine – pärast pühapäevast jumalateenistust tõmmati õuedes  üheaegselt käima muruniidukid. Korrastamata muruplats maja ees näitas, et midagi on peres kindlasti korrast ära. 

Harari hinnangul on tänapäevaks muruplatside hooldusega seotud tööstuse seemned, taimed, väetis, niidukid, vihmutid, aednikud käive USAs aastas miljardeid ja muruplatsid on levinud isegi kõrberiikides Araabias, kus vesi kulla hinnaga – keskklassi majade ees edasipürgimise märgina. 

Eestis oli 1990ndatel linnades veel tavalised looduslikud tühermaad, võsa  – paraku ka kevadised kulupõlengud – aga Lasnamäel elasid võsas ööbikud ja siilid, õhtuti võis kuulda pikka rohtu armastavat rukkirääku. Nüüd on trimmerdajad hetkega kohal, kui võõrliikidest haljastusribadel  sirutub esimene raudrohuõisik. Ehituspoodide aiaosakondade relvastus  võitluseks rohttaimedega täieneb iga aastaga, erineva niidulaiuse, kõrguse ja võimsusega niidukid, erinevad lõiketerad ja jõhvid trimmeritele –  traktorid ja robotniidukid igale maitsele. Veel on lubatud ja müügis taimemürk, ühtlasi mesilasetapja,  glükofosfaat Round-Up ja teised tooted ebastandardsuse likvideerimiseks. Rohuhävitamise relvapargile vastukaaluks on moodsad  trendiinimesed  ausse toonud vikati, need on esialgu eksklusiivsed tööriistad, mida oskavad töökorda sättida vaid valitud käsitöölised – taidurid, kes pinnivad/häälestavad vikateid ükshaaval ja personaalselt. Esivanemate vikat on praegu valitute klubiliikumine, aga samas, juba saab rahvas Tallinna botaanikaaias  käia vikatitrennis, et suveõllest keskkohta trimmi saada. 

Muutuse toobki tüütu “häälekas vähemus” – seda teadis juba sotsiaalse muutuse mehhanisme kirjeldanud sotsioloog Moscovici 1970ndatel, aga muutus pole kunagi valutu ja ühesuunaline progress.  

Keskkonnateadlikkus pole suures plaanis paraku mingi idealism, vaid kantud majanduslikust mõtlemisest ennekõike.  Kliimasoojenemine ja liikide kadu ähvardab inimese heaolu ja tulusid. USA Ökotehnoloogia Keskus ( Center for EcoTechnology) andmetel eraldub tunnise muruniitmisega 11-kordne saastakogus võrreldes nt uue autoga ja aastas kulub  niitmiseks muljetavaldav kogus fossiilset kütust. Maastike niisutamiseks kulub  vett, pestsitsiide, seemnete ja väetiste pakendidest jäävad plastijäätmed. Siiski oli alles mesilaspopulatsiooni häving  see, mis häirekellad USAs mõni aeg tagasi tõsiselt helisema pani, sest ilma tolmeldajateta võib unustada ka  põllumajanduse. Maailm liigub, küll vaevaliselt ja suuresti vastutahtmist keskkonnasõbralikumate valikute suunas.

Eesti väikelinnades roostetavad vikatid vaesuse märgina esialgu kuurides või on Kuusankoskile vanarauana maha müüdud, aus on  traktorid, trimmerid ja uuema tuulena robotniidukid. Eesti kevad ei saa veel saabuda mootorimürata, USA äärelinnade kultuurist  eeskuju saanud elulaad on muutunud eestlase  rahvuslikuks rituaaliks, millest pole lihtne loobuda. 

Üksildane raevukas müttamine aias ja võsa hukkamine sobib meile vist argipingete maandamiseks ja sisemise tasakaalu saavutamiseks. Türi kevadpealinna tähistamiseks tõmmati veel eelmisel kevadel käima vana hea muruniidukite armee. Aga järsku on kevadpealinlased  juba eneseiroonilised? 


https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120045208/barbi-pilvre-arusaam-mullani-niidetud-murust-kui-taiusliku-korra-kehastusest-on-visa-kaduma



Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”