Skip to main content

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.

Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaoks sobivaks, oleks ehk parem avalikkuses teadusest üldse vaikida ning lasta sellel valdkonnal häirimatult edasi elada oma sissepoole suunatud elu. 

Arvatavasti on vaid vähestel ettekujutus, millega tegeleb Eesti kaasaegne teadus, ka selle pehmem pool: sotsiaal- ja humanitaarteadused, sest teaduse ja avalikkuse vaheline kommunikatsioon on üsna kesine. 

Uut teadmist produtseerivad sajad magistritööd ja kümned doktoritööd Eestis igal aastal. Heal juhul ilmub mõne töö puhul ka eestikeelne artikkel Sirbis, enamasti aga jääb loodud teadmine failidena ülikooli andmepankadesse ja heal juhul on  ehk aluseks mõnele järgmisele tudengitööle. Sageli on teadustekstid ainult inglise keeles. Rakenduslikkus on Eesti akadeemilises maailmas pigem negatiivse varjundiga sõna ja rakenduslikke töid peetakse sageli vähenõudlikumaks.

Mõned näiteid Eesti aktuaalsetest teadusteemadest. Selle aasta alguses said Eesti Teadusagentuuri personaalsed uurimistoetused (PUTid), mille saamine on Eesti teaduse kõrgeima pilotaaži tunnus --  seitse Tallinna Ülikooli teadlast (kaudselt ka minu kolleegi Tallinna Ülikoolis). Need tippteadlased saavad lähiajal süvenenult tegelda kultuuriliste muutuste ja konfliktide teoreetilise mudeli, subjektsuse ja lausungi teemaga Juri Lotmani loomingus, relatsioonilise lähenemisega „nurjatute probleemide“ valitsemisele, demograafia aspektiga 19. sajandi maa- ja linnaühiskonnas, audiovisuaaltööstuse väljakutsetega digiajastul. Loodan siiralt, et uurijatel on inspireeriv oma teemadega tegelda, aga loodan ka, et saadav uus ja huvitav teadmine jõuab kunagi tagasi ka Eesti ühiskonda, rikastades meie arusaamist ümbritsevast ja iseendast, võib-olla saab aluseks mõnele asjakohasele  teemapüstitusele avalikus diskussioonis. Mõni akadeemiline leid  leiab ehk mõtestatud kujul koha õpiku kaante vahel, loengukursuses, või on aluseks mõne otsuse tegemisele, võib-olla aitab laiemalt analüüsida ka  mõnda aktuaalset probleemi. Loodan, et mõni uurimistoetuse saanud teadlane ilmutab teksti ka eesti keeles (vbl paralleelselt ingliskeelsega, kui aega jääb).Julgen väita, et Eesti teadusinstitutsioon olemuslikult ei soodusta teadusliku teadmise levikut.  
Samal ajal ühiskonnas, ka poliitikas tehtavad otsused peaksid olema eelkõige teadmiste-, mitte huvidepōhised ning teadusel on selles protsessis keskne roll. Teaduse staatust ja kaasarääkimise võimalusi ühiskonnas aitaks tõsta ka magistri-või doktorikraadi nõue asjakohastes ametites.

Tuleb au anda, teadusliku teadmise populariseerimise nimel teeb pingutusi nii uus Teaduste Akadeemia juhtkond kui ka ülikoolid, esile võib tõsta meie väikesetiraažilisi kultuuriajakirju. Ent kui Eesti  teaduse infosüsteem ETIS ei kvalifitseeri eesti keeles ilmunud artikleid (mõne erandiga) üldjuhul teadustekstideks, puudub teadlastel motivatsioon ennast eesti keeles väljendada ja sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Isegi  eestikeelsed kõrgkooliõpikud ei kvalifitseeru ETISe järgi staatust andvateks publikatsioonideks. Akadeemia, Sirbi, Vikerkaare artiklid on õpetlase kvalifikatsiooni hindamisel sama hea kui mittemiski, ajaleheartiklid võivad mõjuda teadlase profiilile isegi negatiivselt. Nii jõuab poliitikuteni ja teiste otsusetegijateni  ühiskonnaalane teaduslik teadmine juhuslikult, heal juhul läbi mõne ekspertarvamuse või lihtsustatud kujul läbi mõne populaarse portaali.

Teisalt on täiesti arusaadav, et teadus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, võrreldav omas valdkonnas ja seetõttu on ingliskeelsed kõrge klassifikatsiooniga ajakirjaartiklid omal kohal teadustöö kvaliteedi hindamisel. On kokku lepitud, et Eesti teaduse rahvusvahelist taset näitab tsiteeritavuse indeks ja teaduslikku kvaliteeti  mõõdetakse  bibliomeetriliselt. Tsiteeritavuselt ongi Eestis mitmeid teadlasi, kes omas valdkonnas ka maailmas tipptegijad, ka siis, kui nad on Eesti avalikkusele tundmatud. Aga võime rõõmustada selle üle, et eesti teadlased panustavad globaalsesse teadusse ja viivad edasi maailma mõtet.

Nö kõvade teaduste vallas  (science) keskenduvad teadus- ja arendustegevuse investeeringud tippteadusele (ekstsellentsile), mille järele mõnede ekspertide hinnangul ei eksisteeri Eesti majandusstruktuuris  piisavat nõudmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide Sigrid Rajalo ja Joel Peetersoo arvates ei oma teaduses tehtav Eesti majandusse nähtavat väljundit ja  jätkates senise riikliku teaduse rahastamise süsteemiga väljundit majandusse ei tekigi!
Eestis oleks vaja teadustegevuse rahastamisse kaasata rohkem erasektorit, kuid selle eelduseks on, et erasektor näeb teaduse rahastamises selget seost oma tegevusega või kasu. Eesti innovaatilistest ettevõtetest peab samas vaid ca 1,5 protsenti Eesti ülikoole ja teadusasutusi kõige väärtuslikumateks koostööpartneriteks ning ka teadlastel on vähe huvi ettevõtetega koostöö vastu. Akadeemiline tippteadus kandideerib samas edukalt rahvusvahelistele grantidele ja on arvatud, et selline teadus ei peagi Eesti ühiskondlikke ja majanduslikke vajadusi katma, sest ei otsi Eestist ka rahastamisallikaid.
 Eksperdid on näinud vajadust laiapõhjalise Teadus-ja Arendusnõukogu rolli suurendamiseks teaduse juhtimisel, samas kui otsused peaks põhinema huvirühmade, sh tööandjate laiapõhjalisel kokkuleppel. Teisalt on ülikoolid autonoomsed ning akadeemilise vabaduse säilitamiseks ei saa ülikoolidelt oodata kutsekoolide teenust.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teadus-arendusstrateegia valguses pöörata tähelepanu ka ülikoolide õppejõudude palgatasemele, millest avalikkuses just väga sageli ei kuule. Me räägime õpetajate ja lasteaednike palkadest, aga Eestis on suur haritlaste rühm, ülikoolide õppejõud, kelle palgad on olenevalt erialast sageli piinlikult madalad, arvestades nende kvalifikatsiooninõudeid. Kui tippteadus saab finantseeringuid heal juhul välisrahastusest ja Eesti riigilt, siis teadus on Eesti ülikoolides seotud ka õppetööga, sest õppetöö on ülikoolides teatavasti teaduspõhine.  Pole õiglane, et õppetöö on ülikoolis nagu must töö, mille teevad odava hinna eest ära teaduskraadidega lektorid, kes  saavad sageli alla  Eesti keskmise palga. Teadustöö nõue kehtib ka lektorite kohta, samal ajal kui suure õppetöökoormuse ja vohava haridusbürokraatia nõudmiste täitmise kõrval  jääb teadustegevuseks aega ja energiat vaid kõige vastupidavamatel. 
 Ent - õppejõududest oleneb teaduse järelkasv ning ilma teadlaste järelkasvuta pole ka teadus-arendus ja innovatsioonistrateegia elluviijaid.




Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”